/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
Kolonel Eero Rebo (42) on mees, kes 2. jalaväebrigaadi ülemana vastutab Eesti lõunaosa kaitsmise eest. Vabariigi sünnipäeva eel võttis aasta ohvitser meid vastu oma Nõmme kodus, et rääkida ajaloost (millest Venemaa tema sõnul ei õpi) ja Eesti kaitsmisest (peaasi, et mehemeelt jagub).
Kui vaadata ajalukku, siis tekib tunne, et elame tiba lolli koha peal?
Venelased võiksid üritada teiste kultuurrahvaste kombel ajaloost õppida, mitte kasutada seda propagandaks. Näiteks Ivan Julma riik, mis tungis Eestile kallale, sai endale pikaajalise sõja. Ivan Julm võis enne sõda arutleda, kuidas ta saab kaasa mängida Euroopa jõumängudes, ning kõik Euroopas pidasid Venemaad esimese järgu riigiks. Sõja lõppedes oli aga Venemaast saanud täiesti mahakäinud kolmanda järgu riik.
Peeter I impeeriumi osas vaidlevad ajaloolased seniajani, kas pärast sõja lõppu oli elanikest alles jäänud kolmandik või pool. Need on head ajaloolised näited, millest võiks õppust võtta.
Sõda siin maanurgal on toonud alati reaktsiooni meie tugevatelt liitlastelt. Tõsi, Liivi sõja puhul hilinenult. Aga selle maa eest on ka teised sõtta tulnud.
Toolsel ja Laiusel ning paljudes teistes kohtades üle Eesti on linnusevaremed, mis meenutavad 500–700 aasta tagant seda, kuidas Euroopa väed on Eesti aladel tegutsenud.
Aga nendes nii-öelda Euroopa vägedes sõdisid ka eestlased. Kui võtta tolle aja üks huvitavamaid lahinguid – 1268. aasta Rakovori ehk Rakvere lahing –, kus vastamisi olid Liivi ordu ja Novgorodi väed, siis seal sõdisid ka väga paljud eestlased. Muide, eestlased võitlesid ka hilisematel sajanditel ristilipu all.
13. sajandil peeti ristisõdijate ja venelastega üle 20 aasta lahinguid, see polnud vaenlasele kindlasti lihtne ja kergelt ei antud neile midagi.
Al Capone ütles: «Hea sõnaga saavutab väga palju, aga hea sõna ja relvaga käes saavutab veel rohkem.» Me eeldan, et see kehtib ka välispoliitikas. Ja on idanaabrile ilmselt arusaadavam.
Hüpates nüüd tänapäeva, siis sõjapidamise vahendeid meil on ja neid on võimalik juurde saada. Mõistlikult käitudes ka vastase käest… Nii et küsimus on selles, kas meil jätkub mehemeelt. Seni on jätkunud ja siin see rahvas on.
Eesti kaitseväes on õhu-, mere- ja maavägi. Maaväe saab jaotada kaheks: esimene ja teine jalaväebrigaad. 2. jalaväebrigaadi juhina vastutate teie terve Lõuna-Eesti kaitsmise eest?
See on suur üldistus, aga nii ta on. 2. jalaväebrigaadi eesmärk on tagada, et oleks olemas plaanid puhuks, kui läheb asjaks. Et oleks olemas inimesed, kes neid plaane teavad ja oskavad ellu viia, ja et oleks olemas materjaliosa: relvad, autod, sidevahendid, generaatorid, maskeerimisvõrgud, laskemoon, miinid, lõhkeaine, meditsiinivarustus… Kõik ikka selleks, et vajadusel saaksime kaitsta Eesti Vabariiki, relv käes.
Praegu surume kõvasti, et meil oleks see kogemus, ehk me mitte ainult ei räägi sellest, kuidas hakkame sõdima tulevikus, vaid me tõesti harjutame selle läbi. Näiteks saime saata oma nooremallohvitseride kursuse Leetu, kus toimusid suured taktikalised õppused ehk tegutsetigi «põllu peal».
See oli totaalne Eesti edulugu: need ajateenijad tegidki kõiki neid asju, õigesti ja kohati lausa ennastsalgavalt. Näiteks kaevuti maasse – ja kui Eesti mees on labida tööle pannud, ennast sisse kaevanud ning Leedu kopagi appi munsterdanud, siis välja sa neid mehi sealt kaevikust enam ei saa. Leedukad vaatasid hiljem kaevikud üle ja jätsid alles.
Kui eestlased vasturünnakule läksid, olid nad keerulised vastased, sest me oleme harjunud tegutsema metsasel maastikul. Ja kui lisada sinna veel kuperjanovlaste elaan, mehed, kes novembrikuus ei peljanud jõge ületada, siis…
Aga mis neist pärast jõe ületamist sai?
