Seaduselünk jättis Joel De Luna surnukeha saatuse hoolde

Joel De Luna surnukeha seisab endiselt krematooriumi külmkambris.

FOTO: Erakogu

Ehkki skandaalse laulja Joel De Luna lahkumine veebruari teisel nädalal oli ootamatu, on palju märkimisväärsem hoopis stsenaarium, mis rullus lahti De Luna maiste jäänuste ümber.

10. veebruari varahommikul surnud Joel De Luna lähedased on kistud emotsionaalselt raskesse juriidilisse keerisesse, mis on tekitanud olukorra, kus kadunukese kremeerimisele määratud surnukeha seisab nii-öelda omanikuta krematooriumi külmkambris ning ükski huvitatud osapool ei saa lahkunut maha matta ega edasisi toiminguid planeerida.

Laulja ning tantsija Joel De Luna jagas viimased neli aastat oma õnne hetkel õpetajaametit pidava Anu Wahariga, kellega oli otsustatud suvel abielluda, kuid saatusel olid teised plaanid.

Pärast surnukeha lahangut väljastab kohtuekspertiisi instituut, lähtudes surma põhjuse tuvastamise seadusest, omastele arstliku surmateatise, mille alusel registreeris Wahar perekonnaseisuametis De Luna surma.

Instituut annab surnud isiku üle matusebüroole esimese ringi omaste soovil, kehtiva volikirja alusel. Olgugi, et Joel ja Anu polnud ametlikult abielus, ütleb eelpool nimetatud seadus, et omasteks võib lugeda ka muid surnud isiku lähedasi, kui see tuleneb lahkunu elukorraldusest.

Vaatamata sellele, et riiklik arstlik surmateatis väljastatakse vaid ühele inimesele, mille alusel surm rahvastikuregistris registreeritakse, on praeguste seaduste järgi võimalik perekonnaseisuametist taotleda surmatunnistusi rohkem kui üks, millest sai alguse ka edasine lugu.

Joel De Luna tuhastamismatuse tseremoonia toimus neljapäeval, 16. veebruaril, selle korraldas tema praegune kihlatu. Lahkunu kremeerimine pidi aset leidma reedel ning muldasängitamine laupäeval. Suur oli Anu Wahari ehmatus, kui krematooriumist teatati, et surnukeha pole võimalik tuhastada, sest De Luna eksabikaasa, Victoria Kass on esitanud laulja ning Kassi ühise alaealise lapse nimel asutusele kirjaliku avalduse toimingute peatamiseks, mispeale krematoorium koheselt ka pidurit tõmbas. See tekitas aga lahkunu suhtes vääritu olukorra, kus surnukeha saatuse kohta otsustamiseks nagu polekski kellelgi mingisugust õigust.

Victoria Kassi sõnul esitas ta taotluse sellepärast, et lapsed ning De Luna vend ei soovi, et Joel De Luna maetaks Eestisse, vaid Dominikaani Vabariiki perekondlike traditsioonide järgi. Avalduse esitamine sai võimalikuks, kuna perekonnaseisuamet väljastas ka Victoria Kassile surmatunnistuse.

Tallinna perekonnaseisuameti juhataja asetäitja Ingrid Sareveti sõnul on tõepoolest võimalik surmatunnistus enesele küsida mitmel inimesel korraga, kuid kinnitab, et päris igaühele seda siiski ei anta. «See peab olema õigustatud huvi. Ei ole nii, et lähen võtan mõne presidendi surmatõendi. Surma puhul on huvide ring laiem ning seda kaalutakse alati põhjalikult,» ütles Sarevet.

Tema sõnul võib tõendit vaja minna mitmesugusteks juriidilisteks tehinguteks, mille saamisel võib isik siis ise otsustada, kuidas ta sellega edasi toimetab. Sealjuures möönab Sarevet, et ametist väljastatud tõendid on võrdsed ning üks pole teisest tähtsam.

Kellel on õigus?

«Kuna Joeli isiklikku kirjapandud soovi ei ole mitte kuskil, siis ma ei saa aru, miks teda nii kiiresti soovitakse matta. Seaduse järgi otsustavad ju ikkagi lapsed ja sugulased, mis maise kehaga edasi saab,» kommenteeris Kass.

Olgugi, et krematooriumil otsest kohustust protseduure peatada ei ole, pidas asutus advokaatide soovitusel õigeks tuhastamisega mõne päeva oodata. Tallinna krematooriumi direktor Heigo Rohtla tõdeb, et tegemist on väga keerulise juhtumiga, kuid kuna avalduse teinud osapool ähvardas esitada esmase õiguskaitse saamiseks kohtusse hagi, võeti teisele osapoolele mõeldes vastu nimetatud otsus.

Samas tunnistab krematooriumi direktor, et selliseid olukordi on olnud ka varem ning ilmselt tuleb ka edaspidi, sest tema hinnangul on seda tüüpi seadusandluses sees nõrk koht, kus pole väga täpselt sätestatud kellel on siiski õigus riiklik surmatunnistus perekonnaseisuametist välja küsida.

Seda, et seaduses valitseb korralagedus, kinnitavad kõik ühest suust. Keegi ei mõista, kuidas selline olukord üldse tekkida saab.

