Liibanonis röövitud seltskonda ühendas sport Eestlaste nimed avaldas eile üks araabiakeelne veebileht!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Liibanoni politseinikud pantvangi võetud Eesti kodanike jalgratastega.

FOTO: SCANPIX

«Kaks päeva Damaskuses. Vaatame ringi, käime saunas. Beirutisse läbi Bekaa, ikka ratastel.» Sellise sõnumi saatis omastele üks Eesti mees teisipäeva hommikul Süüriast, ööpäev hiljem võeti ta koos kuue sõbraga Liibanoni piiri lähedal pantvangi.

FOTO: Repro

Rahvarohkes kohas vangivõtmise pealtnägijate väitel tundus see eemalt vaadates esialgu liiklusarusaamatuse klaarimisena. Seejärel kamandati aga valged mehed ootamatult vägivalla ja automaaditorudega ähvardades kaubabussi.

Tunnistajad näitasid võimudele küll kätte suuna, kuhupoole autod pantvangistatud valgete meestega olid sõitnud, ent varemgi rööve ja vägivallaakte näinud ümbruskonna kiire läbikammimine mingeid tulemusi ei andnud.

Eile päeval avaldas üks araabiakeelne veebileht nii röövitute nimed kui sünniaastad.

Esmatutvus Liibanoniga

Nii ootamatult lõppeski seitsme eesti mehe jalgratastel ette võetud esmatutvus Lähis-Idas asuva Liibanoniga, mis pidi täitma omamoodi treeningulaagri rolli eelseisvaks rattahooajaks Eestis.

See, et Eestis aktiivselt jooksu-, ratta- ja suusamaratonidel osalenud seltskond valmistub jalgrattamatkaks Lähis-Idas, oli teada juba eelmisel suvel. Ja kui praegu tagantjärele targana viidatakse selle piirkonna ohtlikkusele, siis tollal tundus kõik ilus ja rahulik.

Ei mingeid rahutusi. Aastas Liibanoni külastavad kolm miljonit turisti ja nende meenutused sõbralikust kohalikust rahvast sisendasid kõike muud kui ebakindlust.

Peljata ei osatud sedagi, et Bekaa org, mida pärast lühikest Süüria külastust Liibanoni naastes kasutada kavatseti, on keskvõimu hõreda kontrolli all. Sest turistidega tuleb seal ebameeldivaid vahejuhtumeid ette siiski üliharva.

Nii tunduski kõik korras olevat. Viis juba kooliajast suhtlevat sõpra Jaan Jagomägi (sündinud 1975), Kalev Käosaar (1976), Madis Paluoja (1970), August Tillo (1970) ja viimasel ajal Hollandis elav Hugo Treffneri gümnaasiumi vilistlane Priit Raistik (1973) kutsusid endaga kaasa teisigi tuttavaid ja spordihuvilisi inimesi.

Mitmest kutsutust saadi nõusse Tartus hambaarstina töötav Martin Metspalu (1977) ja sportliku eluviisiga ettevõtja Andre Pukk (1977).

Veel 12. märtsil läbisid Kalev Käosaar ja August Tillo Käärikul klassikalises stiilis kaheksa tunni pikkuse Suusahundi võistluse kuulsal Kekkoneni rajal. Käosaar ja Madis Paluoja olid ka võistluse korraldajad.

Seejärel ootas mehi Lähis-Ida – piirkond, kus viimastel kuudel on püsinud pinged, ent kuhu reisiseltskond juba ammu lennupiletid ära oli ostnud. Arvestades Liibanonis siiani valitsevat küllaltki stabiilset olukorda, ei tahetud reisist ülejäänud piirkonna kriisikollete tõttu siiski loobuda.

Esimene pikem rattamatk

Kuigi seltskonda kuulusid suured jalgrattasõbrad, oli see neile siiski esimene pikem retk ratastel. Koos oli küll tehtud nädalaga ring peale Eestimaale, ent välismaal matkamise kogemused piirdusid valdavalt suusatuuride ja muu seesugusega.

Reisi marsruuti aitas koostada kaardifirmas Regio töötav Jaan Jagomägi, kellel oli ameti tõttu lihtne kaartidele ligi pääseda. Nagu omaksed Postimehele mitmel puhul väitsid, oli kogu reis seltskonnal peensusteni planeeritud.

Selle teoks saamine oli otsekui mitu aastat mõttes olnud unistuse täitumine. Midagi sellist nagu paljuräägitud Uhhuduur, ainult et mitu korda väiksemas formaadis.

Kuni kolmapäeva õhtul, pisut enam kui tund aega pärast Süüria-Liibanoni piiripunkti ületamist, võtsid seni tundmata isikud nad pantvangi. Röövitutest maha jäänud jalgrataste kõrval lebas teepervel ka sinimustvalge Eesti lipp.

Meestel, keda ootavad Eestis pered, jäi kojutulekuni sel hetkel aega veel kaheksa päeva.
 

Tagasi üles