Kender lõpusõnas kohtule: represseerides kirjanikke, jääb meil midagi väga olulist teada saamata

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Lapsporno tootmises süüdistatava kirjanik Kaur Kenderi kohtuprotsess Harju maakohtus jõudis kaitsja Paul Kerese lõpukõneni, istungi lõpus sai oma viimase sõnavõtu teha kohtualune ise. Kohus kuulutab otsuse 16. mail.

Mõtteid Kenderi sõnavõtust

USAs pole kunsti- ja sõnavabadus ainult sellega kaitstud, et see on põhiseaduses kirjas. See, et miski on kirjas põhiseaduses, ei kaitse ise suurt midagi. Selleks on vaja olnud ka kohtunikke, kes on konkreetseid teoseid kaitsnud, aga isegi 50ndate ja 60ndate kohtuprotsessid pole mitte kunagi olnud mõeldud kirjanike karistamiseks. Ja veel vähem kirjaniku vangi saatmiseks. Alati on kõne all olnud avalik kõlblus ja teose avaldamine või mitte avaldamine. Praegune kriminaalasi on oma idiootsuselt sarnane NSV Liidu protsessidele ja oma rahvusvaheliselt haardelt ja tagurlikkuselt Iraani ajatollade globaalsete fatvaadega.

Olen kirjutanud tõeliselt saatanlikud värsid. See on juhtunud sellepärast, et kultuur on riigistatud. Näiteks Maarja Vaino, kes on siin protsessil mitmel korral jutuks tulnud, on kui riiklik kultuuriherpes Tammsaare põrmul. Tammsaare paneks end koos oma majamuuseumiga põlema, kui teaks, et tema pärandi nimel räägib inimene, kes nõuab avalikult teise kirjaniku vangi saatmist loomingu pärast.

Ainult sellises riigis on võimalik silmakirjalikkus, et nilbe Humberti ilukõneline kiimlemine 12-aastase Lolitaga on eesti keeles täiesti legaalne. Samuti nagu Markii de Sade’i kümned jõhkrad, detailselt kirjeldatud seksuaalmõrvad, kus tapetakse, vägistatakse ja sandistatakse kümneid alla 14-aastaseid lapsi. Need kirjanikud ei ole kuritegu sooritanud ainult kahel põhjusel: nende tekstid on kirjutatud nii, et nad oleksid seksuaalselt erutavad, ja nemad pole kirjutanud algupäraselt eesti keeles. Mina kujutasin aga selliste pervertide tegevust kogu koleduses ja mina olen kohtu all.

Mul on ka positiivne programm: hoidke eesti keelest eemale kui katkust. Inglise keel ei ole sellepärast vabaduse, maailma kõrge massikultuuri keel, et neil on eriti head keeleinspektorid, kes käivad ja trahvivad taksojuhte üle maailma või sellepärast, et inglise keeles on eriti võimekad prokurörid, kes tähelepanelikult jälgivad, et ingliskeelses kirjanduses ei pandaks toime kuritegu inglise rahva ja kuninganna vastu. Inglise keele võimsus tuleb just vabadusest.

Inimeste ja kohtute, ühiskonna teadmisest, et vabadus kirjanduses on midagi nii tohutult võimsat ja asendamatut, teadmisest, et represseerides kirjandust, kirjanikke jääb meil midagi väga olulist teada saamata sellest ajast, kus me elame. See teeb kultuuri nõrgaks, kaotajaks, surijaks. Just seetõttu kaotas Nõukogude Liit, et ta ei suutnud zaumist ja futuristidest teha inimkonna kultuuri vaba avangardi.

Ei USAs ega UKS ole pea viimase saja aasta jooksul ühtegi kirjanikku kirjandusteose loomise eest kohtu alla antud. Seda ei ole tehtud ka peale NSV Liidu lõppu Venemaal, isegi Venemaa on suutnud õppida, Skandinaaviast rääkimata. Ja kusagil pole hirmu ka, et rahvas või kultuur oleks kadumas, vastupidi, aga meil on, ja pöördumatult.

Kui ma ütlesin oma prantsuse kirjastajale, et sellina asi on toimumas, vangutas ta pead ja ütles, et uurib, kes võiks Prantsusmaal sellistest asjadest midagi teada. Mõne päeva pärast tuli ta tagasi ja ütles, et viimane selline asi oli 200 aastat tagasi.

