Liibanonis röövitute lähedased hindavad riigi pingutusi

See foto Eesti jalgrattaturistidest on tehtud Liibanonis mõni aeg enne röövi, kuid kes on foto autor ja kuidas see Liibanoni meediaväljaannetesse sattus, ei ole toimetusele teada.

FOTO: lebanese-forces.com

Liibanonis röövitud eestlaste lähedastel pole välisministeeriumile etteheiteid ja nende hinnangul annab riik olukorra lahendamiseks endast parima.


«Olen välisministeeriumi tegutsemisega rahul, pigem pean vastutustundetuks kontrollimata info, oletuste ja kuulujuttude paiskamist üldsuse ette,» ütleb Jüri Käosaar, patendibüroo Käosaar & Co juhatuse liige, kelle poeg Kalev Käosaar rööviti.

Jüri Käosaar tõi näite esimesel päeval pärast röövi levitatud infost, nagu oleks pantvangi võtud vaid kolm eestlast. Alles hiljem tuli õige teave, et rööviti ikkagi kogu seitsmeliikmeline reisiseltskond.

«Küllap jõudis iga pere mõelda, et ehk pole röövitute hulgas just tema lähedane. Milleks anda mõttetut lootust?» nendib isa.

Käosaare sõnul pole välisministeerium temaga kontakti võtnud. «Mulle ei ole helistatud, küll aga poja naisele – tema on ikkagi esimese ringi lähedane,» ütleb Käosaar, kelle sõnul pakuti ka psühholoogilist toetust. «Jah, anti hingeabi telefoninumber. Mina ei ole seda vajanud, aga iseenesest on see ju kena,» leiab Käosaar.

Käosaar hindab välisministeeriumi tegutsemist pantvangikriisi lahendamisel ja hättasattunute otsimisel igati adekvaatseks. «Ega väike Eesti riik saa saata Lähis-Idasse relvastatud jõude. Selleks on NATO ja eriõppe saanud jõud, pealegi oleks see ju teise riigi siseasjadesse sekkumine,» nendib ta.

Käosaar suhtles oma pojaga viimati enne tema röövimist, kui reisiseltskond oli Damaskuses. «Vahetasime SMSe, varsti oli telefon tumm,» meenutab ta.  

«Pinge on suur, eks ema muretseb ikka väga,» nendib isa. «Muidugi loodame parimat, aga alati peab olema valmis ka hullemateks stsenaariumideks.»

Liibanonis röövitud Martin Metspalu isa, TÜ Eesti Geenivaramu direktor Andres Metspalu nendib, et on saanud välisministeeriumilt täpselt nii palju infot kui tarvis. Arstina ei vaja ta psühholoogilist toetust, kuid peab abivõimaluse pakkumist positiivseks.

Küsimusele, kas Liibanoni pantvangikriisi lahendamisel on lähedasi midagi ka häirinud, vastab Metspalu: «Mind häirib, et selline asi üldse juhtus.»

Tagasi üles