«Seaduses on absoluutselt auk sees. Krematoorium on täiesti mures, sest inimlikult nad saavad aru. Ma olen helistanud läbi kõik õigusorganid, kirjutanud kirju, rääkinud konsulaadi ja juristidega. Kõik väidavad, et lastel on õigus, aga mitte keegi ei saa mitte midagi teha,» rääkis Kass.

Sama on teinud ka De Luna viimane elukaaslane Anu Wahar, kes sarnaselt Kassiga on nädala jooksul läbi sõitnud kõik organid, kes räägivad tema sõnul aga hoopis vastupidist juttu.

Matuse võib korraldada igaüks

Tallinna perekonnaseisuameti juhataja asetäitja Ingrid Sareveti sõnul võib surnud isiku maha matta praktiliselt igaüks, kes selle sooviga lõpuks matusebüroo poole pöördub. «Eks matusebüroo ju eeldab samuti, et kui sellise sooviga nende juurde tullakse ning vajalikud paberid esitatakse, siis tegemist ongi õigustatud huvidega isikutega,» rääkis ta.

Tegelikult kehtib aga juba 2010. aasta suvest uus perekonnaseisu toimingute seadus, mis ütleb, et avalikku ülesannet täitvad asutused peaksid lähtuma rahvastikuregistri andmetest ning surmatõendeid poleks vaja üldse välja küsida. «Kahjuks ei taha see praktikas juurduda ning inimesed väga küsivad neid pabereid ning arvavad, et see on nii oluline, et seda peab igale poole esitama. Tegelikult ei tulene sellest mingit konkreetset tagajärge. Õiguslikud tagajärjed tulenevad ikkagi sellest juriidilisest sündmusest, mis on registreeritud rahvastikuregistris,» rääkis Sarevet.

Kes ees, see mees

Üks olukord, kus surmatunnistust vaja läheb, on surnud isiku pangakontolt matuseraha väljamaksmine. Swedbanki juristi Kaarel Terase selgitusel on ühe kuu jooksul võimalik kas surnud inimese sugulastel, eeldatavatel pärijatel või matusekulud kandnud isikutel taotleda ühekordne matuseraha väljamakse summas kuni 2000 eurot.

Väljamakse tegemisel toimib pank juristi sõnul heas usus, küsides täiendavateks dokumentideks surmatunnistust, matuse kuludokumente ja sugulust tõendavat dokumentatsiooni. Mitme surmatunnistuse või matusekulu dokumentide olemasolul toimib makse juures lihtsustatult öeldes põhimõte, et raha saab see, kes esimesena küsima läheb.

Samas on Terase sõnul võimalike pärijatevaheliste vaidluste vältimiseks kasutusel pangas täidetav tagasimakse kohustuse blankett, mille allkirjastamisega on sunnitud raha saaja surnud kontoomaniku pärijate esimesel nõudmisel neile kuuluva pärandiosa summa tagasi maksma.

Ühest lahendust ei ole

On selge, et elu ning perekonnasuhted on keerulised ning väga erinevad, kus kannatajaid on palju. Ka juristid, kellega loo autor selguse saamiseks suhtles, laiutavad suures osas käsi. Nende hinnangul on õiguslikust aspektist vaadates õige, et lähtutakse isiku enda eeldatavast tahtest. Samas, kui seda teada pole, siis õigus mingisugust ühist juhist selleks ei anna ning poolt ja vastu argumente leiaks mõlema osapoole puhul.

Juristide sõnul oleks parim lahendus, kui inimesed suudaksid omavahel mingisugusele kokkuleppele jõuda, kuid paraku pole see alati võimalik.

Ilmnenud tohuvabohu Joel De Luna surnukeha ümber on tekitanud kõikides asjaosalistes õigustatud küsimuse, kas praegune regulatsioon on sellisel kujul jätkusuutlik. Olukord, kus matmise õigus ning surmatunnistuste väljastamine pole täpselt reglementeeritud tekitab tahes-tahtmata väga keerulisi ning emotsionaalselt valusaid olukordi, nagu eelpool kirjeldatu.

Artikli valmimise hetkel veel mingit konkreetset lahendust saabunud ei olnud. Joel De Luna surnukeha asub jätkuvalt Tallinna krematooriumis ning edasisi toiminguid pole kummalgi osapoolel võimalik jätkata.

Rahandusministeeriumi kommentaar kalmistuseadusele:

Kalmistuseadus reguleerib, et surnu maetakse ja tuhastatakse surmatõendi alusel. Kalmistuseaduses ei täpsustata surmatõendi väljastamise tingimusi ja nõudeid, seadus reguleerib nõudeid kalmistule, kalmistu rajamisele ja matmisele/tuhastamisele.

Surmatõend väljastatakse perekonnaseisutoimingute seaduse alusel. Omasteks loetakse nii kalmistuseaduse kui ka surma põhjuste tuvastamise seaduse tähenduses surnu abikaasat, vanemaid, lapsi, õde, venda või muud surnu lähedast isikut tulenevalt tema elukorraldusest.

Antud juhul on tekkinud vaidlus kahe eraisiku vahel, kellel mõlemal on õigus surmatõendi saamiseks. Kalmistuseaduse mõttes on surmatõend tõendus, et isik on surnud, kuid ei saa lahendada omaste vahelist vaidlust.

Tagasi üles