Eesti kirjanik tohib seaduslikult kirjutada vaid seda, mida eesti kirjanik juba varem teinud on. Selles keeles ei tohi midagi enneolematut kirjutada. Kujutage ette samasuguste karistuste ja keeldude süsteemi soome keeles või inglise keeles – mõeldamatu, aga eesti keeles tundub päris normaalne jah. Eesti on toredas samas reas nagu Saudi-Araabia, Iraan ja Põhja-Korea.

Eesti on õigusriik, sest riigil on alati õigus.

Kui kohtunikud, prokurörid koos sõbralikult kohvitavad, söövad, arutavad, muutub kogu võistlev protsess veelgi võimatumaks. Kohtu ja prokuratuuri kokku kolimine toimub olukorras, kus üle 99 protsendi inimestest, kes saab kriminaalsüüdistuse, mõistetakse Eestis süüdi. See on justiitsministeeriumi ametlik statistika.

Ja nagu Lavly Perling ajalehes ütles möödunud nädalal, ühtegi süütult karistatud inimest Eestis ei ole. Milline unikaalne riik. Isegi Nõukogude Liit ei saanud sellega hakkama.

Kui lihtne see on – anonüümne kaebus, suletud kohtuprotsess, seda nõudis prokurör, kes rääkis, et neist asjadest tuleb rääkida, pani praegu praktiliselt pisara, aga kohtuprotsess on kinnine.

Tagasi aastasse 1964, Brodski protsess, luuletaja on kohtu all, tema teoseid käsitletakse kui nõukogudevastaseid, teda süüdistatakse sotsiaalses parasitismis, pornograafias, oma loomega on ta sooritanud kuriteo rahva vastu. Ma saan aru, et mulle on esitatud süüdistus eesti keeles kirjutamise eest, et olen sooritanud kuriteo eesti rahva vastu.

«Untitled 12» on müügil ingliskeelsena nii Ameerikas, Suurbritannias, Saksamaal, Soomes kui ka Jaapanis juba aasta aega. Millisest identsest karistusnormist me räägime?

Kender tänas kohut kohtuliku uurimise põhjalikkuse eest, mis on selle protsessi juures olnud tema jaoks kõige rohkem hingetuge pakkuv asi.

Täna oli istungit tulnud kuulama suur hulk ajakirjanikke ja Kenderi lähemad toetajad. Istung otsustati pidada Liivalaia kohtumaja suurimas saalis. 

«See süüdistus sellisena on halvamaiguline lastekaitse tegevuse paroodia, see ei ole päris lastekaitse tegevus, see on asendustegevus, see on võimu näitamine, see on midagi sellist, mida demokraatlikus riigis olla ei tohiks. See on paragrahvi väänamine kõige jultunumal ja pahatahtlikumal moel,» lausus kaitsja Paul Keres oma lõpukõne alguses.

Keres rõhutas, et mitte ühtegi kirjanikku pole Eesti Vabariigis kriminaalvastutusele võetud raamatu kirjutamise eest, isegi mitte Nõukogude Liidus, kus mõisteti süüdi küll kirjanikke, ent mitte kirjandustegevuse eest.

«Lugupeetud kohus, see paragrahv on täiesti absurdne!»

Keres tõi oma kõnes välja, et teoses puuduvad alaealised isikud. Süüdistus on seega Kerese sõnul õiguslikult ja faktiliselt sisutu, sest teoses ei ole kujutata ühtegi alla 14-aastast isikut. «Untitled 12» ei ole kirjas ühegi tegelase vanuseid. «Prokuratuur ajab süüdistuses segamini tegeliku elu ja fantaasia,» lausus Keres.

Õigupoolest puudub isik kui selline Kerese sõnul üldse. Isikut, kes ei ole kunagi elanud, kes on loodud üksnes tähtede ritta seadmisega, ei saa kohtus ka kaitsta. «Keegi ei saa ette näha, et olematu tegelase loomine olukorras, kus analoogseid teosed pole kunagi kriminaliseeritud, võib kaasa tuua kriminaalvastutuse,» kõneles kaitsja.

Kas tekst tekitab seksuaalset erutust? Keres selgitas, et pornograafilise tarbeteksti puhul peab keel olema hästi ühene, lihtne, kirjandusliku teose puhul ei ole keel kunagi ühene. Ta tõi välja laused Kenderi teosest, mis olid kaitsja hinnangul meisterlikult kirjutatud. «See ei ole tarbeteksti keel,» lausus ta.

