Fotod ja video: kuidas valmib sõrmus?

Korall, rubiin või isegi nööp – kõik need võivad olla kunstniku jaoks inspiratsiooni allikaks. Aga mis saab siis, kui vaimusilmas sündinud idee on paberile pandud? Tulge koos Arteriga Ive-Maria Köögardi töötuppa ja näete ise! 

Tallinna vanalinnas, Hobusepea ja Pika tänava ristumiskohas asub maja, kus on ligikaudu sada aastat tegutsenud kullassepad. Eesti Vabariigi algusaastail kuulus hoone Joseph Kopfile, kelle lusikaid on käes hoidnud ilmselt paljud, ent tema firmas on valminud ka üks märksa haruldasem töö, nimelt Venemaal asuv presidendi ametikett.

Töö metalliga jätkus Kopfi majas ka nõukogude ajal, mil kunstnikud koondusid kunstitoodete kombinaadi ARS nime alla. Ja kuna metallitööks vajalike mitmetonniste valtside ning muu tehnika maja keldrist tervena kätte saamine on peaaegu võimatu, siis on töö vanalinnas jätkunud tänaseni.

Üks 50 metallikunstnikust, kelle töötuba asub otse Vene saatkonna kõrval ja A-Galerii kohal, on Ive-Maria Köögard. «Lõpetasin kunstiinstituudi 1968. Aastal ja sestpeale olen ma selles majas töötanud,» meenutab ta.

Kõik algab kivist. Olgu see siis rubiin, smaragd, safiir, tiigrisilm, korund või sammalahhaat. «Ma armastan neid, nad on mu lemmikkivid! Neil on nagu maastikud peal,» osutab Ive-Maria oma fotoalbumile, kust paistvalt hallikalt kivilt võib aimata midagi, mis meenutab roheka hallituse ja põdrasambliku järelkasvu. Sel korral tõukub sõrmuse idee aga lillakast sünteetilisest kivist, millel nimeks korund. Sõrmuse küljes püsib korund tänu hõbedalehest tehtud kastikule, mis on juba valmis.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Sõrmuse tegemiseks õige paksusega hõbetraadi saamiseks tõmmatakse see esmalt läbi auguraua.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Augurauast läbi tõmmatud traat valtsitakse õhemaks.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Hõbetraati saetakse rauasaega. Et saag libedamalt jookseks, määritakse seda vahaga.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Välja saetud detailid väänab ehtekunstnik spetsiaalsete tangidega sobivaks ja asetab siis jootmisalusele. Pärast jootmisvedelikuga kokku määrimist ja joodisetükikese kohale asetamist saab «pusletükid» kokku joota.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Metallikunstnik on kogu loomeprotsessi ajal materjaliga dialoogis. Ja kui hea sõna ei aita, tuleb kasutusele võtta tangid, viil alasi ja haamer.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Metalli viilides ja saagides tekib puru, mis koguneb kullassepa laua all olevale nahast põllele. Puru kogutakse kokku ja sulatatakse koos metallijääkidega ära.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Kuna hõbe on suhteliselt pehme, surutakse kastik kivi ümber käsitsi kokku. «Et korund kenasti helgiks, vajab ta altpoolt valgust, ja selle jaoks lõigatakse kastiku alumisse, sõrmepoolsesse serva avavused,» selgitab Köögard.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Pärast jootmist, happes leotamist ja nurkade siledaks viilimist jõuab kätte viimane staadium. Poleerimine - mida tehakse spetsiaalses klaasist kaanega kastis - on räpane töö, mille käigus läheb ehe ka tuliseks. Seetõttu tuleb kanda «kummisõrmi» kaitseks mustuse ja «nahksõrmi» kaitseks kuuma eest.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Sõrmuse tegemise jäägid: hõbedapuru, natuke hõbelehti ja hõbetraati. Kõik see tuleb nahkpõllelt pintslikese abil kokku koguda.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Metallijäägid sulatatakse ära - tooraineks uutele ehetele.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Kui selline hõbedakamakas ära jahtub, pannakse ta teiste omasuguste juurde tallele. Kui neid saab palju, sulatatakse nad korraga üles ja valatakse traadivormi. Ja kogu protsess algab otsast peale!

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Vene saatkonna kõrval ja A-Galerii kohal on Ive-Maria Köögardi töötuba. «Lõpetasin kunstiinstituudi 1968. aastal ja sestpeale olen ma selles majas töötanud,» meenutab ta.

FOTO: Toni Läänsalu / Postimees

Tagasi üles