/nginx/o/2017/04/04/6518519t1h1341.jpg)
Vene ajakirjanik ning Peterburi linnavolikogu liige Boriss Višnevski räägib vahetult pärast terrorirünnakuid toimunud linnavolikogu kriisikogunemist antud usutluses Postimehele, et linn on šokis, kuid tuleviku seisukohalt on oluline õppetund parandada puudulikke turvameetmeid Peterburi metroos.
Viimase 25 aasta jooksul on Venemaal aset leidnud palju terrorirünnakuid, kuid 3. aprillil metroorongis plahvatanud pomm, mis nõudis 14 inimelu, on esimene terrorirünnak Peterburis, mida Venemaal tuntakse endiselt kui põhjapoolset pealinna või kultuuripealinna.
Eestis ollakse Peterburis juhtunust vapustatud. Millised meeleolud valitsevad Peterburis pärast plahvatust ja millest inimesed räägivad?
Need, kellega olen rääkinud, on samuti toimunust šokeeritud. Õnneks minu sugulastest ja tuttavatest keegi kannatada ei saanud. Kuigi mitmest läks see kohutav õnnetus väga napilt mööda.
Meeleolud linnas ei ole praegu kõige paremad. Inimesed tunnevad kaasa peredele, kelle lähedased ja sugulased terrorirünnakus hukkusid või kannatada said. Ühtlasi loodetakse, et võimud teeksid omalt poolt kõik, et rünnaku planeerijaid ja täideviijaid karistataks ning kannatanud saaks abi.
Kas 3. aprilli rünnaku järel on Peterburis midagi teisiti? Sellistel puhkudel on kombeks rõhutada, et maailm pole enam endine…
Midagi kardinaalselt muutunud pole ning Peterburi jääb endiselt Peterburiks. Peterburi elanikud on sügavas šokis, kuid ma isiklikult loodan, et midagi sellist enam ei kordu.
Moskva ja Peterburi metroos on igal pool turvaväravad, politseinikud teenistuskoertega, kõikvõimalikud valvurid. Turvalisuse tase peaks olema justkui väga kõrge. Miks siis ikkagi midagi sellist juhtus?
Ühest küljest pole mitte ükski turvasüsteem sada protsenti kindel. Kui see nii oleks, siis terrorirünnakuid ei toimuks.
Teisest küljest tundub ka mulle, et turvameetmed Peterburi metroos on tunduvalt nõrgemad, kui need peaksid olema. Jah, metalliotsijatega raamid on paigaldatud enamikusse metroopeatustesse, kuid need ei täida oma ülesannet. Suure inimmassi puhul on efektiivne kontroll võimatu. Kui igaüht hakata läbi otsima, siis tekiksid pikad järjekorrad, nagu lennujaamade turvakontrollis.
Kuid see, mis toimus, annab meile selgelt mõista, et tarvis on teistsuguseid turvameetmeid, sest praegused on ebapiisavad.
Üle-eelmisel nädalal toimusid kõikjal Venemaal suured korruptsioonivastased protestid, mh ka Peterburis, ning lähipäevil pidid aset leidma uued aktsioonid. Kas võimud võivad toimunut kasutada nende piiramiseks?
Ei protestitud mitte ainult korruptsiooni vastu, need aktsioonid tekitasid lihtsalt välispressis rohkem elavust. Peterburis on palju rohkem pahameelt ja protestimeeleolusid viimasel ajal tekitanud plaanid tagastada Iisaki katedraal õigeusu kirikule.
Ma ei välistaks võimalust, et terrorismivastase võitluse ettekäänet kasutavad võimud selleks, et piirata edaspidi nii isiklikke kui kodanikuvabadusi. Nii on juba korduvalt juhtunud. Kuid otsest seost terroriaktide ja hiljutiste protestide vahel ma ei näe.
Kuid kas terrorirünnakute ja Venemaal valitseva poliitilise olukorra vahel võib olla mingi seos? Praegu meenutavad paljud aastatetaguseid plahvatusi elumajades ja Moskva metroos…
Elumajade plahvatused leidsid aset 1999. aastal ja siis süüdistati tšetšeene, kuid ma ei usu, et praegu eksisteeriks mingi tõsine Põhja-Kaukaasiast lähtuv terrorioht.
Ent terrorioht Venemaal on seoses sekkumisega Süüria kodusõtta viimastel aastatel kahtlemata oluliselt kasvanud. Selles on ka eksperdid ühel meelel. Ning 2015. aasta oktoobris nägime kõik, kui Siinai poolsaare kohal õhiti Airbus Vene turistidega.
Ei saa välistada, et tänased sündmused (intervjuu on tehtud 3. aprilli õhtul – toim) on seotud Venemaa tegevusega Süürias, kuid seni pole ka mitte mingit täpset informatsiooni, mis seda kinnitaks.
* Boriss Višnevski (1955) on vene ajakirjanik, publitsist ning Peterburi Herzeni-nimelise Pedagoogikaülikooli professor. Korduvalt pälvinud Vene Ajakirjanike Liidu preemiaid, samuti kolmekordne Andrei Sahharovi nimelise ajakirjanduspreemia laureaat.