Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652655t1h5398.jpg)
- Lätis algas viis aastat kestev sajanda sünnipäeva tähistamise tsükkel.
- Ajakirjanikud viidi idapiiri lähedale Daugavpilsi linna.
- Riia Vabadussamba sisse saab minna.
Kui eestlased alustasid Eesti sajanda sünnipäeva tähistamist külma ja märga trotsiva rahvamatkaga, istutasid lätlased läinud päikeselisel nädalal Lätimaa neljas piiriäärses paigas tammesid, saateks pühalikud laulud ja rahvalikud tantsud. Läti Instituut kutsus Eesti ja Leedu ajakirjanikke sellest osa saama ning viis meid idapoolseimasse, Latgale piirkonda, kuhu tavaturist harva satub.
Riia ja kogu Läti olid läinud nädalal pidurüüs – punavalged lipud ja rahvusvärvides kangad lehvisid nii väljakutel kui ka tänavaäärtel ning kaunistasid maju. Läti Instituudi kutsel riigi sajanda sünnipäeva avapidustustest osa saama kutsutud Eesti ja Leedu ajakirjanikele oli aga uudiseks, et iga aasta 4. mai ongi lõunanaabritel riigipüha – taasiseseisvumispäev. Nimelt kiitis Läti NSV Ülemnõukogu 1990. aasta 4. mail heaks iseseisvusdeklaratsiooni ning tänavu tähendas selle tähistamine eriti lühikest töönädalat. Paar päeva varem peeti ju töörahva püha ning paljud asutused andsid töötajatele reedegi vabaks. Seetõttu vonklesid Riiast väljuvatel teedel ummikud juba kolmapäeva õhtul.
Lätimaal – nagu Eestiski – tähistatakse riigi juubelit mõistagi tuleval aastal, kuid kuna sada aastat tagasi mais toimus esimene Latgale kongress, kus Vene impeeriumi Vitebski kubermangu kuulunud latgalid otsustasid oma maalapi liita Liivimaa kubermangus lätlastega, lõigi see eeldused praeguse Lätimaa sünniks. Läinud nädalal antigi juubelisündmustele avapauk, kuid tegelikult kestavad need koguni viis, mitte neli aastat nagu Eestis. Läti riiki tunnustati de jure jaanuaris 1921.
Ettevõtmisi kureerib Läti kultuuriministeeriumi juurde kolm aastat tagasi loodud – muide, ainult naisametnikest koosnev – «Läti 100» toimkond, mille rahvusvaheliste projektide juht Leonarda Kestere valgustab sündmuste sisu lähemalt.
Eriti uhked on lätlased nn koolilaste kultuurikoti üle, milleks võeti eeskuju Põhjamaadest.
«Me ei tahtnud anda üht suurt sünnipäeva kogupauku ühekorraga nagu soomlased – nemad olid ju vabad kõik need sada aastat, mitte nagu meie, kes me olime okupeeritud,» selgitab Kestere.
Kolme aastaga kulub Läti sünnipäeva tähistamiseks riigieelarvest 22,3 miljonit eurot, mis tähendab, et iga lätimaalase taskust läheb ürituste katteks kolm eurot aastas. «On palju küsitud, kas peame kõike nii suurejooneliselt tähistama, kui riigis on palju alarahastatud valdkondi, aga see on ju midagi, mida saame korraldada vaid korra elus! Kahtsadat aastat me ju tähistada ei saa,» põhjendab projektijuht.
