Õbluke daam Luule Mäll (62) juhib oma elu ja Lõuna-Eesti Invakeskust vasaku käega. Vaid tuttavad oskavad märgata, et tema parem käsi on liikumatu.
Tellijale
Habras naine ohjab elu vaid ühe käega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähedased teavad, et Luule tuli ilmale tuharseisus ja murdis sündides käeluu. Et jäse sai kipsi valesti, osutus käsi hiljem taandarenenuks. Kuueaastasele Luulele tehtud operatsioon lubas hakata jõuetut kätt ja sõrmi natuke liigutama.
Kunagine ülikooli professor õpetas Luule noorukest ema: «Tervet kätt sa oma lapsele ei saa, aga hoia tema närve.» Seda ema tegigi – külvas tütre üle armastusega ja kindlustas talle turvalise lapsepõlve. Just ema pani tütrele südamele, et iseseisvaks toimetulekuks peab palju õppima.
Luule lõpetas Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja töötas aastaid pearaamatupidajana, hiljem oli tal reisibüroo ekskursioonijuhina võimalik avastada maailma.
Nüüd juhib Luule juba 14. aastat invakeskust, kus on sadakond liiget. «Puuetega inimesed vajavad eelkõige seltskonda ja suhtlemist – nelja seina vahel jäävad nad elust kõrvale ja kaotavad elurõõmu,» teab Mäll. Iga inimene soovib kusagile kuuluda. Küllap just sellepärast tegutseb Eestis arvukalt invaühinguid.
Soov olla oodatud
Kord kuus on Lõuna-Eesti Invakeskuse liikmed oodatud Tartusse peoõhtule – sponsorite abiga kaetud kohvilauda. «Toetajaid on aasta-aastalt raskem leida, aga tänu Pere Leivale on alati meie peolaual leib-sai ja küpsised,» ütleb juhataja. Kapiotsale on seatud mahukas kroonika, kuhu on jäädvustatud ühingu sündmused sõnas ja pildis.
Invakeskus rendib Tartu linnalt ruume, mille suuremasse tuppa saab laua äärde sättida kuni 15 inimest. Nii käiaksegi pidudel n-ö graafiku alusel – kõik korraga lihtsalt ei mahu. Vaatamata soodusrendile on mittetulundusühingule ka kommunaalmaksete tasumine paras katsumus.
Luule juhatab külalised ruumi, mis on tulvil ratastoole, käimisraame, karke ja keppe. «Laenutusega teenime väikest tulu,» selgitab ta. Järgmiseks näitab uhkusega massaažikabinetti. «Mujal on ju massaažiteenus väga kallis ja paljudele kättesaamatu,» nendib ta.
Luule kinnitab, et temal pole puude tõttu jäänud elus midagi tegemata. Küll mäletab ta, et õrnas eas kippus teda häirima nii mõnigi kõõrdpilk. «Lastele peaks õpetama, et pisut teistsugust, näiteks kepi või karkudega inimest ei tohi üksisilmi vaadata, tal on ju ebamugav. Ja et bussis võiks sellisele inimesele istet pakkuda,» soovitab ta.
Pisikest kasvu pruunisilmsel neiul jagus omal ajal alati austajaid. Oma teise abikaasaga veetis Luule 20 õnnelikku aastat, kuni mehe surmani viis aastat tagasi. Praegu elab ta koos poja perega ning on kahe vahva tüdrukutirtsu vanaema.
«Suurem, peagi viieseks saav tüdruk tahab mul aidata kotti hoida, kui tuleme koos trepist üles,» kiidab vanaema. Ka poeg püüdis juba koolilapsena ema säästa ja näiteks reisidel tiris vapralt kohvreid.
Luule olekust õhkub rahu ja vaoshoitust ning tema kõnemaneergi on aeglane – küllap on isalt päritud ukraina temperament kusagil sügaval peidus. Naise kannatus ei katke ka siis, kui puuetega inimesed talle oma muresid kurdavad või pahameelt välja valavad. «Vahel läheb küll meel liiga haledaks ja võtan rahustit,» tunnistab naine.
«Eakad on hädas uue rahaga, nad ei oska majandada. Hinnad kasvasid ja eurodest ei jätku järgmise pensionipäevani,» kõneleb Luule. Vanemad inimesed tunnevad puudust ka soodsa hinnaga Vene ravimitest, mida varem võis näiteks Pihkvast hankida. Enam mitte.
Sageli tuleb invakeskusel seista puuetega inimeste õiguste eest, sest üksiku hädalise häält ei võeta kuulda. Näiteks on ühing koostanud mitmeid kirju, et ratastooliinimene saaks oma autole kortermaja ees parkimiskoha. «Ühistu otsustas, et pole vaja ja kõik! Koosolek peeti teisel korrusel, kuhu ratastooli-inimene ise ei pääsenudki,» toob Luule Mäll näite.
«Enne valimisi lubas linnavalitsus asja korda ajada, aga praegu on vaikus,» nendib ta. Naine lisab, et tema arvates peaks olema iga maja ees üks märgistatud koht, kus saaks parkida invatakso, kiirabi- või tuletõrjeauto.
Aitaja elumured
Töö inimestega on närviline, vahel unustavad abivajajad, et juhatajal endalgi on elumuresid küll ja veel. Väga rasked olid naisele aastad, mil ta põetas oma voodihaiget abikaasat.
«Eelmisel aastal kukkusin õues haige käe peale, oli operatsioon. Nüüd kipub käsi öösiti valutama, sõrmed ei liigu enam üldse,» räägib ta. Et vasakul käel on liiga suur koormus, vajab Mäll pidevat taastusravi.
Kuidas Mäll elaks, kui rahalised võimalused ei piiraks?
«Ostaks kodutehnika, mis kergendaks igapäevast elu. Täiendaks garderoobi. Tahaks palju reisida, olen uudishimuliku loomuga,» vastab naine esimese hooga. Ja lisab pärast väikest mõttepausi: «Kindlasti aitaksin vaeseid, ma ju näen ja kuulen, kuidas paljud puuetega inimesed enne pensionipäeva virelevad.»
Luule ütleb rahulolevalt, et ta on saanud elus hakkama kõikide töödega: õmmelnud, kudunud, valmistanud hoidiseid, toimetanud aias. Kui juhtus õnnetus ja Luule maamaja ära põles, ehitas ta uue. «Ma ei jäta alustatut kunagi pooleli,» kinnitab naine.
«Öeldakse ju, et elus peab ära tegema vähemalt kolm asja: kasvatama lapse, istutama puu ja ehitama maja. Olen selle programmi täitnud!» naerab ta.