Seal ongi küsimus, kuidas riske maandada ja mismoodi inimesed pärast üles soojendatakse. Väga tähtis on ka see, et ülemad on kaasas ehk kapten ei ütle «Minge!», vaid «Lähme!». Siis sõdurid lähevad ja see tagasiside, mida iga inimese keha annab, jõuab ka ülematele kohale. Nii saadakse asjad tööle.
Muidugi oli see ka üleprahi kapten ja üleprahi otsus, sest vastane midagi sellist ei oodanud. Aga sellised otsused teevadki päeva, teevad meid tugevaks. Need on asjad, mille puhul ei saa rääkida, et teeme neid sõjaajal. Seda kõike tuleb harjutada juba rahuajal.
Kui nüüd õppustest rääkida, siis paraku on Lõuna-Eestis probleeme harjutusväljakutega. Üks asi on lahing paukmoonaga läbi plärtsutada, hoopis teine asi on pidada lahinglaskmisi ning harjutada öösel. Sa ei saa panna peale piirangut, et öösiti ei lase ning öist sõjapidamist harjutage päevasel ajal. See oleks ju totrus! Aga paraku on Nursipalu harjutusväljakule kohapeal vastuseis ja kaitseväe areng Lõuna-Eestis on sellest väga tugevalt häiritud.
Nii et Leedus käimine oli hea võimalus ja andis väga palju juurde, aga loomulikult pole see rahalises mõttes igavesti jätkusuutlik.
Financial Timesile antud intervjuus ütlesite, et kasutate jõgesid ja metsi, et viia soomustatud vastased sinna, kus nad on nõrgad. Kuidas see käib?
Üle jõe saamiseks on vaja sillapead. Lõuna-Eesti jõgede kaldad pole sellised, et sinna saab sõita silda paigaldav tank või muu tehnika. Järelikult me teame, kust vastane üle hakkab tulema, ja see on tohutu eelis.
See ongi see mäng, mida me Lõuna-Eestis mängime. Kuna meil on koduväljaku eelis, siis teame, milline on maastik eri aastaaegadel, kust saab üle jõe ja kust ei saa, kus on ees soo, mida ei läbi ka kõige parema soomusmasinaga. Seal kohapeal ongi vaja proovida ja ideaalis neid soomusmasinaid ka ise katsetada. 2016. aastal Lõuna-Eestis toimunud Kevadtormil osales kokku 240 soomusmasinat.
Ja mis õppetunnid saite?
Et Lõuna-Eesti maastik sõdib meie poolel, ta pole neutraalne. Kui me teame ka teekonda, kust vastane tuleb ja kuhu ta tahab minna, siis…
Suuremad linnad?
Jah. Tank võib ju Võru linnast läbi sõita, ent pärast seda on Võru samasugune linn, nagu ta oli enne selle tanki sõitu. Siis tuleb lihtsalt minna ja see tank ära lasta ning vastasel saab olema keeruline sellise meeskonna vastu nagu 2. jalaväebrigaad koos kaitseliitlaste ja lõunaeestlastega.
Kuidas see «võtmine» välja näeb?
Üritame luua vastasele eri probleeme korraga, et ta ei saaks keskenduda ühele asjale. Paneme maha positsioonid, mille ees on tanki- ja jalaväemiinid, neid katavad jalaväelased tulega. Rühmades on kuulipildujad, granaadiheitjad, miinipildujad. Tuld saab tellida kompanii tasandil oma miinipildujarühmalt, neid on palju ja nad on mööda maastikku laiali. Brigaadiülemal on ka «suur rusikas» ehk 122-millimeetriste torudega suurtükiväepataljon, millega saab katta olulisemad kohad.
Kõike seda tuleb õhust kaitsta vastase kopterite eest. Et NATO-l oleks kergem vastase lennukeid avastada, tuleb neid õhutõrjega natuke kõrgemal hoida. Selle jaoks on meil 23-millimeetrised õhutõrjekahurid ja Mistrali raketid. Nende toetamiseks on omakorda 12,7 mm kuulipildujad, mis teevad Vene päritolu BMP või BTR tüüpi jalaväe lahingumasinasse korraliku augu, rääkimata helikopteritest.
Tankitõrje poole pealt on meil õlalt lastavad Carl Gustavid, millega saab lähema maa pealt ukse peale koputama minna, siis on lase-ja-unusta Javelinid ning üsna suurel arvul Milaneid, millega saab «ära võtta» nii tanke kui ka jalaväe lahingumasinaid.
