Sinustki võib saada koletis

Hendrik Alla
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõesti önnetsunud filmi "Tüdruk ja koletis" plakatikujundus
Tõesti önnetsunud filmi "Tüdruk ja koletis" plakatikujundus Foto: Plakat

Kujutad ette, kui möödunud on üsna raju pidu. Pidi ju olema raju, sest ega läinud ööst midagi eriti ei mäleta ja pohmakas on võrreldav Tšornobõli tuumajaama avariiga. Ise oled veel noor kena naine nagu Anne Hathaway. Ning kuskil kõrbenud servadega ajukäärude vahel hakkab end liigutama mõte, et Souli kesklinna hävitamine on tegelikult sinu süü. 

Millegipärast on Eestis filmi nimeks pandud «Tüdruk ja koletis» (originaalis «Colossal»), kangesti sarnane hetkel ekraanil jooksva Disney filmiga «Kaunitar ja koletis». Ei tea, kui paljud muinasjutufilmile piletit ostes seda käesolevat vaatama satuvad? Kui lõpuni vaadata viitsivad, siis on neil vedanud.

Peategelane Gloria on provintsilinna tüdruk, kes säravate silmadega New Yorki läheb, seal tööotsa hambu saab ja kena poisiga kokku kolib. Siis aga lööb metropol lained üle pea kokku ja hambad säärde. Töölt saab kinga ja ka poiss-sõbral saab kõrini, et ilmse alkoholiprobleemiga tšikk igal hommikul siis koju vajub, kui tema peab tööle minema. Kohvrid tõstetakse ukse taha ja ei jää muud üle, kui saba sorgus depressiivsesse Ameerika väikelinna tagasi löntsida. Aga seal satub kohe ette muhe koolikaaslane. Igavesti sümpaatne tüüp, sõidab kastiautoga, endal habe ees ja selline karvase kraega teksajakk seljas.

«Tüdruk ja koletis» on žanriline rosolje. Mingitpidi ulmekas, inspiratsiooni on saadud Jaapani kajiu- ja hiigelrobotite filmidest, servapidi romantiline draama ja sotsiaalne satiir. Teismelistele poisikestele nagu mina läheb peale muidugi Koreas ringi trampiva koletise teema. Gloria avastab, et sedasama, mida tema teeb nimetus Ameerika linnakeses, võtab ette ka Lõuna-Korea pealinnas möllav pilvelõhkujasuurune sisalik. Küpsema vaimulaadiga vaatajad aga leivad siit küllalt mõtteainet kibestumise, väikluse, manipuleerimise ning kontrollimaania teemal inimsuhetes.

Hathaway teeb Gloriana ühe viimaste aastate parima rolli. Algus tundub küll rabe, nagu siis kui pohmakaga inimene üritaks oma bossile tõestada, et on täiesti vormis, kaine ja töövõimeline. Filmi edenedes, mis õnneks kestab vähem kui kaks tundi, hakkab ta end kehtestama nii Gloriana kui hea näitlejana, kellega ju tegelikult tegu ongi. Hathaway partner Jason Sudeikis üllatab keset filmi totaalse muutumisega. Jah, tõesti, ka kaisukarust võib saada koletis. Oma osa mängib selles muidugi ka suur võlur alkohol.

Vigalondo on siin suhteliselt tagasihoidliku eelarvega (15 miljonit dollarit) teinud tõelise väikese pärli, mis filmivaatajat positiivselt üllatab. Eriti kiiduväärt on filmi lõpp. Selle oleks võinud väga väikese vaevaga imalaks lägaks keerata, aga õnneks lõpeb kõik hästi. Sõltub muidugi, kuidas ja kelle jaoks. Minge vaatama, rohkem oleks patt öelda.

Filmiplakatitest arvustustes enamasti juttu ei tehta, aga see siin on erand. Õnnestunud kunstnikutöö annab praegusel juhul filmi olemusest parema pildi kui mõni väljavõetud kaader. Ja ärge muretsege, «Tüdruk ja koletis» ei ole joonisfilm, nagu sellest plakatit kujutavast pildist loo juures võiks arvata. Ikka päris näitlejad ja puha. 

  • «Tüdruk ja koletis» (Colossal), 2017
  • Režissöör Nacho Vigalondo, osades Anne Hathaway, Dan Stevens, Jason Sudeikis, Tim Blake Nelson, Austin Stowell
  • Pikkus tund ja 49 minutit, kinodes alates 27. aprillist
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles