Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige ja Põltsamaa ühisgümnaasiumi koolipsühholoog Karmen Maikalu tõdes täna tutvustatud PISA uuringut kommenteerides, et Eestis esineb paraku tõesti palju vaimset vägivalda ja uuema aja probleemiks on kujunenud küberkiusamine. Viimast kinnitas ka veebikonstaabel Maarja Punak, kelle sõnul annab internet võimalusi kiusamiseks aina enam.
OECD avalikustatud PISA uuringust selgus, et 90,7% uuringus osalenud Eesti 15-aastastest õpilastest on oma eluga rahul. Samas selgus ka, et viiendik kooliõpilastest on kogenud koolikiusamist, seejuures teatas ligi kümme protsenti õpilastest, et neid kiusatakse sageli.
Põhikoolis on noored kogenud eelkõige suulist kiusamist: kõige enam tunnistasid õpilased, et kaasõpilased on nende üle naernud. Lisaks märgiti, et on kuulujutte levitatud või kaasõpilased pole kampa võtnud. Füüsiline kiusamine on jäänud tagaplaanile.
«Sellist vaimset vägivalda, emotsionaalsel tasemel kiusamist on tõesti palju. Ja tänapäeval on üks selline uus kiusamisvorm ka küberkiusamine,» ütles Maikalu, kes on 17 aastat koolipsühholoogina töötanud.
Seda, et kiusamine on rohkem internetti «kolinud», kinnitas ka veebikonstaabel Maarja Punak. Võrreldes tavalise kiusamisega annab küberkiusamine tema sõnul oluliselt rohkem võimalusi: seda saab teha lihtsamalt, kiiremini ja suuremas mahus. «Kui varasem koolikiusamine oli näiteks selline, et kiusatakse väikeses koolis, siis nüüd võib kiusamine tähendada seda, et teed kellestki veidra pildi, paned nõmeda pealkirja ja postitad gruppi, kus on 10 000 inimest,» märkis Punak.
«Häbitunne on ka sellevõrra palju suurem,» märkis ta, et laps võtab sellist juba vägagi avalikku kiusamist kindlasti rohkem hinge.
Punaku sõnul pöörduvad veebikonstaabli poole üldjuhul noored või nende sõbrad. Ka lapsevanemate poolt tuleb küsimusi, kuidas oma last aidata, kui ta on sattunud küberkiusamise ohvriks. Politsei jaoks on selles küsimuses tähtsaks koostööpartneriks koolid, keda julgustatakse kutsuma noorsoopolitseinikke ja veebikonstaableid lastega rääkima sellest, kuidas kiusamist ennetada. «On tähtis, et laps julgeks abi paluda ja lapsevanemad ning õpetajad oskaks seda abi ka pakkuda,» ütles Punak.
Niisamuti tõdes koolipsühholoog Karmen Maikalu, et vanemate roll laste elus on väga oluline. Et vanematel oleks lapsega hea ja usalduslik suhe ja laps julgeks neile oma probleemidest rääkida.
«Olen sageli kokku puutunud sellega, et laps on kiusamismurega üksi ja tal ei olegi sellist usaldusväärset täiskasvanut, kellele oma murest rääkida. Talle öeldakse, et ära kaeba või et see on pisiasi. Näen suhtumist, et las lapsed tülitsevad ja lahendavad ise probleeme. Täiskasvanu peaks aga aru saama, et laps ei pea üksi kiusamisega toime tulema. Kiusamisjuhtumeid ei lahenda lapsed, vaid täiskasvanud,» rääkis ta.
Maikalu tõi positiivsena noodina välja erinevad kiusamisvastased programmid. «Tublimad koolid on liitunud näiteks Kiusamisvaba Kooli programmiga ja seda edukalt ka rakendanud.»
Ka OECD pidas positiivseks, et Eesti koolideski rakendatakse Soomes välja töötatud tõenduspõhist KiVa (Kiusamisvaba) programmi. Igakevadised õpilasküsitlused näitavad, et programm tõesti toimib, sest kiusamisohvrite arv on aasta-aastalt seda kasutavates koolides vähenenud.