Kui panna kõik see Lõuna-Eestisse laiali, kus peale brigaadi tegutsevad ka kaitseliitlased, saame moodustada selgeid raskuspunkte, kus vastasega sotid selgeks teha.
Sellise madina ajal võib surm tabada vastast. Aga mitte ainult vastast.
Tahes-tahtmata on tegemist mõtetega, mis pärast paari aastat kaitseväes saavad läbi mõeldud. Surmasaamine ei pruugi sõltuda sellest, kas olen teinud midagi õigesti või valesti – see pole arvutimäng, kus vea eest karistatakse, see võib olla ka juhuste kokkusattumine. Nii lihtsalt on. Selle teadmisega tuleb elada või valida teine elukutse. Eks usuta kirikuõpetajat on ka raske ette kujutada. See on umbes sama teema.
Kuigi minu töökoht on juhtimispunkt – mis on sisuliselt keset metsa asuv veoauto –, olen ka mina sõdur «põllul». See tähendab, et kui vastane jõuab minuni, sõdin nagu iga teine jalaväelane ja sellises olukorras tuleb lihtsalt «ära kesta». Aga kui see ei peaks õnnestuma, siis meil on määratud asendusjärjekord ja 2. jalaväebrigaad sõdib ikka edasi.
Kuidas teie pere sellesse suhtub?
Nii nagu kõik teisedki pered. Kaitseväelaste abikaasad peavad olema suure südame ja mõistva meelega.
Tänu ajateenistusele saab Lõuna-Eestisse saata märksa rohkem mehi, kui see palgaarmee puhul võimalik oleks. Aga kui vaadata Lätti ja Leetu, siis nemad on aastaid vähendanud oma kaitse-eelarvet, lisaks kaotanud ajateenistuse ning praegu on ainult Leedu selle taastanud. Kas peaksime lõunanaabrite suutmatuse pärast mures olema?
Meil on olemas arusaam, mida kujutavad endast Läti kaitsejõud, me teame, mida nad teha kavatsevad ja meil on olemas võimalused koostööks.
Kas Läti-Leedu võimekus on kehvem kui meil?
On väga professionaalseid ja tublisid ohvitsere, on ka meie mõistes kaitseliitlasi…
Aga kui rääkida Läti võimest astuda vastu agressorile?
Ma ei oska seda kommenteerida.
Eesti hoidis kaitsekulutusi üleval, lätlased lõid mingil hetkel käega.
Me teeme lätlastega koostööd, et teada, mida nemad…
Aga te ei vastanud küsimusele.
Jah.
Hiljuti ilmunud aastaraamatus ütles teabeamet, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal võib oodata Venemaalt küberrünnakuid.
Kübervõimekuse kasutamine sõjapidamises on praegu samal tasemel nagu Esimese maailmasõja ajal õhuväe kasutamine – see on uus dimensioon. Õhuväge vaadati alguses ka kui luurevahendit, kui infotoojat, mitte kui reaalse kahju tekitajat.
Kohad, kus on nutiseadmed või arvuti, on mõjutatavad. See võib olla kas või kraana sadamas, mis läheb «käest ära» ja hakkab laevu lõhkuma.
Mobiiltelefon jalaväelase taskus…
On kuradist!
Miks?
Sest ta kiirgab. Sada sellist telefoni annavad ära kompanii asukoha, 400 on väga ere pilt maastikul. Kui siduda neid telefone inimestega, on võimalik teada saada, mis üksusega on tegu ja kuhu ta liigub.
Neile võib saata ka sõnumeid, et andke alla või tulge sinna talu juurde, saate külma õlut.
Jah. Ukrainlased on sel teemal väga palju rääkinud ja kirjutanud.
Selle kohta, kuidas küberrünnak võib mõjutada objekte füüsilises maailmas, on hea näide Iraani tuumaprogramm, kus viirust kasutati selleks, et lüüa rivist välja uraanigaasi rikastamiseks mõeldud tsentrifuuge.
Eesti viimaste aegade suurimal õppusel nimega Siil käis 13 000 inimest, 2013. aastal Venemaal toimunud Zapadil osales ligikaudu 70 000 sõdurit, kes harjutasid kõike alates allveelaevade hävitamisest ja tuhandeid kilomeetreid lendavate rakettide laskmisest kuni dessantide ja pommitamiseni. Seda on pehmelt öeldes raske pidada pelgalt oma armsa isamaa kaitsmise harjutamiseks.
Jah. Aga me oleme näinud ka tankiarmeede loomist ja nende puhul on samuti raske ette kujutada, kuidas nii suuri soomusvägesid kaitseotstarbeliselt kasutada. Lisaks nõuab kaitselahingus õhudessantide kasutamine tõeliselt head fantaasiat. (Muigab.)
