EV99: Postimehe esiküljed vabariigi sünnipäevaks: odav vein, kiluvõileivad ja Hitleri pilt

  • Kõige rahvusromantilisemad esiküljed tehti kolmekümnendate lõpus.
  • Okupatsiooniaastail uhkeldasid lehes rahvasaadikute kandidaadid.
  • Kümne aasta eest ilutsesid esiküljel spordisangarid, lähiaastail tihti reklaam.

«Meid siin Läänemere Põhjakaldal seob üks ühine siht ja nõue – vabad, iseseisvad olla!» ja «Praegusel silmapilgul oleme meie veel vaba rahvas, kes ei või jätta seda tunnistamast, mille poole ta kogu omas arenemises kui elulise tõe poole on püüdnud: iseseisev Eesti!»

Nõnda kirjutati 1918. aasta 24. veebruari Postimehes, tollal maksis ajaleht 20 kopikat ning ajad olid ülimalt segased.

Postimees kogus kokku üheks galeriiks kõigi 24. veebruari Postimeeste ja okupatsiooniaegsete Edasite esiküljed. Kui täpselt õigel päeval leht ei ilmunud, siis panime galeriisse nii eelmise kui ka järgmise päeva lehe esikülje.

Vabariigi algusaastatel meenutati tähtsat päeva üpris uhkelt, kuid juba 1922. aasta lehe esikülje täitis reklaam. Järgnevatel aastatel sõltuski ajalehe esikülje kokkupanek reklaami ja kuulutuste arvust. Kui ruumi jätkus, siis leidis kindlasti äramärkimist ka vabariigi aastapäev, 1923. aasta pealkiri oli «Tänulikus meeles minevikku, mäletades julguses ja usus tulevikule vastu!».

Postimehe esikülg aastal 1925.

FOTO: Digiteeritud eesti ajalehed / dea.nlib.ee

Kuulutuste sisu tundub praegu üsnagi lustakas: sooviti rentida lokomotiivi (8–10 hobuse jõudu), aga anti ka teada Philipsi lampide illuminatsioonist Eesti vabariigi iseseisvuse aastapäeval 20 000 küünlavalgusega.

Alati aga ei lasknud poliitiline olukord rahus sünnipäeva pidada: 1927. aasta esikülg pajatab ootamatust valitsuse kriisist, alapealkirjas õnneks leitakse, et on «lootused seisukorra peatseks lahenemiseks».

Esimest korda täidab kogu esikülje ühe ettevõtte reklaam 1928. aastal: aktsiaselts Rotermanni tehased soovitab nisupüüli. Mida aeg edasi, seda pragmaatilisemaks muutuvad esiküljed nii sisu kui ka reklaami poolest: 1929. aasta Postimehes kirjutatakse Tallinna eelarve puudujäägist, hindade tõusust Valgas, aga kuulutuste poolel kinnitatakse, et peekoniturg on kindel, ja antakse teada, millal sigasid vastu võetakse. Ja et Elmar Prüüsi juurde kaubahoovi on jõudnud suurem saadetis reformpõhja traati.

Esimene uudisfoto on 1930. aasta esilehel, pildi pealkiri on «Lend suuskadel» ning pildil on legendaarne Holmenkolleni suusahüppemägi Norras. Ühtlasi antakse teada, et «kuna suusahüppe rekordiline pikkus on praegu juba 75 meetrit, siis võib seda nimetada mitte hüppamiseks, vaid lendamiseks».

Postimehe esikülg aastal 1931.

FOTO: Digiteeritud eesti ajalehed / dea.nlib.ee

Kurioosumina mõjub väike teadanne 1931. aasta Postimehe esikülje allservas: odav vein Vanemuise einelauas, punane vein 135 senti pudel ja valge 10 senti odavam. Samas pole unustatud ka vabariigi aastapäeva üritusi ja päevakajalisi sündmusi, saame teada, et Tallinnas levitati jälle proklamatsioone (lendlehti) ja neis kutsuti töötatöölisi meeleavaldusele. Mure aga pole liiga suur, sest «politsei korjas lendlehti tänavalt ära nii palju, kui neid tänavalt leida oli».