SA Kiusamisvaba Kooli tegevjuht Triin Toomesaar tõdes, et koolides on füüsilisele vägivallale päris palju tähelepanu juhitud. «See on midagi sellist, mida on nii lastel kui ka täiskasvanutel lihtsam mõtestada, et lüüa ei tohi. Aga kuidas panna kätt ette tõrjumisele või kuulujuttude levitamisele või kiusamisele küberkeskkonnas? Ka klassiruumis on kergem seada reeglit, et lüüa ei tohi, aga kuidas sa sead klassis reegli, et kedagi ei tohi grupist välja heita? See on ka täiskasvanute jaoks rohkem varjatum kiusamine, mistõttu on seda ka raskem avastada.»
Selleks, et kiusamine koolides väheneks, on tema sõnul vaja teha järjepidevalt tööd. «Selle taga saab olla vaid järjepidev väärtuskasvatus ja iga õpilane peab teadma, et ta ei ole oma murega koolis üksinda. Kiusamise ennetamisse peab olema kaasatud kogu kogukond, ka lapsevanemad.»
Ehkki programm on mõeldud kuni kuuendate klassideni, tõdes ka ise õpetajana töötanud Toomesaar, et laste väärtuskasvatust peabki toetama juba väga varajases eas. Siiski ei välista ta võimalust, et programm laieneb tulevikus ka põhikooli vanemate klasside õpilastele, nii nagu Soomes praegu.
KiVa programmi kasutab praegu 36 kooli üle Eesti, järgmisel aastal peaks olema sellega liitunud juba 47 kooli. Programm sisaldab nii ennetustööd kui kiusamisjuhtumite lahendamise mudelit, tegevustesse on kaasatud kooli personal, õpilased ja lapsevanemad.
7.-9. klassidele on Eestis suunatud 2000. aastast tegutsev MTÜ noorteühing TORE, mis on Soome Mannerheimi liidu tugiõpilasliikumise eeskujul loodud programm. Praegu tegutseb see 45-s koolis ja selle idee seisneb selles, et tugiõpilased käivad eakaaslastele sõbraks ja kaaslaseks, levitades muu hulgas vaimset ja füüsilist vägivalda taunivat suhtumist.
Maikalu rõhutas, et igasugune kiusamine on vägivald. «Kui me aga vaatame, mis meil ühiskonnas ja perekondades laiemalt toimub – me räägime ju väga palju ka pere- ja lähisuhtevägivallast –, siis pole imestada, kust need lapsed vägivaldse käitumise võtavad. Tihtipeale ongi see ühiskonna peeglisse vaatamise koht ja ka perekondade peeglisse vaatamise koht.»
Ta lisas, et lapsed on osa ühiskonnast ja me ei saa lastele näpuga näidata ja paluda neil korralikult käituda, kui täiskasvanud ise sarnaseid asju teevad.
Kui lapsel ei ole võimalust mõne lähedase poole pöörduda, peaks tal vähemalt olema võimalus koolipsühholoogi jutule minna. Ent siinkohal tõi Maikalu välja järgmise probleemi: «Seaduse järgi peaks koolipsühholoogi teenus olema igas koolis, kuid reaalsus on see, et enamikes koolides seda võimalust ei ole.»
Nimelt näitas mullune riigikontrolli audit, et paljudes haridusasutustes ei ole vajalikke õppenõustamisspetsialiste, kes oskaksid probleeme, sealhulgas vaimseid häireid märgata ning last aidata. Näiteks oli eripedagoog või koolipsühholoog 2015/2016 õppeaastal olemas vähemates kui kolmandikus üldhariduskoolides.
Nii Toomesaar kui ka Maikalu nentisid, et mis puutub koolikiusamisse, siis midagi uut ja üllatavat täna uuringust ei selgunud – ka varasemad rahvusvahelised uuringud on umbes samu tulemusi näidanud.