Eesti probleem on selles, et me oleme NATO poolsaar, olles ühendatud kahe tee ja ühe raudteega, mis vahetab Leedus laiust. Jah, see on väljakutse ja logistiline probleem. NATO on selle probleemiga tegelenud ja pannud selleks siia maha oma saapa, lisaks õhuturve, õppused, eelpaigutatud varustus.
Sõna ja pilt ei lähe Putini režiimi juures juba enam ammu kokku. On lihtsalt hämmastav, kui vähe mäletatakse neid Krimmi okupeerimise aegseid intervjuusid, kus samad ametnikud, kes praegu räägivad rahust ja koosmeelest, rääkisid, et Krimmis ei ole vene sõdureid. Need on samad inimesed, kes valetavad uusi valesid.
Aga kuhu Venemaa läheb?
Ühest küljest teab seda ainult Venemaa ise. Ja teisalt sõltub see sellest, kuhu rahvusvaheline üldsus laseb tal minna.
Praeguseks on nad Kiievist 700 kilomeetri kaugusel ehk nii kaugel on Donetsk ja rindejoon Ukraina pealinnast.
Kui vaadata, kui kiiresti anti käest ära Krimm, ja võrrelda seda sellega, kuidas praegu liigutakse majabloki või kilomeetri haaval edasi ja tagasi Ida-Ukrainas, siis see on teistmoodi tase. Kui Ukraina oleks teinud Krimmi hoidmiseks sama suuri jõupingutusi, oleks tulemus olnud teine. Praegu üritab Venemaa rahvusvahelisele üldsusele selgeks teha, et Krimm on läinud, Krimm on nende, aga kui seal käiks sõda, siis oleks see väide diplomaatilistes ringkondades üpris raskesti esitatav.
Ehk ukrainlastel tuleb vaadata peeglisse?
Jah. Vastu tuleb hakata. Ukrainlastega rääkides olen aru saanud, et neile oli venelaste kallatung umbes sama suur üllatus, kui meile oleks olukord, kus soomlased teeks Pakri poolsaarele dessandi ja üritaks seda ära võtta. Mis mõttes?! See oleks ju niivõrd jabur!
Kogu ukrainlaste maailmapilt – kes on sõber, kes on vaenlane, kes millist nuga ihub – pöörati Krimmi sündmustega pea peale. Et sellises olukorras hakkama saada, peavad asjad olema läbi mõeldud ja plaanid olemas. Aga kõige tähtsam on teadmine, et meie hakkame vastu. Me läheme ja teeme oma «sutsu» ära, kuidas täpselt ja milliste tehniliste vahenditega, see selgub töö käigus, aga oluline on selleks õppida ja valmistuda.
Venemaa on harjutanud tuumapommiga Rootsi ja Varssavi ründamist. Selle vastu on jalaväelasel üsna raske treenida.
Nad ilmselgelt harjutavad tuumasõjaks. Aga mis on nende lõppsihtmärk või -eesmärk? Sõda ei ole asi iseeneses, vaid eesmärgistatud poliitiline tegevus. Sisuline vastuolu on pigem Venemaa eesmärkide suhtes. Tulles tagasi ajalookäsitluse juurde, siis sisuline vaidlus käib ju selle üle, milline on Venemaa suures maailmakorralduses, kui palju ta ise suudab välja kanda.
/nginx/o/2017/02/17/6351355t1h80aa.jpg)
Näiteks Afganistani konflikti puhul nägime, et Venemaa roll selle lahendamisel jäi kesiseks. See oli Venemaa võimalus teha koostööd NATOga, aga millegipärast lasid nad selle käest. Selle asemel lõid nad Kesk-Aasiasse uut vastuseisu. Praegune Kesk-Aasia julgeolekukeskkond on Venemaa süü, sest Venemaa tõmbas niite, et nendes vabariikides poleks NATO baase või toetustegevust.
Aga tuletame meelde, kes ehitasid üles Afganistani armeed! Kui suur oli seal Venemaa roll? See oli mõttetult väike võrreldes sellega, mis huvid võiks Venemaal olla regiooni stabiliseerimisel. See näitab, et nende strateegiline poliitiline mõtlemine ei tule olemasolevatele sündmustele järele.
Lisaks on nüüdne Venemaa kinni 19. sajandi geopoliitilistes küsimustes, suutes ennustada, et tema roll tõusva Hiina ja India kõrval jääb väiksemaks. Seetõttu üritatakse kõikide vahenditega olla suurem oma naabrite arvelt – tõmmata Ukraina mõttelisse Vene impeeriumisse ja saada sinna ka teisi oma naabreid. Eesmärk pole Ukraina arengu kinnihoidmises, vaid selles, et areneda ukrainlaste arvelt, olla neist suurem ja tugevam.