Üritustega tahetakse pöörata tähelepanu nii kuulsusrikkale minevikule kui ka praegu olulisele. Eriti uhked on lätlased nn koolilaste kultuurikoti üle, milleks võeti eeskuju Põhjamaadest. See tähendab, et igal koolilapsel on võimalus kord aastas riigi ja teiste rahastajate kulul külastada kutselise kultuuri ja kunsti üritusi ligi 18 euro väärtuses. Kestere toob näiteks, et kohalik omavalitsus hoolitseb teatriskäigu puhul transpordi ja söögikorra eest, riigiteater aga alandab pileti hinda ning tagab, et isegi kõrgetasemelistele menulavastustele leiduks lastele piisavalt kohti.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652717t1h2b2a.jpg)
Ent nagu öeldud, algust tehti just nüüd – Läti piiriäärsetele aladele põhjas, lõunas, idas ja läänes istutati sada tammepuud ning rahvast kutsuti üles asetama lauale või kas või murule või isegi tänavale valge laudlina, katma sellele pidulaud ning heietama lugusid oma perekonna ajaloost. Valge linaga laua katmine olevat rahva enda initsiatiiv, ehkki see komme pärinevat Lõuna-Euroopa maadest. Selline rahva soov selgitatud küsitluse teel välja juba kolme aasta eest, kui sajanda aastapäeva tähistamise mõttepanka loodi.
Kõigi ettevõtmiste juhtmõtteks on rahvusliku vaimu ja ühtekuuluvuse, aga ka kogukondadevahelise koostöö tugevdamine.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652753t1ha366.jpg)
Vabadussammas
Kas teadsite, et Riia kesklinnas asuvasse 42-meetrisesse Vabadussambasse, mida rahvas Mildaks kutsub, saab ka sisse minna ja kollast järsku raudtreppi mööda üles ronida? Meie ei teadnud. Aga näe, see võimalus on juba kuus aastat olemas, ning aastas kõnnib treppidel enam kui tuhat väljavalitut. Kas seda teavad ka presidendid ja peaministrid, kes paksu külalisteraamatusse sissekande teinud? Seal päris kõrgel saab võre vahelt isegi välja piiluda, saateks lindude hädakisa, mis tegelikult mõeldud tiivuliste peletamiseks.
Huvilistele näidatakse ka lühifilmi rahva annetuste toel püstitatud Vabadussamba ajaloost, filmi valmimisest kõneleb meile selle autor, režissöör ja produtsent Gints Grube. Seoses sellega, et just praegu linastub Lätis Eesti mängufilm «Sangarid», mis kannab seal pealkirja «Kuumad Eesti poisid», nendib Grube, ei Lätis ei tuleks sellise linateose tegemisest midagi välja. Tema arvates puudub lätlastel nõukogude mineviku huumorivõtmes tajumiseks naljasoon.
Läheme kinno, et selles veenduda. Kuna pealkiri viitab kuumadele eestlastele, uurib piletimüüja esmalt, kas film on meist. Juba see on naljakas. Ja 25 vaatajast kaks – kaks daami – naeravad iga repliigi peale nii, et saal kajab. Keegi peab sokutama Läti televisiooni ka meie «ENSV»!
/nginx/o/2017/05/12/6652765t1haeb3.jpg)
«Valguse kindlus»
Sellist nime kannab Läti rahvusraamatukogu, mida ehitati aastail 2008–2014 ja mille maksumuseks kujunes… 268,5 miljonit eurot (!). Hoones on peavarju leidnud umbes neli miljonit trükist, lugejaid jagub äärmiselt turvatud biblioteegis ligi 100 000 ning päevas leiab sinna tee tuhatkond inimest.
Ent isegi kui pole tegemist andunud lugejaga, tasub minna raamatukogu uudistama. Kas või sellepärast, et sealt avaneb imeline Riia vanalinna siluett või et allkorrusel paikneb igati taskukohane söökla.
Ülakorruselt avaneb aga imepärane vaade nõukogudeaegsele «Võidu» monumendikompleksile, kuhu venelased igal aastal võidupüha tähistama kogunevad ja mille teisaldamiseks lätlased tuhandeid allkirju on andnud. Raamatukogutöötajad imestavad isekeskis, miks nelgiviijaid iga aastaga aina rohkem ja rohkem on, ja arutlevad sõpruskonnaga, et ehk on venekeelsel elanikkonnal lihtsalt vähevõitu tähtpäevi, mille üle uhkust tunda.