Kirjanduskriitik Jaanus Adamson oli kohtus tunnistusi andes öelnud, et Kenderi tekst on täis metafoore ja seal esineb poeetilist keelekasutust. Semiootik Tiit Kuuskmäe leidis, et «Untitled 12» on pedofiilidele mitte erutav tekst. Luuletaja ja teatrikriitik Meelis Oidsalu ütles, et tema hinnangul keerab Kender oma teoses igasugused perverssed olukorrad nii üle vindi, et ta ei kujuta ette, et seda teksti saaks tarbida pornograafilise tootena.

Kirjandusasjatundjate sõnad võib Kerese sõnul kokku võtta sellega, et Kenderi «Untitled 12» sellisena nagu ta on, olgu kui tahes rõve, ei ole mingil juhul labane, vähemalt selle sõna üldiselt aktsepteeritud tähenduses.

Teoses on kesksel kohal sõltuvus kui inimlik seisund ja sellega kaasnevad nähtused. Kultuurikriitik Janek Kraavi leidis, et teema, millest Kender räägib, kuulub trasngressiivse temaatika juurde. See on sõltuvus seksi järele. See on teema, millest ei ole kirjanduses palju räägitud, ka ühiskonnas. Liialdus on aga puhtalt esteetikavõte.

Keres tõi kõnes välja, et vastupidiselt prokurör Lea Pähkeli eilses kõnes väidetule USA õigus kirjanduslikku lapspornot ei tunne. Ameerika Ühendriikides peab kuriteokoosseisu täitmiseks teos vastama kolmele kumulatiivsele tunnusele, mille sealne ülemkohus on paika pannud:

  • teos on suunatud ihara huvi tekitamisele
  • teos kirjeldab seksuaalakte ilmselgelt kõlblustunnet riivaval viisil
  • teosel puudub igasugune kirjanduslik, kunstiline või kultuuriline väärtus

Ent Ühendriikide seaduste järgi piisab Kerese sõnul ka ühe mõistliku isiku arvamusest, et teosel on kunstiline väärtus. «Neid mõistlikke isikuid, kes leiavad, et tegu on kirjandusliku ja kunstilise väärtusega teosega, on Kenderi kohtuprotsessil olnud mitmeid ja need on üsna prominentsed isikud,» rääkis vandeadvokaat.

Keres lükkas ümber ka prokuröri eilse väite, et USAs ja Walesis on olemas identne karistusnorm. Prokurör ütles, et antud asjas ei oma mitte mingit tähtsust teose kirjanduslik, kunstlik või ühiskondlik tähendus. Ent USA ja Inglismaa seaduse järgi omab. «See ongi fundamentaalne erinevus nende riikide karistusnormidega. Karistusnorm ei ole identne, see on oluliselt vabam ja leebem kirjanduslike teoste suhtes,» lausus ta.

Teosel on kirjanduslik väärtus

Kerese sõnul kinnitasid ka teatrikriitiku, lavastaja ja poliitiku Jaak Alliku ütlused, et sellise teose eesmärk ei olnud ega saanud olla tekitada kellelegi seksuaalset erutust, vaid tekitada vastikust. Inglismaal ei ole aga sellise teose loomine karistatav. Kui teosel on tülgastav mõju, siis sellisel juhul see ei riku ega kahjusta oma lugejaskonda mitte mingil juhul. Sellisel juhul kuriteokoosseisu ei esine.

Keres tõdes, et kahtlemata on õige prokuröri väide, et sõnavabadust võib piirata. Ent Kerese sõnul ei ole see sõnavabaduse protsess, vaid kunsti protsess. See on põhiseaduse 38. paragrahvi protsess. «Sõnavabadus ja kunst on kaks erinevat asja,» lausus Keres ja selgitas, et sõnavabadust võib piirata juhul, kui eesmärk, mida sellega tahetakse saavutada, on vastuolus seadusega, näiteks avaliku korra rikkumine, ent kunsti ja teaduse vabadus on sõnavabadust oluliselt erineva õigusega. See tähendab, et seda õigust võib piirata üksnes põhiseadusest tuleneva õiguse kaitseks või konkreetse isiku põhiseaduslike õiguste kaitseks.

Keres tõi välja, et kuna prokuratuuri kutsutud ekspert, psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul ütles, et teaduses ei ole seni tõendatud väljamõeldud tekstide võimalikku mõju pedofiilidele, siis ei tohi ka ühe päris isiku, Kaur Kenderi põhiseaduslikke õigusi piirata oletatava ja väljamõeldud ohu tõrjumiseks.

Keres rõhutas, et lõppkokkuvõttes võib Eestis 20-aastane mees astuda seksuaalvahekorda 14-aastase tüdrukuga, seda Eesti riik lubab, ent kui see mees järgmine päev sellest oma päevikusse kirjutab, võib ta võtta kriminaalvastutusele.

