Tanel Ross: tervishoidu ootavad ees muudatused

Haigekassa juht Tanel Ross

FOTO: Liis Treimann

Haigekassa juhi Tanel Rossi sõnul ootab senist tervishoiusüsteemi põhimõtteline muudatus – raha jagamisel muutub aina olulisemaks ravi lõpptulemus.

Kumb variant haigekassa rahastamise seisukohast on teie arvates parem – kas töö- ja terviseministri Jevgeni Ossinovski pakutud variant, kus riik maksab eakate eest sotsiaalmaksu, või rahandusministri Sven Sesteri poolt pakutud demograafiline valem?

Ükskõik kumba pidi seda tehniliselt lahendada, oluline on, et riigieelarvest tuleks täiendav kindlustusmakse. Mõlemal lahendusel olid omad plussid ja miinused, ju siis valitsus otsustas, et pensionäride eest maksmine on lihtsam ja loogilisem kõigile. See otsus on kooskõlas ka praeguse süsteemi põhimõtetega (13 protsenti inimese palga pealt tasutavast sotsiaalmaksust läheb haigekassale – toim).

Kumba lahendust on poliitikutel raskete aegade saabumisel lihtsam muuta, et riigieelarvest kuluks vähem raha?

Kui te minu isiklikku eelistust küsite, siis ma arvan, et see otsus oli kõige õigem. Mõlemad variandid oleksid sõltunud parameetrite suurusest. Minu arvates on kõige olulisem, et juba mitu valitsust on aktsepteerinud, et meil on lisaraha (tervishoidu – toim) vaja ja selle eraldamist ei otsustatakse igal aastal eraldi. Mõlemad variandid sellele kõige olulisemale kriteeriumile vastasid.

Kumb valitsuses arutuse olnud variantidest oleks nõudnud riigieelarvest suuremat summat?

Sellistel juhtudel sõltub kõik parameetritest. Meie jaoks on oluline, et asi on kokku lepitud. Nüüd me saame hakata tegema pikemaid eelarveid, tuginedes valitsuse otsusele.

Kui sel aastal on katmata ravivajadus 70 miljonit ja alles järgmisel aastal lisandub tervishoidu 37 miljonit lisaraha, siis millal mina kui patsient sellest lisarahast reaalselt kasu saan?

Eks see puht praktiliselt tähendab seda, et me järgmisel aastal saame arvestada suuremat mahtu eriarstiabis. Kuidas see erialati ja haiguste vahel jaguneb, see on analüüsi küsimus. Riigieelarves vastu võetud otsuseid saame arvesse võtta järgmise aasta eelarve koostamisel. Me teeme kõik selleks, et ooteajad eriarsti juurde lühenevad ja saame lisada uusi teenuseid. Ma usun, et valitsuse teine arutelu koht oli raha tõhus kasutamine (tervishoius – toim). Kindlasti me ka seda tööd jätkame.

Lisaraha läheb eriarstiabile, samas Postimehes ilmunud arvamusloos heidab perearst Anneli Talvik ette just seda, et Eesti tervishoid on liiga eriarsti keskne. Nüüd matab haigekassa taas kümned miljonid lisaraha eriarstiabisse, kuigi vajadust selle järgi pole Anneli Talviku sõnul nii suur.

Me eelarvet koostades vaatame kogu oma tellimust – nii esmatasandit (perearstisüsteem – toim), eriarstiabi kui ka õendusabi. Haigekassa eelarve tervikuna kindlasti on aastaid kajastanud esmatasandi tähtsust. Viimase nelja aasta jooksul on perearsti osakaal kasvanud märgatavalt. Jättes tema artiklist välja need väljaütlemised, millega ma võin nõustuda või mitte, siis seal välja toodud punktidest me oleme juba aastaid rääkinud. On ka selles suunas edasi mindud. Kokkuvõtvalt – seal on palju asju, millega saab nõustuda, ja ausalt öeldes on ka asju, mida me koos perearstidega oleme edasi arendanud.

Põhimõttega, et patsiendi ravimine peaks olema terviklikum, olen täiesti nõus. Kas saab nüüd öelda, et eriarstiabi tellimus on liiga suur võrreldes esmatasandiga, siis ei saa eitada seda, et meil on vananev ühiskond, suurenevad ravivõimalused ja eriarstiabisse on kindlasti jätkuvalt oluliselt raha tarvis.  Eriarstiabi osa jääb ka tulevikus meie kindlustusportfellis suurimaks. Nii on see igal pool mujal maailmas. Aga selles, et patsiendid aina enam saaksid abi esmatasandil, sellega saab ainult nõustuda.

