Kolm meigitud poissi kasiinos ja muud juhtumused

Alustasin Postimehes tööd majandustoimetuse reporterina 1. jaanuaril 1996. Töökoht oli Tallinnas Tatari tänava majas 25, samas kui suurem osa toimetusest asus ning ajalehte trükiti – nagu praegugi – Tartus. Pealinnas tegutses ajalehe Tallinna toimetus.

Tööle värbas mind, toonast Eesti Päevalehe majandustoimetajat, Postimehe majandustoimetuse juht Jaan Kelder. Tema meetod oli lihtne. Põhiasjad läbi räägitud, kutsus ta mind 1995. aasta lõpul Tartusse Postimehe jõulupeole ülikooli kohvikusse. Kui seal oli juba parajalt jõmisetud ja pidu edasi kandunud Postimehe Gildi tänava majja, kutsus toonane Postimehe peatoimetaja Vahur Kalmre tolleks hetkeks juba suhteliselt lõbusas tujus värbamisobjekti oma kabinetti ja pistis töölepingu allkirjastamiseks nina alla. Küsimusi tol hetkel tekkida ei saanud.

1997. aasta sügisel sai peatoimetajaks Moskvast korrespondendi kohalt Eestisse naasnud Marko Mihkelson ja Postimees hakkas Tallinna kolima. Olin veetnud kolm nädalat Ameerikas õppereisil ja kui tagasi tulin, määrati mind pikemalt tseremoonitsemata majandustoimetuse juhatajaks. Kõrgete pagunitega kaasnes ka elu esimene mobiiltelefon Ericsson. Esialgu küsiti sellelt küll rohkem Enno Tammerit kui mind, sest numbri sain Ennolt päranduseks.

Kui olin äsja ülemuseks vormistatud ja enese tähtsaks isikuks pidamine oli väga päevakohane, tõi üks juhtum mind siiski kiiresti maa peale. Nimelt olin jõudnud elus sellesse punkti, et laenasin pangalt raha ja kolisin vanematekodust välja oma korterisse. Ühel õhtul hakkasin siis oma seitset asja Nõmmelt kesklinna viima.

Täpselt sel hetkel, kui tassisime appi tulnud suguseltsiga diivanit treppi mööda üheksandale korrusele, rabas Tiina Joosu ETVs rahvast teatega, et Hansapank ja Hoiupank ühinevad. Seepeale helistas mulle keegi toimetusest, diivan jäi trepile ootama ja mina hakkasin kiirelt tegutsema, et mõne napi minutiga uudis vähemalt mingi nupu kujul lehte saada. Kui ma õigesti mäletan, oli abiks see, et Mart Kadastik oli parajasti Olari Taaliga koos ning sai telefoni talle üle anda. Lugesin need paar-kolm uudiselõiku kellelegi toimetuses telefonitsi ette – mingit arvutit mul ju ei olnud.

1999. aasta riigikogu valimiste järel lahkus Postimehe senine poliitikakorrespondent Urmas Paet erialasele tööle Reformierakonda ning minul tuli seetõttu asuda tegelema vähem majanduse ja rohkem sisepoliitikaga. Nuusutada sain seda juba valimiste eel, kui Postimehel oli koostööprojekt telekanaliga TV1. Olin üks neist Postimehe esindajaist, kes selle saate käigus valimiseelset olukorda kommenteerisid. TV1 stuudio asus Pirita jahtklubi juures ja läksime koos Toomas Sildami ja Urmas Paetiga kohale. Nagu see teles käib, võõbati meile paksult meiki näkku ja siis öeldi, et salvestuse alguseni on veel kõvasti aega. Millega seda sisustada? Astusime olümpiaobjektile sisse ja leidsime kohe ka ühe kasiino. Kolm värskelt meigitud poissi rõõmsalt hasartmängude maailma avastamas – õnneks nägid seda pilti vähesed. Võib koguni olla, et tegu on üldse «alternatiivse faktiga».

Kuna Sildam ja Paet olid valimisõhtul hõivatud järgmise päeva ajalehega, langes minu osaks koostööprojekt TV1ga lõpetada ja koos Enn Soosaarega otse-eetris tulemusi kommenteerida. Algul kulges kõik edukalt, aga valimiste infosüsteemis ilmnes mingi tõrge ja seejärel ei saabunud tükk aega ainumatki infokildu.

Pidime kõik võimed ja varasemad taustateadmised mängu panema, et ekraanil ikka midagi arutada oleks – tulemusi ju ei olnud. Saade venis lõpuks kolme tunni pikkuseks. Omaette lugu oli veel selle esinemise eest TV1 poolt makstud honorariga, mille asjus kutsuti mind kõigepealt maksuametisse, seejärel Lubja tänavale uurija juurde ning lõpuks veel tunnistajana kohtuprotsessile – minu «süü» seisnes selle honorarisumma tuludeklaratsiooni kirjapanemises. 

2003. aastal läksin ma Postimehest Eesti Ekspressi ja naasin kevadel 2009 veel kuueks aastaks, aga see on juba mingi järgmise jutu teema.