Oluline erinevus võrreldes tänapäevaste ajalehte esikülgedega tuleb välja 1932. aastal, mil avaldati tolleaegse lehetoimetuse liikme Arno Raagi pühendusluuletus «Noored ajaloo pöörangul». Luuletusi tänapäeva ajalehtedest naljalt enam ei leia. 1933. aastal, kui tähistati Eesti 15. iseseisvusaastat, täideti selle teemaga kogu esikülg. Oli suur illustratsioon, mis kujutas päikesesse vaatavat sinikraed ja valgekraed. Omapärasena mõjub läti luuletaja Reenis Abolinsi pühendusluuletus «Minu kink», mis avaldati kõrvuti originaalkeeles ja tõlkes.

Järgmisel aastal tähtpäev enam ümmargune ei olnud ja nõnda on ruum jäetud jälle reklaamidele ja kuulutustele. Omapärasena torkab silma väljaande «Vaba kirik» tutvustus: «Julge sõnaga võitleb «Vaba kirik» vihaselt Kristuse vaimu rüvetajate mammonahimuliste pappide omakasu ja võimuahnuse vastu; nõuab nende kirikuõpetajate vallandamist, kelle käed on määritud 1905. a. ja Saksa okupatsiooni ajast süütute eestlaste verega, või kes praeguseil saatuseraskeil tundidel jätsid maha meie rahva ja sõbrustavad meie vaenlastega.» Postiga tellides maksab aastas 1 kroon, pooles aastas 50 senti, kuus 10 senti. Postimehe üksiknumber maksab samal ajal 5 senti ja hinnata kaasandeks igal esmaspäeval on pilkeleht Sädemed.

1935. aasta Postimehe esiküljelt saab viimast korda lugeda, et peatoimetaja on Jaan Tõnisson.

Postimehe esikülg aastal 1938.

FOTO: Digiteeritud eesti ajalehed / dea.nlib.ee

1938. aastal tähistab Postimees koos ülejäänud Eestiga Vabariigi 20. aastapäeva, sel puhul on lehe päises uhke illustratsioon, milles põimub Eesti lipp ja kiri «EV XX», vastavalt illustratsioonile on erandlik sel päeval ka Postimehe logo. Sealt edasi keeratakse esikülgedel rahvusromantilist kraadi aasta-aastalt järjest kangemaks. 1940. aastal ilutseb illustratsioon, mis vastab lähiajalooski mõni aasta tagasi valitsenud idüllilisele kujutelmale tõelisest Eesti ajast: taluõuel metsade ja põldude ees sikutab kahe lapsega eesti pere vardasse sinimustvalget. Ja sünkja pilve tagant paistab päike.

Postimehe esikülg aastal 1942.

FOTO: Digiteeritud eesti ajalehed / dea.nlib.ee

1941. aasta esimesel poolel leht üldse ei ilmunudki ning järgmise aasta 24. veebruari lehele vajutas oma pitseri Saksa okupatsioon: heroilises stiilis tehtud päiseillustratsiooni juurde on pandud küll Kalevipoja kuju pilt, aga allpool Jüri Uluotsa kõne teksti sees Adolf Hitleri pilt kirjaga «Euroopa päästja». 1943. aastal saavad esiküljel sõna Ida-maa-alade riigikomissar Hinrich Lohse ja Eesti Omavalitsuse juht dr. Mäe, nende sõnum on võitluslik. Aga allserva on mahtunud ka Marie Underi luuletus, milles mälestatakse ülekohtuselt langenud kaasmaalasi.

