Maaomaniku üllatus: kiviaja asulakoha leidmine majaõuelt toob kaasa hulga kohustusi

Asulakoht.

FOTO: Margus Ansu

Juba aastakümneid Hiiumaal kinnistut omanud mees sai paraja üllatuse osaliseks, kui muinsuskaitseamet talle hiljuti teatas, et tema kinnistul asub kiviajast pärit asulakoht, mida tahetakse nüüd riigi kaitse alla võtta. Koos muinsuskaitsjatega üritatakse nüüd lahenduseni jõuda.

Märtsi algul sai Tõstamaa vallavanem Toomas Rõhu muinsuskaitseametilt kirja, milles teatati, et temale kuuluvalt Hiiumaa kinnistult on leitud kiviaja asulakoht, mis on nüüd plaanis riiklikuks kultuurimälestiseks tunnistada.

Tegelikult avastati esimene kiviaegne asulakoht Hiiumaa lääneosas 1980. aastate alguses ja see see tunnistati juba nõukogude perioodil mälestiseks. Uus arheoloogiline ekspeditsioon Hiiumaale toimus aastatel 1994–1998, kui arheoloog Aivar Kriiska uuris seal kiviaegset rannikukultuuri ja kuidas elasid kaugel ajal hülgekütid.

Sama ekspeditsiooni käigus leiti kiviaegne paik ka Rõhule kuuluvalt kinnistult. 2009. aastal koostati asulakoha arheoloogilise väärtuse kindlaks tegemiseks eksperdihinnang, milles tehti ettepanek võtta asulakoht kultuurimälestisena riikliku kaitse alla.

Küll aga jääb Rõhule arusaamatuks, miks tahetakse seda teha nüüd, kaks kümnendit pärast väärtusliku paiga avastamist. Tema ei teadnud kuni praeguseni, et tema kinnistul potentsiaalne mälestis asub. Seetõttu vastas ta esimese hooga ametile, et ei ole sellega nõus. Ennekõike seetõttu, et mälestiseks tunnistamisega kaasnevad piirangud muudavad tema hinnangul kinnistu kasutamise sisuliselt võimatuks.

Ligipääs kõigile

Näiteks teatas amet: «Muinsuskaitseameti kirjaliku loata on mälestise alal keelatud ehitamine, ajalooliselt väljakujunenud kinnistute piiride muutmine, kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmine, haljastus-, raie-, kaeve- ja maaparandustööd, mullatööd ja maaharimine, teede, trasside ja võrkude rajamine. Enne ehitus- ja kaevetöid on nõutav arheoloogiliste uuringute läbiviimine. Uuringud viiakse läbi tööde tellija kulul».

Lisaks seisis kirjas, et eraõiguslik isik, kelle kinnisasjal mälestis asub, peab tagama igaühele vaba läbipääsu mälestiseni päikesetõusust loojanguni.

Rõhu leidis seepeale, et kohustus teha enne iga ehitus- või kaevetööd arheoloogiline uuring, ja seda omaniku kulul, käib talle kui omanikule üle jõu. Ka pidas ta jaburaks nõuet tagada kinnisasjal igaühele vaba ligipääs päikesetõusust loojanguni. Rõhu arvates võetakse sellega igasugune privaatsus.

«Kavandatavad piirangud muudaksid kinnistu senise haldamise ja kasutamise ning edasiseks kavandatu võimatuks ja nulliks seni tehtud kulutused,» teatas ajaloolise väärtusega kinnistu omanik muinsuskaitseametile.

Infost jäi vajaka

1990. aastatel toimunud uuringutest kirjutas kohalik Hiiu Leht igal aastal ka lugusid ning arheoloogid tegid huvilistele teabepäevi, kus tutvustati kiviaegseid leide ja asustuse uurimist laiemalt.

«Kas ja kuivõrd toona need uudised kõigi maaomanikeni jõudsid, on raske öelda – riigipoolset teavitamist kahjuks omanikeni toona ei toimunud. Miks toona nende asulakohtade mälestiseks tunnistamiseni ei jõutud, on meil täna raske öelda. Kuna muinsuskaitseamet on väike asutus, siis mõni töö on jäänud lihtsalt tööjõupuuduse taha. Kaitse alla võtmise protsess on pikk ja aeganõudev ning on üsna tavapärane, et kaitse alla võtmise plaanist päriselt kaitse alla võtmiseni läheb kaua aega,» selgitas muinsuskaitseameti avalike suhete nõunik Madle Lippus.  

Muinsuskaitseamet on päri, et kiri, mis maaomanikele saadeti ja kus neid mälestiseks tunnistamisest teavitati ja selle osas seisukohta küsiti, sai sõnastatud liiga juriidikakeskselt.

«Oleme plaani võtnud seda sorti kirjade muutmise kergemini loetavamaks ja lähiajal muutub see rohkem selgitavaks – mis siis ikkagi omaniku jaoks tema omandi mingi osa mälestiseks tunnistamise järel muutub või ei muutu. Loodetavasti aitab see vältida selliseid segadusi, nagu praegu konkreetse juhtumiga on tekkinud,» sõnas Lippus.

Teabepäev tulekul

Kuna maaomanik ei olnud kohe nende esitatud nõudmistega nõus, sai ta möödunud nädalal muinsuskaitseametnikega kokku. Ameti kinnitusel räägiti omavahel teema selgeks ja omanik võib loomulikult senist väljakujunenud maakasutust jätkata.

Lisaks möödunud nädalal muinsuskaitse nõukogus käinud kolmele alale on Kõpu poolsaarel veel 15 ala, mis on plaanis mälestiseks tunnistada. Kuid enne, kui muinsuskaitseamet asjaga edasi liigub, on veel sel kevadel plaanis nende kinnistuste omanikele korraldada olukorra selgitamiseks teabepäev.

Kõpu XVII kiviaja asulakoht

... kuulub suuremasse kiviaegsete asulate kompleksi Kõpu poolsaarel. Asulakoha kultuurikiht sisaldab kiviaja asulakohtadele iseloomulikku leiumaterjali ehk arte- ja ökofakte, sealhulgas kvartsi- ja tulekivikilde, luufragmente ja muudki. Leiumaterjalis puudusid savinõude killud.

Asulakoha paiknemine maastikul ja selle kõrgus merepinnast lubavad objekti dateerida keskmise ja noorema kiviaja piirimaile, umbes aega 5000 aastat eKr.

Kõpu XVII kiviaja asulakoht on väga hästi säilinud arheoloogilise maastiku osa. Asulakoht kuulub ühtsesse tervikusse koos teiste Kõpu poolsaarel paiknevate kiviaja asulakohtadega, samuti Kõpu poolsaare metalliaja muististega (kalmed, muistsed põllud, rauatöökoht ja muu).

Arheoloogilist teavet Eesti mesoliitikumi kohta on väga vähe, mistõttu peetakse iga sellest perioodist pärit arheoloogilist leidu ainulaadseks. Ilma riikliku kaitseta ohustavad muistist ebaseaduslikud kaevamised, teadmatusest tulenev lõhkumine ja detektorirüüste.

Muinsuskaitseamet

Tagasi üles