Mullu käis üle 9000 töötu töötukassa tasutud koolitustel, tänavu saab niimoodi uusi oskusi omandada 20 000 töötut. Teadaolevalt on kolmandik koolitatutest hiljem tööd leidnud, kirjutab Jõhvis koristajakoolitust vaatamas käinud Anneli Ammas.
Töötu üks võimalusi on uuesti õppima hakata
22. märts 2011, 00:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Galina, Jelena, Tatjana ja Julia heidavad enne kodust väljumist viimase pilgu peeglisse – soeng korras, meik ei ole laiali läinud, seelik kenasti triigitud – ja kiirustavad Jõhvi ühe hruštšovka esimesele korrusele pika nimega asutusse – Virumaa nõustamis- ja aktiviseerimiskeskusse. Sinna niisama lohva-lohva ei minda, sest seal käib õppetöö, puhastusteenindajate koolitus.
Jelena, Galina, Tatjana ja Julia on neli naist 15st, kel õnnestus kõva konkursiga – 64 naist 15 kohale! – töötute töökoolitusele pääseda. See on koolitus, mis võib anda uue ameti ja sissetuleku. Eelmise grupi tosinast töötust naisest seitse pääsesid tänu sellele koolitusele tööle. Üle Eesti korraldab Puhastusekspert OÜ sel poolaastal 18 niisugust koolitust. Maakeeli õpetab firma välja umbes veerand tuhat koristajat.
Naised meenutavad, et kui esimesel päeval kohale tulid, lõunane toidupakike kotis, mõtlesid nad ühteaegu nii üleoleku kui huviga, et mida neile küll õpetama hakatakse. Kes siis ometi koristada ei oska?! Pealegi oli osal naistest varasemast ajast lausa kõrgema kooli diplom ette näidata – mis sest et mõnel teisel ja tänapäeval ebavajalikul erialal.
«Ma mõtlesin ka nii, kui koos sõbrannaga pärast talupidamist puhastusteenindaja kursustele läksin,» alustab õpetaja Kai Puusepp juttu, mida on mitme aasta jooksul rääkinud kümnetele õppuritele.
«Tahtsin näha neid inimesi, kes kolmeks kuuks koristamist õppima on tulnud. Nädalaga hakkas meeldima, kui sain aru, et koristamine on täisteadus, kus kõik on teaduslikult tõestatud. Siin on vaja teada keemiat ja matemaatikat ja alustada tuleb sellest, mis on must ja mis puhas ning kuidas mustus pinnale tekib,» selgitas õpetaja.
Koristamine pole lihtne
Aastaid tagasi õppis Puusepp Kuremaa tehnikumis loomaarstiks, aga hoopis lihtne koristajakoolitus on ta nüüd viinud juba niikaugele, et kavatseb varsti magistrikraadi kaitsta – puhastusteenuste alal.
Jelenal, Galinal ja teistel Ida-Viru naistel esialgu niisugust karjäärivõimalust pole, sest selleks peaks eesti keele selgeks saama. Varasem kõrgharidus, mille pinnalt uuel erialal magistriõppesse minna, on Jõhvi õppegrupis siiski mitmel.
«Alustuseks tuleb muidugi eneseusku putitada – kui inimesel on kaks kõrgharidust ja ta maandub koristajakursustel, siis nõuab see kõvasti motiveerimist,» möönab koolitaja. Pärast seda, kui õpetaja on tunnis tõstnud lauale udupeened pudelid, lapid ja igasugu muud vahendid, viskavad õpilased alustuseks oma kodus kõik senised lapid ja ämbrid minema ning vahetavad need «tarkade» koristusvidinate vastu.
Kursuse lõpuks kasvab naiste enesehinnang nii kõrgeks, et miinimumpalgaga peent professionaalset koristajatööd teha ei soovita. Ida-Virumaal, kus koristajat tavaliselt musta töö tegijaks peetakse, ei pruugi profid puhastusteenindajad väärilist töökohta leidagi. Siis tuleb võhikust tööandjale selgitada, et ka koristamine on oskusi ja häid vahendeid nõudev töö.
Aga sinnani tuleb sellel grupil alles jõuda. Esialgu kribivad nad tihedalt täis kirjutatud konspektidesse üha uusi fakte.
«Graniit, mida Eestis põrandakattematerjalina kasutatakse, on vahel kehvema kvaliteediga,» räägib õpetaja ja näitab tükikest. «Apelsinimahl, sojakaste ja ketšup jätavad rasvase jälje ja rikuvad põranda ära. Koristaja peab olema nii tark, et teab, millise kemikaali ja milliste töövahenditega niisuguse põranda puhtaks saab.»