Nii et sellist põhimõttelist ravijuhtude hindamise ümbervaatamist ei tule, nagu Anneli Talvik välja pakkus, et haigekassa hakkab ostma tulemust, mitte ravijuhte?

Tulevikus kindlasti meie lepingutes suureneb nii ravikvaliteedi kui ka -tulemuse osakaal. Arusaadavalt selliste muudatuste ettevalmistamine nõuab aega.  Rääkides eriarstiabist, siis ega see praegune ravijuhul põhinev struktuur ei ole mingi unikaalne asi. Selline süsteem on täiesti tavaline paljudes riikides. Kui me järgmisel  aastal oma lepingute struktuuri muudame, ka siis peab jääma aluseks mingi arvestusühik.

Teatud haigusseisundite puhul saaks kaaluda, et üks ravilepingu kataks nii perearstiabi kui ka eriarstiabi. See puudutakse eelkõige kroonilisi haigeid, kes palju käivad nii perearsti kui ka ühe ja sama eriarsti juures. Seal saab luua olukorda, kus teatud motivaatoritega soodustada terviklikumat või ravitulemusele põhinevat teenuse ostmist.  Põhimõtteliselt on meil need asjad läbimõeldud ja arengukavas olema. Nii et ega dr Talviku jutus midagi vapustavat ei olnud. Aga alati on hea kui diskusioon käib.

Tulles tagasi valitsuse otsuse juurde, siis poliitikute suust kõlab 250 miljonit viieks aastaks hästi. Aga kas teie kui rahajagaja jaoks tähendab see, et rahanappus Eesti meditsiinisüsteemis on läbi ja saame senise süsteemiga seda muutmata edasi minna? Või on tegu ikkagi tulekahju kustutamisega ja kuna tukid veel hõõguvad, siis tuleb midagi kardinaalselt muuta?

Kindlasti on valitsuse otsus suur samm edasi, aga kuidas see praktiliselt eelarves kajastub, see sõltub järgmiste kuude aruteludest. On oluline, et  kindlustusmaksed tervishoidu oleksid laiapõhjalisemad kui ainult töötajatel põhinev sotsiaalmaksu osa. Et tervishoiukulutused ei ole ainult töötavate inimeste peal, vaid riik on otsustanud ka riigieelarve üldtuludest  lisada täiendavat raha. See loob eeldused süsteemi edasiseks kalibreerimiseks.

Teine asi on, kas see rahajaotus on ainus asi, mille pärast me muretseme? Vastus on ei. Kui ühiskond ootab ravikindlustuselt rohkem ja on nõus ka selleks rohkem panustama, siis uute tervishoiuteenuste tellimisel on edasimineku ruumi. 

Kindlasti me jätkame ühe enam ravitulemust väärtustava ravimisega. See tähendab tugevat esmatasandit, rohkem võimlusi ja vastutust perearstile. Me teeme kõik selleks, et eriarstiabis oleks tagatud kõik uuemad ravimeetodid. See kindlasti viib meie lepingutingimuste muutmiseni, mõõdetava ravitulemuse ja kättesaadavuse arvestamiseni. See sisuliselt tähendab, et me oma lepingute tegemisel  saame senisest enam arvestada ravi lõpptulemust. Kui seda on võimalik arvestada. On terve rida haigus nagu näiteks onkoloogilised, kus ka mina mittearstina saan aru, et see lõpptulemus võib-olla ühe- või teistsugune. Aga oluline on, et see protsess oleks võimalikult hea nii patsiendi kui teenuse osutaja poolt vaadatuna.

Valitsuse otsusest rääkides on juttu vaid rahast, aga väga oluline muudatus on seni riigieelarves eraldi olnud tervishoiurahade koondamine haigekassasse. Kui HIV-ravi ja vaktsiinide minek haigekassa kätte ilmselt probleeme ei tekita, siis miks kiirabi raha liikumine haigekassa kätte on hea ja kas see võib kiirabis tekitada vastuseisu?

Valitsuse otsust tuleb tähelepanelikult lugeda ja ma ei hakkaks spekuleerima, mis ühe või teise otsuse taga on.

Aga siin on ju põhimõtteline muutus – seni on haigekassa tegelenud ravikindlustatute raviga, aga kiirabi ei küsi, kas sul on haigekassakaarti või mitte.

See on põhimõtteline erinevus. Aga kui need poliitilised otsused lõpuks teoks saavad, siis sellise põhimõttelise muudatuse ainuke eesmärk on vähemalt sama taseme hoidmine. Arusaadavalt kiirabi on sajaprotsendiliselt garanteeritud kõigile, kes kiiret abi vajavad. Siin ei ole küsimust, on nad Eesti kodanikud või mitte, kindlustatud või mitte.

Tagasi üles