Juba paar aastat hiljem, 1945. aastal ei mainita vabariigi aastapäeva enam sõnagagi, päises on kiri: «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» Ning sellest veelgi kõrgemal on rindeteade, mis räägib linnadest, mida sangarlik Punaarmee vallutanud on. Pealkiri «21 aastat Leninita leninlikul teel Stalini juhtimisel» räägib enda eest. Veel paar aastat saab Postimees ilmuda Postimehe nime all, 1949. aastast ilmub juba Edasi. Sealt edasi kuni 1991. aastani ilmub Postimees Edasi nime all.

Postimehe esikülg aastal 1949.

FOTO: Liis Treimann

Okupatsiooniaastail oli 24. veebruar päev nagu iga teinegi, sestap ei ole tollased lehedki kuidagi eriliselt silmatorkavad.

Mainimist väärivad legendaarselt mittemidagiütlevad nentivad pealkirjad, nagu «Nähti head, leiti vead», «Üks mõtteline raport (lisanditega)», «Esimees Martin Polikarpus andis aru», «Kultuurkarjamaad täna ja homme», «Suureneb tööind, suureneb loomejõud», «Kas jaksame hoida loodust või keedame kokku suppi ja putru?».

Postimehe esikülg aastal 1988.

FOTO: Liis Treimann

Kui veel 1986. aastal oli tähtsaim uudis esiküljel, et Kremli kongresside palees avatakse NLKP 25. kongress, siis 1988. aastal hiljem ilmus pealkirja «Maa tuleb täita lastega» all tõeline nunnulugu Tartus sündinud kolmikutest. Ja veel aasta edasi nõutakse kindalt ja valjuhäälselt, et «tuleb meil taas ja taas meenutada möödunud iseseisvusaastaid». Pöördumisele on alla kirjutanud ajaloolased Jüri Ant, Kaido Jaanson, Ago Pajur, Tiit Rosenberg ja Sulev Vahtre. Samal lehel on ka Eesti vabatahtliku karskusühingu pöördumine ning Rahvarinde koosolekuteade.

Postimehe esikülg aastal 1990.

FOTO: Liis Treimann

Tolleaegsetest esikülgedest mõjusaim on viimasel, 1990. aasta 24. veebruaril ilmunud Edasil: «Eesti Vabariigi aastapäev, viimast korda okupeeritud riigis?» Kesksel kohal on pilt Tartu Raekoja platsilt, kus rahvasumma üle lehvib sinimustvalge.

1991. aastast ilmub jälle Postimees ja 24. veebruar on püha, mis tähendab, et leht sel päeval enam ei ilmu.

Iseseisvuse taastanud vabariigi algusaastatele on üsnagi sümptomaatiline, et päev enne aastapäeva tuletatakse meelde pidustuste ajakava, ka teenetemärkide saajad. Pärast pidustusi esimeses lehes meenutatakse paraadi ja muid olulisemaid sündmusi, nende kõrvale mahub pahatihti aga ka päevauudiseid, nagu pommiplahvatus Iisraelis või Leedu uus peaministrikandidaat.

1990ndate lõpuaastaist saab alguse traditsioon, et vabariigi aastapäeva paiku teevad kiireid ja auhinnatud sõite Eesti suusatajad. Andrus Veerpalu ja Jaak Mae medalivõitude pildid korduvad aastast aastasse. Sinimustvalge värvikombinatsiooni eest hoolitsebki pigem spordisangarite võidupiltide taust ning otseselt riigi sünnipäevale esikülgedel ruumi ei leita.

Postimehe esikülg aastal 2003.

FOTO: Liis Treimann

2006. aastast jõuab Postimees tagasi eelmise sajandi 20ndatesse aastatesse, kui lehe esikülje täitsid reklaamid. Sealt edasi on reegel pigem reklaamiga esikülg, kui sisule ruumi jäi, siis täideti see kas kontsertaktuse või presidendipaari tantsupildiga. Silmapaistvalt omapärane sinimustvalge kompositsiooni kasutus on 2011. aastal. Uuest ajast annab märku ka 2014. aasta 22. veebruari esikülg, millel Eesti Pagar kutsub üles vabariigi sünnipäeva tähistama musta leivaga.

Tagasi üles