Kui selliste meetoditega jätkata, siis viib see Venemaa vastandumisele oma naabritega. Ükspuha kui väike on Eesti või mõni teine riik, meil on samuti omad huvid ja reeglina on need seotud omariiklusega ning rahva heaolu tõusuga.
Kuuldavasti on Valgevene viimasel ajal veidi vähem venesõbralik?
Lukašenka saab aru, et kui Valgevene muutub Venemaa oblastiks, siis ta kaotab oma võimu. Aga milline perspektiiv on valgevene rahval? Milline on nende areng? Kuidas see tagatakse? Vaadates, kui keeruline on olla praegu Venemaa liitlane, siis üldse ei kadesta – ükskõik kui palju sa ka ei anna, ikka oled teinud vähe ja midagi võlgu.
Kui vaadata Osseetiat, Abhaasiat või Transnistriat, siis seal toimuv on ikka täiesti uskumatu. Nagu meie 1993. aastal, aga see kestab lõputult ja lõputult, aastakümneid. Me ei taha ju… meie tulime sealt välja, läksime edasi.
Pärast Gruusia ja Krimmi sündmusi lepiti NATO tippkohtumisel kokku, et NATO kiirreageerimisjõudude suurust tõstetakse 40 000 inimeseni, et idapiiril paiknevatesse liikmesriikidesse rajatakse nende varustusele mõeldud laod ja et Poola ning igasse Balti riiki tuleb tuhatkond sõdurit koos tankide ja suurtükkidega. Lisaks muidugi kaitsekulutuste tõstmine ja kõrbes missioonil käivate armeede fookuse muutmine nii, et nad saaksid võidelda koduses Euroopas.
Peale selle on Euroopas tagasi USA tankid ja raskesoomukid, mis vahepeal siit ära viidi. Oli aeg, kui osa USA üksustest viidi üle ookeani ja mõned pandi üldse kinni. Selles kontekstis nõuab nende vägede Euroopasse tagasi toomine meie toetamiseks väga suuri ressursse.
Miks nad neid tanke ja vägesid Saksamaal hoiavad? Sõjaliselt ei ähvarda neid ju keegi?
Jah, aga Saksamaal ja Hollandis on suured sadamad ja lennuväljad. Saksamaalt on lihtne liikuda Poola, sealt edasi Balti riikidesse. Saksamaalt on lihtne liikuda ka näiteks Balkanile või Lähis-Itta. USA-l on seal olemas baasid, kust on võimalik liigutada vägesid, tagades nende üksuste varustamise ja ülalpidamise.
Ka NATO riikidel on tuumavõimekus olemas. Me teame, et need on heas seisus.
Needsamad jalaväelahingumasinad Bradley ja tankid Abrams, mis enne olid Saksamaal, on nüüd Poolas ja Tapal. See tähendab, et Eesti kaitseväe ründamine nii, et ei rünnata liitlasi, on sama hästi kui võimatu.
Aga kui Narvas on hübriidsõjalaadne olukord, kus eraldusmärkideta, aga automaatidega relvastatud tüübid kaitsevad inimeste õigust kuulutada välja Narva Töörahva Vabariik?
Kas automaadiga relvastatud tüübid, kes ei täida Eesti seadusi ning ei allu politsei korraldustele, on hübriidvariant?!
Siis on see juba töö 1. jalaväebrigaadile, kes tegeleb Põhja-Eesti kaitsega?
Nojah. Ja kui saaks sinna meie 2. jalaväebrigaadi raskuse ka veel peale, siis oleks täitsa tore. (Muigab.) Seal ei teki kõhkluse kohta, et ei teata, kes nad on. Päriselt ka, mis kõhklus?! Väga selgelt on teada, kust kohast keegi tuli ja mis asju ta ajab. (Mütaki rusikaga lauale.) Narva on Eesti ja jääb Eestiks. Järelikult tuleb vajadusel rakendada jõudu. Mis moodi see käib, seda peavad otsustama poliitikud, ehk nad peavad andma kaitseväele selleks loa.
Aga kui me tahaks kaasata sellesse Suurbritannia vägesid, kes varsti siia jõuavad? Kellele nad alluvad? Otse Eesti kaitseväele või ikkagi Suurbritannia sõjajõududele?
Tegemist on NATO vägedega. Siin viibiv brittide juhitud üksus allub 1. jalaväebrigaadile. Kust jookseb punane joon ehk mis hetkel siin viibivad liitlased püssi kätte võtavad, võiks olla hästi hoitud saladus.
Miks?
