Arter vestles Kohavaga ligi kaks tundi, et tuua selgust, mida tasub Eesti inimestel karta ja mida mitte, ning mis mehed need miljardimehed ikkagi on.
Kui lahkusite kevadel kümme aastat tagasi haavapuitmassi tootvast Estonian Cellist, tõite põhjuseks, et ei jõudnud iga päev Tallinnast 115 kilomeetri kaugusele Kundasse ja tagasi sõita. Aga teie plaanitav suurtehas tuleb Tallinnast veel kaugemale, Tartu külje alla. Sinna on teie kodunt palju pikem maa! Kuidas te kavatsete selle pinge ja koormusega hakkama saada?
Tegelikult oli tookord äratulemise põhipõhjus see, et mul oli kaks pubekavanust poissi.
Kartsite, et poisid lähevad muidu ülekäte?
Mul oli tunne, et mind on nende jaoks liiga vähe. Pidin igal hommikul olema täpselt kell kaheksa Kundas, sest siis algas koosolek. Hakkasin kell pool seitse, enne tipptundi sõitma. Poisid laulsid tollal ka poistekooris ja neil lõppesid proovid kell pool üheksa õhtul. Tihtipeale sättisin nii, et hakkasin alles kell seitse töölt koju sõitma. Aega jäi lihtsalt väga väheks.
Praegu on noorim laps, tütar, 14. Aga enne kui tehas kerkima hakkab, läheb veel mitu aastat, nii et tema jõuab selleks ajaks suuremaks saada. Lisaks ei ole veel teada, kes tehast juhina üldse ehitama hakkab.
Kui suur ettevõte otsib kohta, kuhu tehas püsti panna, algab sageli omavalitsuste või koguni riikide vahel võitlus, et seda endale meelitada, sest tehasega kaasnevad uued töökohad, rääkimata maksutulust. Näitena võib tuua soovi, et elektriautode tootja Tesla rajaks oma tehase Pakri poolsaarele. Samal ajal näib, et neid, kes tahaks teie plaanitavat tehast endale, pole kuigi palju. Pigem valitseb suhtumine, et ehitage kuhu tahate, ainult mitte minu tagahoovi. Miks teid ei taheta kahel käel vastu võtta?