Meie riigi praegune territoorium oli pikki sajandeid lõhestatud Eesti- ja Liivimaaks. Juba 16. sajandil välja kujunenud jaotus tähendas, et maa põhja- ja lõunaosas kehtisid eri seadused ja elukorraldus.
Eesti rahvus poolitati kahe kubermangu vahel juba 16. sajandil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sajandite jooksul on eestlaste põliskodu piirid sageli muutunud. Kuigi keeleliselt jagunes Eesti juba muinasajal põhjaeesti ja lõunaeesti murrete alaks, lahutati eestlaste eluala Eesti- ja Liivimaaks alles 16. sajandil, mil Rootsi vallutas Põhja-Eesti ning Poola Lõuna-Eesti. Poolitus Eesti- ja Liivimaa kubermanguks jäi püsima ka pärast 18. sajandi algul toimunud Põhjasõda, mil Eesti liideti Vene tsaaririigiga.
Mõtteline joon määras ära, milliste piirkondade keskus oli Tallinn ja milliste oma Riia. Eestlaste niigi vähest liikumisvabadust tõkestasid kubermangu piirid, mille ületamiseks oli vaja kubermanguvalitsuse luba.
Alates 19. sajandi keskpaigast hakkas nii laulupidude kui ka seltsitegevuse toel tärkama eestlaste rahvuslik eneseteadvus. Hakati nõudma suuremaid õigusi ning salamisi mõtlema iseolemisest. Venestamissurve kiuste kõlasid 1916. aastal Estonia kontserdimaja saalis sõnad, millega nõuti juba rahvuslikku autonoomiat. See oli noor advokaat ja poliitik Jüri Vilms, kes Estonia kontserdimajas Eestimaa pärisorjusest vabastamise sajandal aastapäeval kõneldes nõudis avalikult eestlastele rahvuslikku autonoomiat.
Esimene maailmasõda, toidupuudus ja kasvav rahuolematus tõid Venemaal 1917. aasta veebruaris kaasa revolutsiooni. Segaste ja vägivaldse sündmuste keerises kaotas võimu ning lõpuks ka elu keiser Nikolai II koos kaaskonnaga. Eestlastele oli aga avanenud võimalus täita oma unistus.
1917. aasta märtsis sõjatüdimuse ja toidupuuduse tõttu puhkenud revolutsioon Petrogradis pühkis põrmu nii keisriperekonna kui ka senise ühiskonnakorralduse. 12. märtsil läksid mässuliste poole üle Petrogradi sõjaväelased ja juba kolm päeva hiljem astus vürst Georgi Lvovi juhtimisel ametisse Venemaa Ajutine Valitsus.
Revolutsioon levis kulutulena pealinnast teistesse impeeriumi linnadesse, sh Tallinna, kus 14. märtsil toimus Vene turul suur, ligi 20 000 osavõtjaga meeleavaldus. Eestimaa kubermanguvalitsus kukutati ning selle asemel määras Ajutine Valitsus oma esindajaks Tallinna linnapea Jaan Poska. Revolutsioonilaine veeres ka üle Narva, Tartu, Haapsalu ja teiste linnade. Üle maa loodi hulgaliselt rohkem või vähem revolutsioonilisi nõukogusid, täitevkomiteesid ja miilitsaorganeid.
Keerulises olukorras püüdsid rahvuslikult meelestatud ringkonnad saavutada seni teostamatuks peetud eesmärki – rahvusautonoomiat. 15. märtsil, samal päeval, mil Nikolai II loobus võimust, toimus Tartus eesti rahvuslike organisatsioonide nõupidamine. Teist päeva ametis olnud Ajutisele Valitsusele saadeti telegramm, milles taotleti eestlastele laiemat autonoomiat. Mõni päev hiljem kohtus Jaan Tõnisson selles küsimuses peaminister vürst Lvoviga.
Oma tahte kuuldavaks tegemiseks tuli mängu panna ka kaasmaalaste hääl pealinnas Petrogradis. Esimese maailmasõja ajal elas tsaaririigi pealinnas Petrogradis suur, ligi 50 000-liikmeline eestlaste kogukond. Eestimaa rahvuskubermangu ja autonoomia teemalistel läbirääkimistel parema positsiooni saavutamiseks hakati Petrogradis ette valmistama eestlaste meeleavaldust, mis plaaniti korraldada pühapäeval, 8. aprillil. Kuupäeva valik oli sümboolne, kuna samal päeval 98 aastat varem oli toimunud Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamine.
Eestlaste meeleavaldus algas Jaani kiriku juurest ja liikus läbi linna parlamendihoone, Tauria palee ette. Rongkäigus kanti plakateid kirjadega «Elagu vaba Venemaa. Tervitused eesti rahvalt», «Elagu autonoomne Eesti vabal Venemaal» jm. Ligi kahe kilomeetri pikkusel rongkäigul osales mitukümmend tuhat eestlast, nende seas umbes 10 000 sõjaväelast. Rongkäigus osalenud orkestrid mängisid revolutsioonilisi ja rahvuslikke palasid, lauldi nii isamaalisi laule kui ka «Marseljeesi». Tauria palee ees loeti Ajutisele Valitsusele ja Petrogradi nõukogule ette kirjalik pöördumine autonoomia taotlemiseks ja Eesti rahvuskubermangu loomiseks.
Peterburis toimunud meeleavaldus ei jäänud tähelepanuta. Vaid neli päeva hiljem, 12. aprillil 1917 kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus määruse «Eestimaa kubermangu administratiivse halduse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta».
Selle järgi moodustati Eestimaa rahvuskubermang, mille koosseisu kuulusid ka senised eestlastega asustatud Liivimaa kubermangu põhjaosa maakonnad Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru. Määruse jõustamine sai võimalikuks vaid mitme soodsa asjaolu kokkulangemise tõttu. Eestlastest läbirääkijatel oli isiklikke tutvusi Venemaa uues võimuladvikus ning tähtsat rolli mängis Ajutise Valitsuse oskuslik survestamine.
Saavutati ulatuslik autonoomia, mis oli ainulaadne kogu Venemaal. Esimene suur samm omariikluse poole oli astutud. Autonoomia võimaldas senised vene ametnikud asendada eestlastega ja asjaajamiskeeleks kehtestada eesti keele. Kõige rohkem mõjutas ühtse rahvuskubermangu loomine vahest Lõuna-Eesti inimesi, kuna Riia asemel oli ka nende jaoks nüüd uueks kubermangukeskuseks Tallinn.
Eestimaa rahvuskubermangu loomisel oli üks keerulisemaid piiride küsimus. Arutleti nii Lõuna-Eesti, Setumaa kui ka Narva ja Valga kuulumise üle Eestimaa kubermangu.
Alles 1917. aasta novembris nõustus Venemaal vahepeal võimu haaranud Vladimir Lenin, et Narva liidetakse Eestimaa rahvuskubermanguga, kui seda soovib linnaelanike enamus. Detsembri lõpus korraldati linnas rahvahääletus, kus Eestimaaga ühinemist toetas 80 protsenti hääletanuist. Koos Narvaga siirdus Eestimaa rahvuskubermangu koosseisu Ivangorod, mis oli tollal Narva linnaosa.
Eestimaa rahvuskubermangu lõunapiir jäi kuni 1917. aasta lõpuni lõplikult paika panemata ning selle tööga jätkati pärast Eesti iseseisvumist. Eelkõige tekitas eestlaste ja lätlaste vahel erimeelsusi Valga linna küsimus. Kuigi eestlased põhjendasid, et Valga on Eesti jaoks oluline raudteesõlm, ei olnud lätlased nõus linnast loobuma.