Nii kui me ütleme, kust jookseb punane joon, on teada, kust see ei jookse. Mida see endaga kaasa toob, näeme ajaloost: enne Korea sõja algust ütles USA välisminister, kust jookseb punane joon ehk et USA ei toeta Lõuna-Koread sõjaliselt. Siiski, kaks tundi pärast seda, kui Põhja-Korea tankid üle piiri veeresid, muutis USA oma otsust ja läks appi.
Suurte kaotuste hinnaga.
Ja veel suuremate kaotustega korealastele ja hiinlastele. Selles sõjas olid mõlemal poolel vastamisi reaktiivlennukid ja nõukogude lennuväe tiibu kärbiti seal päris kõvasti.
Moraal on siin see, et situatsiooni tekkimise järel täpsustus punane joon tundidega. Aga enne seda oli punase liini välja ütlemine toonud kaasa vastaspoole valearvestuse. Kõige rohkem kardamegi Venemaa valearvestust.
Kui vaadata Venemaal avalikult kättesaadavaid teadustöid välispoliitikast, siis neis väidetakse, et endise NSVLi territooriumil on igatsus või ootus nõukogude korra järele. Seegi on üks valearvestus.
Minnes taas ajalukku, siis esimesed talvesõtta tõtanud punaväelased kandsid loosungeid, mis tõotasid soomlaste õuele õnne tuua. Soomlased ise nii ei arvanud ja kõik need rivilaule laulvad ja soomekeelseid plakateid hoidvad punaväelased said otsaette punase tervituse.
Peate silmas seda… poliitkorrektsuse ajastul võib-olla veidi ootamatult otsekoheselt kõlavat laulu, kus soovitatakse «ryssädele» kahe silma vahele lasta? («Mannerheimi sano: «Nyt sitä lähtään silmien väliin ryssiä tähtään! Silmien väliin, silmien väliin, silmien väliin ryssää juu!» ehk «Mannerheim ütleb: «Nüüd sihtige venelastele silmade vahele, silmade vahele, silmade vahele, silmade vahele venelastele!»)
Just. Aga kui vaadata ka Venemaa mõttekodade viimasest ajast pärinevaid välispoliitika käsitlusi, siis seegi viib sinnasamasse suunda – nad üritavad oma riigis luua ettekujutust, et on siia ilgelt oodatud ja et meil on tohutu nõukogude nostalgia ning me oleme kõik nõus jälle vorstisabas seisma ja õhtust hommikuni venekeelseid pesni-pljäskisid kaasa laulma. Ma usun, et see ei ole siinse maanurga enamuse arvamus.
Rääkisite USA valearvestusest ja selle parandamisest. Aga USAs on Trump, Saksamaal Steinmeier, Prantsusmaal võib olla peagi Le Pen – kuidas see Venemaa mõistjate koor meid mõjutama hakkab?
Meie pluss on see, et iseseisva kaitsevõime ülesehitamise üle diskuteerimise asemel on seda ka päriselt tehtud. See tähendab, et meil on olemas mehemeel ja esmased vahendid vastuhakkamiseks. Sellega saadame sõnumi, et meie arvelt võib ju üritada kompromisse või kokkuleppeid teha, aga meil on selles sõna sekka öelda.
Ja nagu Al Capone ütles: «Hea sõnaga saavutab väga palju, aga hea sõna ja relvaga käes saavutab veel rohkem.» Me eeldan, et see kehtib ka välispoliitikas. Ja on idanaabrile ilmselt arusaadavam.
Mullu suvel käis Eestis USA 6. laevastiku lipulaev Mount Whitney, et osaleda Läänemerel toimunud õppusel Baltops. Sattusin seal kokku mereväe ülemaga ja jutu sees tuli välja, et kaitse-eelarvest läheb kõige suurem osa maaväele. Mis omakorda tähendab, et me ei tea, mis toimub vee all ja vee peal ning rannakaitse on lapsekingades?
Sama juttu räägiks ka õhuväe ülem. Aga NATO on tugev just õhus ja merel. Meile meeldiks, et NATO oleks tugev just Eesti piiril. Jah, meri-õhk on olulised, aga meie eesmärk on sõdida maa pärast ja kuna meil on vähe ressursse, siis prioriteedid ongi sellised.
Ehk me toome merelise julgeoleku ja õhukaitse väljastpoolt sisse.
Mööda merd on võimalik laevad kiiresti piirkonda liigutada ja lennukite ümberpaiknemine toimub veelgi kiiremini.
Eestisse jõuab peagi tuhatkond Suurbritannia, Prantsusmaa ja Taani sõdurit koos tankide ja soomukitega. Mida Eesti NATO käest järgmisena küsima läheb?