Keres rõhutas, et prokuratuuri süüdistusaktis on kirjeldatud vaid objektiivset kuriteokoosseisu, ent ei ole kirjeldatud Kenderi tahtlust. Ilma tahtluseta ei ole kuritegu ja kohus ei saa anda hinnangut sellele, kas Kender pani teo toime tahtlikult või mitte. Seetõttu tuleb Kender õigeks mõista, leidis vandeadvokaat.

Keres esitas kohtule taotluse Kenderi kasuks Eesti riigilt välja mõista hüvitis 55 694,90 eurot. USA eksperdilt arvamuse küsimine maksis Kenderile ligikaudu 19 000 eurot ja Inglismaa eksperdilt 16 745 eurot. Ülejäänud summa moodustavad advokaadikulud.

Advokaadi ja prokuröri vaidlus

Paul Keres palus kohtul kirjanik Kaur Kender õigeks mõista.

Prokurör Lea Pähkel ütles repliigina, et ka kirjanik, kui ta midagi kirjutab, vastutab. «Tal on vastutus ühiskonna ees,» leidis Pähkel. Kender on varem kohtus öelnud, et inimesena ja kodanikuna vastutab ta kõige eest, loojana aga millegi eest.

Pähkel lisas, et ühiskond on jõudnud selleni, et on leitud, et lapse seksuaalne väärkohtlemine on nii raske kuritegu, et seda keelatakse ka fiktsioonis.

Laste seksuaalsest väärkohtlemisest peakski Pähkeli sõnul rohkem rääkima ja seda ei pea tegema ainult psühhiaatrid. Oma kogemustest võivad rääkida ka kannatanud, aga küsimus on prokuröri arvates, kuidas sellest räägitakse. «Seda on võimalik teha ka nii, et sa ei lähe seadusega vastuollu,» lausus ta.

Pähkel tõdes, et tõepoolest, seadus lubab täna, kui see on mõlemale poolele vabatahtlik, kui ei ole usalduse kuritarvitamist, raha pakkumist jms, 14-aastasel olla täiskasvanuga seksuaalses vahekorras. Kender naerab. «Ei ole mõtet naerda!» hüüatas Pähkel. Prokurör selgitas, et kui 14-aastane seksib täisealisega, siis sellest ei tohi kirjutada, teda ei tohi filmida ega teha fotosid. Nii on seaduseandja tahtnud. Nii kaitstakse prokuröri sõnul alaealisi. «Kui ta saab täisealiseks, siis ta võib-olla ei oleks tahtnud, et ta sellega nõus oli, et temast selline film on,» selgitas Pähkel.

Keres küsis seepeale, et mis saab siis, kui 14-aastane tüdruk või poiss võtab ja kirjutab oma fantaasial põhineva väljamõeldud pornograafilise kirjutise iseendast. Kuna ta on süüvõimeline, võib teda sellise teo eest ees oodata kuni kolmeaastane vangistus. Prokurör nõustus. «Lugupeetud kohus, see paragrahv on täiesti absurdne!» hüüatas Keres.

Prokurör Lea Pähkel pidas oma lõpukõne eile. Prokurör nõudis Kenderi süüdimõistmist lapsporno tootmises, leides, et kirjanik pani teo toime kaudse tahtlusega. Karistuseks nõudis ta Kenderile siiski kergemat, rahalist karistust 300 päevamäära ulatuses. See teeb Kenderi sissetulekut arvestades 3939 eurot. Karistusseadustik näeb lasteporno valmistamise või selle võimaldamise eest kohtus süüdimõistmisel ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

«Jõhker, arvestades, kui vähe mul raha on,» lausus Kender prokuröri nõutud karistuse kohta, millele lisanduvad ekspertiisitasud ja advokaadikulud.

Loe pikemalt eile kohtus toimunust siit: Prokurör nõuab Kenderile «Untitled 12» eest ligi 4000 euro suurust karistust.

2014. aasta detsembri avaldas Kender USAs viibides keskkonnas nihilist.fm jutustuse pealkirjaga «Untitled 12», mille suhtes alustas politsei järgmise aasta alguses kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist.

2016. aasta alguses esitas Põhja ringkonnaprokuratuur Kenderile tema õudusnovelli tõttu süüdistuse lasteporno valmistamises ja saatis ta kohtu ette. Süüdistuse järgi olid jutustuse sisuks detailsed kirjeldused täiskasvanud mehe ning väikelaste vahelistest suguühetest.

Tagasi üles