Põlvamaa Võuküla elanik Danel Saksing (30) saab pärast üleeilset tõenäoliselt ka elupäästja tiitli – justiitsministri kodanikujulguse aumärk on 2007. aastal vargabande kinni püüdnud mehel juba olemas.
Pätipüüdjast sai ka naabripoisi elupäästja
1. aprill 2011, 00:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksingu elu paistab pakkuvat heategudeks küllalt võimalusi ja ju siis ei kipu see noor mees üleliia pikalt mõtisklema, kui on vaja otsustavalt tegutseda. Üleeile õhtupoolikul nägi ta oma talu kõrval Võhandu jões hulpimas kuueaastast naabrilast Tanel-Krisjanit.
«Puhastasin meie jõepoolel elektriliinidealust ja nägin naabrilast teisel pool jõge koeraga mängimas,» rääkis Saksing. «Nägin teda juba varem korra ja ütlesin, et mine jõe äärest ära. Siis ta läks eemale ja ma ei näinud teda mõnda aega. Aga ta tuli tagasi.»
Saksing tegi oma tööd edasi ja märkas äkki, et laps hulbib selili jões. «Ma arvan, et teda hoidis pinnal lastekombinesoon. Jõudsin endal osa riideid seljast ära visata, hüppasin vette ja ujusin teisele poole kallast,» lisas Saksing.
Lapsel sai mees natist haaratud. «Algul ei adunud endale mingit ohtu, aga kui sain lapsest kinni, siis vahepeal tundsin, et ei jõuagi teda veest välja tõsta. Lapse kombekas ja minu püksid olid ju vett täis,» seletas Saksing. «Vool oli tugev, vesi üle pea ja kalda asemel oli jääserv. Siis tekkis ohutunne, et kuidas nüüd ikkagi veest välja saada.»
Tanel-Krisjani sai Saksing kuidagi kaldale upitatud. «Laps krahmas ise ka pilliroost ja tõmbas,» rääkis ta. Aga hoopis keerulisem oli Saksingul ennast kuivale maale vinnata.
Ta ei osanudki eile öelda, kaua kogu päästmise lugu aega võttis, sest säärastes olukordades kipub ajataju kaduma. «Mõni aeg ikka läks.»
Vees laps nuttis, aga kui juba kaldale sai, jäi vaguraks. «Eks see šokk ikka oli lapsele,» arvas Saksing. Kaldale saanuna üritas ta last sülle võtta, aga jaksu polnud enam. «Laps oli ju väike, aga ihuliikmed olid mul üsna külmunud – näpuotsi ja jalgu ei tundnud enam. Aga siis ta kõndis ise minuga koju.»
Ema Anna oli aga poja pärast hirmsasti mures – tema nägi kaldal ainult Daneli riideid, sokke ja kummikuid ega teadnud, et poeg oli naabrilapse juba koju viinud. «Mõtlesin, et läks kõige lapsega jää alla,» rääkis ema. «Sõitsin siis naabri juurde ja poiss tuli ukse peal vastu.»
Tanel-Krisjani isa Rain, kelle perenime Postimees ei avalda, oli üleeile, kui see kõik juhtus, tööl ega olnud veel eilegi šokist üle saanud. Kodus oli tol päeval nelja lapse ema.
«Olin nii ehmunud, et ei ole veel naabrilegi midagi öelda osanud,» rääkis isa. «Alles see oli, kui Ruusa külas laps uppus – nüüd oleks enda oma järgmine olnud.»
Eile meenutasid Saksingu külma kevadsuplust veel mõned köhatused, päästetu ise oli aga juba lasteaias. «Andsime lapsele rohtu ja palavikku ei tulnud,» seletas isa. «Andsime kuuma teed ja siis kadusid ka külmavärinad ära.»
Isa jutu järgi on lapsel lapse aru. «Võib ju loengut pidada, aga kaua sellest kasu on?» küsis ta. «Loomulikult hoiame silma hulga rangemalt peal.»
Saksing tunnistas, et ei mõtle kriisiolukordades pikalt. «Enne päästma asumist kaalusin ikka hoolega läbi, mis selle eest antakse,» viskas ta ise võllanalja. «Tegelikult on asi võib-olla iseloomus – mu vend ütles, et võib-olla kõik ei julgeks vette hüpata, mõni ehk läheks üle silla teisele poole jõge. Äkki oleks pidanud kõigepealt hoopis päästeametisse helistama, aga nemad on 15 kilomeetri kaugusel Räpinas.»
Tagasihoidlike Saksingute järjekordsest heateost ei saanud Postimees kuulda sugugi mitte neilt endilt, vaid naabritelt, kelle vara päästis varaste küüsist Danel koos oma vanematega 2007. aastal.
Toona nabis Danel koos ema Anna ja isa Valdekoga kinni varaste jõugu, kes olid jõudnud juba naabrite talust mööbli välja tõsta. Üks pätt pääses Daneli eest põgenema, hüpates teise korruse aknast välja.
Küll aga blokeeris isa Valdeko Saksing oma sõidukiga jõugu liidri põgenemistee, kuni tuli politsei ja mehe pogrisse viis. Et Saksingud olid kenasti kirja pannud teisegi varaste auto numbri, ei jäänud politseil teha muud, kui vormistada kriminaalasi.
Kommentaar
Romet Palmik,
ülemkonstaabel
Tahame politsei poolt tänada Danel Saksingut, kes näitas üles vaprust, kodanikujulgust, tegutses kiiresti ning hoidis seeläbi ära õnnetusjuhtumi, millel võinuks olla vägagi traagilised tagajärjed.
Politsei paneb inimestele südamele, et lapsevanemad ei jätaks oma võsukesi järelevalveta, seda eriti kohtades, kus on silmanähtavad ohud. Õhu soojenedes on jääpind muutunud õhukeseks igal veekogul, olenemata sellest, kas tegu on seisva või voolava veega.