Prügikastist päästetud nõukaaegsest asjast võib saada filmistaar

Pole vahet, kas tegemist on näituse või filmiga, rekvisiitor peab nõukogudeaegse tualettpaberi, Estoplasti munaja lambi või ajastutruu moega sööklavakstu kas või maa alt välja ajama.

Rekvisiitor Kristjan Luts seisab Tallinna teletorni ehitatud kolmetoalise nõukogude tüüpkorteri köögis ja silitab hella pilguga valget köögikappi. «Koos kompanjonidega ajasime näituse «Banaane ei ole. Ajareis nõukogude argipäeva.» jaoks üle poole aasta rekvisiite taga,» teatab ta. «Selle käigus ostsin Osta.ee oksjonitelt üle 1200 asja. Kuigi igal näituse tegijal oli kodus väike varu olemas, oli üks keerulisemaid ülesandeid sellesama uhkete alumiiniumliistudega köögikapi leidmine. Kõik on need oma kodust juba välja peksnud ja nagu siin näha, ei saanudki täiskomplekti kokku…»

Näituse kujundaja ja kuraator, ametilt filmikunstnik Katrin Sipelgas nendib seepeale, et saja aasta taguseid asju on märksa lihtsam leida. «Teen praegu filmi aastast 1912. See on nii kauge aeg, et esemed on juba koondunud kellegi juurde või mõnda muuseumisse. Sõida vaid autoga ette! Seevastu nõukogude aeg on liiga lähedal, et keegi oleks toonaseid asju koguma hakanud. 26 aastaga on näiteks mööbel lükatud kodust suvilasse ja seejärel õues lõkkesse aetud.»