Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2017/01/20/6265877t1h9008.jpg)
Sel nädalal avalikuks tulnud CIA raportis kiidetakse erakorralise avameelsuse eest ühte Noorte Hääle lehelugu, kus kirjeldatakse Tšernobõli saadetud Eesti meeste vastuhakku Tšernobõlis. Tänu rahvusraamatukogule on võimalik seda vana lugu taasesitada.
«Mõistagi ei tööta sealmail üksnes ideaalsed robotinimesed ja avariiolukord ei valgusta mitte ainult inimeste parimaid omadusi. On bürokratismi, organiseerimatust, tulutut sebimist, hooletut käegalöömist.»
Ajakirjaniku sõnul teadsid mehed, et tuumaõnnetuse põhjustas suur korralagedus elektrijaamas: reaktorseadmete ekspluateerimise terve hulga reeglite jäme rikkumine, ekspermendid, milleks ei olnud ei luba, kontrolli ega ka tarvilikke ohutusabinõusid. «See juhtus kaugel Ukrainamaal ja Eesti rahval ei ole selles vähematki süüd. Ja sellest ka küsimus mõnel mehel, et miks peame meie müttama siin kaugel kodust, kui näpuotski pole avarii toimumisega kuidagi seotud?»
«On vist liialt tahta, et kodustest mugavustest, soojusest ja tavapärasest elurütmist eemale rebitud juba küllalt palju näinud mehed vaataksid kõigele reipalt ja rahulolevalt. Kõige enam mõjutas mehi see, et nende komandeeringut pikendati kahelt kuult ootamatult kuni kuueni. Varem oli nii mõnigi kõrge ülemus /.../ lubanud, et hiljemalt kahe kuu pärast on nad seal, kus nende õige koht, ehk kodus. See lubadus toitis usku, et mida parem töö, seda kiiremini tuleb taaskohtumispäev. Selles usus liigutati labidaid algul raevukamalt ja raugematult, nagu kaevaks iga labidatäis mehi kodule lähemale. Ja siis ühel juunipäeval see teade… »
/nginx/o/2017/01/20/6265839t1hf65b.jpg)
«Öelgem otsekoheselt, et see tekitas algul nördimust, hingevalu ja ka ängistust. Küllap oleme võimelised seadma endid mõtteliselt sellisesse olukorda ja mõistma meeste emotsioone, mis vahutasid puhuti mõistusest üle. Need emotsioonid viisid sündmusteni, mille mastaabid ja tagajärjed on siinmail liikuvates juttudes rängalt üle paisutatud.»
«Jah, algul läks paari-kolmesaja mehe ümber asjasse selgust nõutama. Kuulsid nad seda, mida teadsid juba varem. Oli üks kraest kinnivõtmine, põlvemüks tuharatesse ja liiva viskamine. Muidu mingit vägivalda ei tarvitatud. Nii ütlesid mehed ise, kuigi kodus liiguvad jutud suurtest kähmlustest. Küll aga lendasid õhus rasked sõnad, mida lennutasid pettumus, nördimus, ängistus ja üleüldse tunnete segadik. Meestele ei tulnud tuhinas meeldegi, kus nad on ja millega asi lõppeda võib. Leidus siiski ka neid, kes liigtuliseid päid jahutasid ja lugu lõppes ilma suurema pahanduseta. Mehed läksid laiali. Asjast rääkides ütlesid nad nii, et koduste kirjadest lähtudes on mäss või streik, kuidas seda ka ei nimetatud, rängalt liialdatud.»
/nginx/o/2017/01/20/6265855t1h5ab3.jpg)
«Oli ka nii, et algul rikkus teade meeste töötuju, tekitades psüühiliselt plahvatusohtliku seisundi. Raskete mõtete tulv ähvardas kolba lõhkema panna. /.../ Mõneks ajaks lasid paljud mehed käed rüppe, olles varem töötanud kui härjad. Mingit pikkaajalist tööseisakut ei olnud. Normaalne töörütm taastus tasapidi.»
«Sellega seoses veel üks kuulujutt, millel mingit tõepõhja all ei ole. Nimelt ütlesid mehed räägitavat, et Baltikumist ja eriti Eestist võetakse mehi Tšernobõli ebaproportsionaalselt palju. Kohapeal täpsustamisel selgus, et asi on tegelikult vastupidi.»
«Mis puudutab veel vahepealset olukorda, siis mehed on eriti hellad ja kergesti haavatavad. Ka naljana mõeldud sõna võis mõjuda kui tuleora. Näiteks võis teadaandele järgnenud nädalal saada kere peale kojusaatmist puudutavate naljade eest,» kirjutab Avikson.
«Ka sealsetes elu- ja tööoludes pole taktitunne ja inimlikkus liiast. /…/ Kui näiteks 30-aastaste või veel vanemate meestega kärkida nagu poisikestega, ähvardada neid igaks juhuks rahade vähendamisega, siis ei oska küll arvata, kus kohas sellest head villa võib saada.»
/nginx/o/2017/01/20/6265861t1h30ca.jpg)
«Nii üht kui ka teist on juba toimunud. Seda aga, et ükski Eestimaa mees oleks jätnud Tšernobõli oma elu, ei ole. Võin seda kõhklematult kinnitada,» kirjutas Avikson.
Rääkides tuumaõnnetuse kajastamisest NSVLis, kirjutab Avikson, et inimesed peavad teadma, mis on ohtlik, mis mitte, ja kuidas nad peavad toimima. «Paraku info selliste asjade kohta puhuti hilines. See andiski mänguruumi pahatahtjatele ja lihtsalt paanikatekitajatele. Kui ise jääme infos võlgu, siis peame süüdistama endid, et kuulatakse-vaadatakse, kust juhtub, ja kuulujutud levivad kui kulutuli.»
«Selles piirkonnas on ülimalt tähtis kiirus ja veel kord kiirus, sest doosid kasvavad seal jõudsalt, lausa iga minutiga. Suured veomasinad kihutavad seal /…/ meeletult. Tsiviiltransport peab sealsetel teedel küll ise väga valvas ja aupaklik olema, muidu näitavad kohalikud ässad talle kiiresti koha kätte, nagu ka juhtunud on. Tsoonist lahkuvad autod või bussid, millele mõned veokid sinasõpruse igast küljest tahtmatult peale surunud on, ei ole sugugi haruldased,» kirjeldab autor olukorda kiirituspiirkonna teedel.
«Paljud eided-taadid omandasid evakueerimisel otsekui teise hingamise, peitsid endid pööningutele, kurgisoolvee tünnidesse ja isegi küttepuude alla. /…/ Kui neid õnnestuski sealt välja õngitseda ja ära viia, siis päeva, paari või kolme pärast olid nad jälle kohal, istudes nagu käopaar oma tare ees pingil. Öökattevarjus olid nad osanud kontrollpostide vahelt läbi lipsata.»
Ülejäänud evakueeritutele öeldi ajakirjaniku sõnul, et ka nemad on peatselt, mõne kuu pärast kodus tagasi. «Kas ütlejad arvasid nii või püüdsid nad hädavalega pehmendada üleminekut uutesse paikadesse, ei tea,» tunnistab autor.