«Oh!» lipsab ühel naisel üle huulte, kui räägitakse kristalliseerumisest. «Raske?» küsib õpetaja. «Jah! Palju infot,» vastab teine õpilane. Edasi räägib koolitaja vuukide puhastamisest, laminaadi ja mosaiikbetooni hooldamisest.
See oli teooria, nüüd tuleb praktika, nagu ütles Toots Kiirele. Koristajaõpilased võtavad lapid kätte ja asuvad õigeid töövõtteid kasutades õpetaja hindava pilgu all sealsamas nõustamis- ja aktiviseerimiskeskuses tualette puhastama. «Kultuur algab peldikus,» tsiteerib õpetaja klassikut.
Õpilaste silm särab
Kõik selles ja ülejäänud 339 tunnis kuuldu tuleb lõpuks ka pähe õppida ning sooritada 50 küsimusega test. Lisandub praktika Eesti suurima puhastusteenuste pakkuja ASi ISS juures või ka näiteks mõnel Tallinki laeval. Kõik see võtab kokku kolm kuud ja seejärel võib panna taskusse 1. taseme puhastusteenindaja paberi.
«Ühel päeval lükkan enda ees uhket käru ilusates ja suurtes ruumides, endal seljas ilus vormirõivas, mitte mingi väljaveninud kittel,» unistab Julia.
«See on fantastiline grupp – neil on juba oma ametiuhkus,» kiidab õpetaja Kai Puusepp. «Silm särab kinnitamaks, et nad tahavadki ja oskavad seda tööd ühel päeval teha.»
-------------------------------------------------------
Kes on need inimesed, kes õpivad töötutele korraldatud koolitusel puhastusteenindajaks?
Galina
Galina on haritud lasteaednik ja tegi seda tööd 13 aastat. Töö meeldis, aga kui lasteaed 2002. aastal suleti, jäi ta tööta. Algul kurvastas, siis leidis tööd pesumajas. Pesumajas talle iseenesest meeldis, aga arengust huvitatud naisena sai tal seal ühel päeval villand. Galina oli kümme kuud töötu. See oli raske aeg, pere elas mehe palgast ja ega sellest kõigeks jagunud. Nüüd käib Galina koristajakoolitusel. Esialgne väike skepsis on asendunud huviga: puhastusteenindus nõuab tänapäeval uskumatult palju teadmisi ja pakub ka karjäärivõimalust. Kui vaid leiaks töökoha, kus makstaks rohkem kui miinimumpalka.
Julia
Julia oli üliõnnelik, kui sai tööle floristina. Esimesel aastal ei kibelenud isegi puhkusele – nii väga meeldis. Paraku jagus seda tööd vaid neljaks aastaks, kuni firma pidi töötajaid koondama hakkama. Julia on pidanud ka juveliiri ja aedniku ametit, aga nüüd on juba kümme kuud tööbörsil. Ta on töötanud ka koristajana, ja see meeldis talle, kui vaid Ida-Viru tööandjad oleksid nõus ta ametlikult tööle vormistama. Nooruses õppis Julia Nižni Novgorodi koreograafiakoolis ja hiljuti avastas enda jaoks idamaised tantsud. Kui õnnestuks viisakas koristajakoht leida ja õhtuti tantsuharrastusega tegeleda, oleks elu tema sõnul päris ilus.
Tatjana
Tatjanal oli unistuste elu: kaks toredat poega, hea mees, oma firma ja raha jagus küllaga. 2002. aasta kevadel sai õnnetult surma Tatjana vanem poeg. Kaks kuud hiljem ütles üles abikaasa tervis ja temagi suri. Kogu elu kukkus kokku. «Otsisin surma. Olin kaks aastat alkohoolik – kuni sinnani, et varastasin poest odekolonni,» kirjeldab Tatjana. Aga siis sündis nooremal pojal poeg, kes on nii väga oma kadunud onu, Tatjana vanema poja moodi. See sündmus äratas Tatjana tardumusest üles ja ta leidis koristajana tööd. Aasta tagasi jäi aga tööst ilma. Tatjana tahab väga tööd teha – saaks vaid aidata poja peret.
Jelena
Jelena õppis aastaid tagasi Jõhvi kutsekoolis kraanajuhiks – nagu paljud temaealised tüdrukud sealkandis. Jelenale amet meeldis ja ta töötas pikki aastaid tehases viietonnise sildkraana peal. Ta teeks meelsasti seda tööd edasi, aga töö sai otsa. Istus seejärel veidi kodus ja sai ruttu aru, et kurvastamine ei aita, vaid tuleb hakata mõtlema, mida edasi teha. Pääses koristajakoolitusele – mõtles alul, et pole vahet, mida õppida, peaasi et kodus niisama ei passi. Kolmandal kursusepäeval sai aru, et koristajaamet on tänapäeval igati viks ja viisakas töö, mida võibki tegema hakata.