Me teame, mida meil vaja on – kogu spektrit. Me teame, mille poolest on NATO liitlased tugevad, teame, kui kiiresti suudavad nad asjad siia tuua.
Me näeme selgelt, mida on Venemaa teinud siis, kui meie oleme suurendanud oma kaitsejõude. Ja kui me räägime Venemaa võimekuste kasvust, siis NATO võimekused peavad olema adekvaatsed selle ohu tõrjumiseks. Muidu on poliitikud andnud tühje või katteta lubadusi.
Kui Venemaa ehitab näiteks tanke, siis meie ei pea vastama tankidega, vaid lase-ja-unusta põhimõttel töötavate tankitõrjesüsteemidega või NATO õhuväeüksuse siia toomisega. A-10 Thunderbolt lennukid käivad regulaarset Eestis ja ega üks tank ei vasta ka ühele A-10-le.
NATO peasekretär on öelnud, et meie vastus Venemaa tegevusele on proportsionaalne ja NATO ei otsi Venemaaga konfrontatsiooni. Olukorras, kus üks riik harjutab Euroopas tuumasõja pidamist, rääkimata teiste riikide küljest tükikeste hammustamisest, toob NATO Eestisse tuhat sõdurit. Selle proportsionaalseks nimetamine kõlab veidi irooniliselt.
Ka NATO riikidel on tuumavõimekus olemas. Me teame, et need on heas seisus.
Teame või?!
Need on kasutatavad tuumarelvad, mis on oskajate inimeste käes. Ega nad ei ole viimase 25 aastaga maha käinud.
Eesti probleem on selles, et me oleme NATO poolsaar, olles ühendatud kahe tee ja ühe raudteega, mis vahetab Leedus laiust. Jah, see on väljakutse ja logistiline probleem. NATO on selle probleemiga tegelenud ja pannud selleks siia maha oma saapa, lisaks õhuturve, õppused, eelpaigutatud varustus.
Kui palju on Eestis eelpaigutatud tanke?
Nad on siin olemas. Aga veel kord – paneme kõrvuti Venemaa ja ülejäänud maailma tööstuspotentsiaali või inimeste arvu. Ja kui me räägime võimest osta vajaminevat piiri tagant, siis Venemaal vist juba on (irooniliselt – toim) oma valuutaga hapu seis. Ehk lõppude lõpuks puurublad ei maksa, maksab rahvusvaheliselt tunnustatud valuuta. Teisisõnu ei tule hinnata mitte tankiroodu piiri ääres, vaid seda võimekust, mis on ühe või teise riigi selja taga.
Nendest roodudest rääkides – mõne aasta vanustel andmetel on meie lähikondlastel 60 püüdurhävitajat Su-27, 50 uut ja 24 vanemat ründehelikopterit, 12 raketikompleksi Iskander-M, 16 õhutõrjesüsteemi S-300, 12 keskmaa õhutõrjesüsteemi Buk-1M1, 50 suurtükki, rääkimata eriüksuslastest... Lisaks on võimalik tuua vägesid kohale üle terve Venemaa ja viia läbi üldmobilisatsioon.
Jah. See on hirmutav, sest valearvestuse korral on võimalik see hästi kiiresti käiku lasta ja eelhoiatuse aeg on väga lühike. See tähendab, et ka meie süsteem peab olema sellele vastavalt välja ehitatud.
Sellesse konteksti sobitub kenasti hiljutine ülilühikese etteteatamisajaga mobilisatsiooniõppus. Mobilisatsioon on üsna tugeva ja väga üheselt mõistetava konnotatsiooniga sõna.
See on jumala normaalne, et me selle asja läbi harjutame. Selleks, et saaksime toimida uues julgeolekunormaalsuses, on vastu võetud seadused, ning selle õppuse kõlapind oli märksa laiem kui vaid need, kes õppusel osalesid. Loodetavasti vaatas iga reservväelane eesti.ee lehelt üle, millises üksuses ta sõja ajal on, ja mõtles läbi, et kui 24 tunni jooksul tuleb minna, siis kuidas seda korraldada. See on asi, mis tasub läbi mõelda. Ja ma loodan, et esimene lisaõppekogunemine ei jää viimaseks.
Miks on ajateenistus oluline?
Ilma selleta poleks kaitseväel kandepinda. Tahame, et meie rahvas toetaks meie riigi kaitsmist, ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Tegudena võib vaadata võimalust õpetada osa rahvast sõdima, sealt edasi kandub see oskus ajateenijate kaudu ka vabatahtlikku organisatsiooni ehk Kaitseliitu.