Hoidku taevas, et mõni venekeelne või -meelne ajakirjanik sellist eravestlust pealt ei kuuleks, sest vastasel juhul tiritakse ta kohe kaamera ette. Kontrollitud.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652769t1h276d.jpg)
Hiiglaslik droon
Väikese Ogre linna noormehed Janis Putramsiga eesotsas on hakanud ehitama hiiglaslikke droone, mis ei tegele sugugi vaid ümbruskonna jälgimisega, vaid nendega on võimalik päästa hättasattunuid kas või tulekahjust või uppumissurmast. Umbes 35 000 eurot maksvatele droonidele on Dubaist juba tellijaidki leitud – muidu poleks ju mõtet neid ehitadagi! Tublid kuumad Läti poisid.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652779t1ha0c7.jpg)
«Sajandi tammed» pistetakse mulda
Teeveerele pargitud autod ja mõned bussid, tulijate vägesid suunavad politseinikud, ja juba kõlab ka Läti hümn. Taasiseseisvumispäeva tähistamiseks ja «Läti 100» üritustesarja avapauguks on Rezekne lähedal Pasiene vallas Venemaa, Valgevene ja Läti piiri ristumiskohas kõik valmis.
/nginx/o/2017/05/12/6652803t1hffe4.jpg)
Piirivalvurite koor laulab liigutavalt pühalikke laule, peetakse lühikesi paatoslikke kõnesid, esinevad lauluansamblid ja rahvatantsijad.
Oot, oot… Isegi eestlase kõrv kuuleb, et laulud kõlavad justkui veidi puises läti keeles, ja ka silm seletab, et rahvatantsud on kuidagi väga temperamentsed. Kui siseminister Rihards Kozlovskis ja regionaalarengu minister Kaspars Gerhards tammesid istutama hakkavad, osutub kahtlus tõeks – tantsijad ja lauljad kõnelevad omavahel vaikselt vene keeles. Mis polegi tegelikult imeks pandav, sest Latgales ongi see keel omavaheliseks suhtlemiseks. Eri rahvusi on palju, eriti aga venelasi, valgevenelasi, poolakaid ja muidugi latgaleid. Ajakirjanikele antavates intervjuudes lööb läbi rahvaste sõpruse ja Lätile lojaalsuse teema.
Tammed istutatud, pakutakse kõigile traditsioonilisi pekipirukaid, siis kobitakse bussidesse ja sõidetakse minema. Pikemalt on paigale jäänud vaid dokumentaalfilmi tegija, kel just teoksil film vietnamlaste, viina ja suitsu üle piiri smugeldajatest.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652807t1hdb37.jpg)
Ning meist kõigist jääb maha nõukogude aega meenutav võsasse kasvanud maapood.
/nginx/o/2017/05/12/6652783t1h866a.jpg)
Mark Rothko kunstikeskus
Läti suuruselt teise linna Daugavpilsi on juba kolm aastat põhjust sõita kunstihuvilistel, sest just seal saab oma silmaga kaeda endisest Dvinski linnast sirgunud ja endale hiljem maailmas nime teinud kunstniku Mark Rothko abstraktsionistlikke maale, millest mõni on esindatud isegi originaalina.
Meie aga imestame, miks taasiseseisvumispäeva õhtul Daugavpilsis nii vaike on ja suurt rõõmupidu ei peeta. Laupäeval teeb Läti Televisioon Daugavpilsist tähtpäevale kohase tunde kestva otseülekande, kuid keda linnaväljakul pole, on rahvas, ehkki saatejuhid meelitavad neid kohale tulema. Tähelepanu väärib takso, millega on au taasiseseisvumispäeva õhtul sõita – tahavaatepeegli ümber on seotud lihav Georgi lint ja Dacia salongis kõlab ansambli Laskovõi Mai megahitt «Belõje rozõ».