/nginx/o/2017/02/17/6351361t1h5868.jpg)
Tänu reservarmeele saame «põllule» viia kordades suuremaid üksusi, kui oleks võimalik palgaarmee puhul. Samuti saavad ajateenijad kogemuse selle kohta, mismoodi käib elu kaitseväes, ja see toob Scoutspataljoni uusi liikmeid. Riikides, kus ajateenistust pole, on relvajõudude ja ühiskonna sidusus väiksem ja palgaarmeesse tahtjaid vähem. Lääne-Euroopas on see tõsine probleem.
Ajateenistuse jooksul võib teha autojuhiloa, aga saada ka sotsiaalse kogemuse – sa näed, et sinu riigis elab väga erinevaid inimesi. Tööandjad kiidavad seda, et ajateenistus annab distsipliini ja korratunnetuse meie üliliberaalse koolisüsteemi kõrvale.
Muide, on ka Eesti perekonnanimega noormehi, kes on tulnud Eesti kaitseväkke, et mitte sattuda Vene armeesse. Põhjuseid on kaks: a) teenistus on mõistlikum ja b) vähem ohtlik ehk Ukrainasse sõdima ei saadeta.
Palgaarmee mõte oli ka Eestis õhus, Lätis reaalselt rakenduski.
Praegu on juba lihtsam nimetada neid riike, kus on ajateenistus. Neli kuud kestev Taani ajateenistus on väga lühike, Soomes seevastu valmistatakse sarnaselt meiega ette terveid sõjaaja üksusi.
Mõnda aega tagasi teatas kaitseminister Hannes Hanso, et vot nüüd hakkab naisi kaitseväkke kõvasti juurde tulema. Kui raske on sellist asja ellu rakendada?
Ma olin rühmaülem, kui Eesti kaitseväkke tulid esimesed naised. Lootsin, et inimestele väljaspool kaitseväge pole see enam ammu probleem, et kellelegi oleks vaja tõestada, et naised on teenistuseks võimelised või seda väärt.
Sisuliselt räägime me sellest, et kaitseväkke tulevad ühed inimesed, kes teevad täpselt samu asju, samade nõuete järgi nagu teised. Nende automaat ja seljakott kaaluvad sama palju kui teistel. Ja siin tulebki mängu sama küsimus mis meeste puhul: kas nad suudavad mängu kaasa teha või mitte? See, mis sugu neil passi on kirjutatud, pole sealjuures üldse tähtis.
Kui palju naisi on 2. jalaväebrigaadis?
On naissõdureid, naisallohvitsere ja naisohvitsere. See on täiesti normaalne asi. Me ei saa mingil hetkel öelda, et pool ühiskonda teeb asja kaasa, teine pool ei tee.
Sest keegi on otsustanud, et «sina ei või».
See oleks ääretult totter, eriti kui vaadata demograafilist olukorda. Pealegi ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus, et Eesti kodaniku kohus on kaitsta oma riiki. Me oleme riigi arengus jõudnud selleni, et muudes valdkondades – olgu see valimine või auto juhtimine – me sugudel vahet ei tee, miks peaks seda siis kaitseväes tegema.
Peamine on see, et nad saavad hakkama. Nad on korduvalt ja korduvalt tõestanud, et saavad hakkama. Milles siis probleem? Sama käib ka muude vähemuste kohta.
Kõik vabariigi sõdurid pidupäeval kodus ei ole. Kui palju neid on ja kus nad teenivad?
Missioonide mehitamine oli minu igapäevane leib siis, kui töötasin kaitseväe peastaabis, sellest on nüüd poolteist aastat. Siiski tean, et neid on üsna palju, peale selle üksused valmiduses – arvestus käib sadades. Kaitseväelasi on Malis, Afganistanis, Kosovos, Iraagis ja Liibanonis. Palju on ka neid, kes töötavad NATO staapides või on omakorda sealt saadetud kuhugi õpetama. Lisaks juhib ühte kahest NATO alalisest miinitõrjegrupist Eesti ohvitser ning meie laevad osalevad grupi tegevuses.
Kolonel Eero Rebo (42) CV
Abielus, üks laps
1981–1993 – Abja gümnaasium
1993–1997 – Sisekaitseakadeemia, sõjakool
2002 – USA armee logistikakolledži logistikakursus
2003–2004 – Balti kaitsekolledži ühendjuhtimise ja kindralstaabi kursus
2012–2013 USA armee sõjakolledž, magistrikraad
1997–2000 – tagalapataljonis rühma-, seejärel kompaniiülem
2000–2001 – staabiohvitser Bosnias ja Hertsegoviinas
2001–2002 – tagalapataljoni staabiülem, pataljoni ülema kohusetäitja
2004–2007 – Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni ülem
2007–2015 – eri osakondade ülem kaitseväe peastaabis
2015–... – 2. jalaväebrigaadi ülem