/nginx/o/2017/06/05/6750303t1he90b.jpg)
Pühapäevasel Eesti lipu päeval kaua Pika Hermanni torni pääsemist oodanud inimesed jäid ukse taha, sest välisturistidelt ja patriootlikelt kodanikelt nõuti ootamatult piletit, kirjutab Postimehe poole pöördunud Andres. Sama pöördumise saatis mees ka parlamendile, mis kehtestas isikuandmete kaitsele viidates kirjale juurdepääsupiirangu.
«Hingelt olen ennast alati ikka patrioodiks pidanud ja vabariigi mainet enda võimaluste ja kohustuste piires võimalikult kõrgel hoidnud. Inimene ja riik peavad olema üks tervik ja kõik üritused kodanike riigile lähendamiseks on seega igati tervitatavad ettevõtmised. Olgu selleks ürituseks siis valimised või valijatega kohtumised või Eesti lipu päeva tähistamine. Mina, korraliku kodanikuna, tunnen kohustust võimalusel igast sellisest üritusest ka osa võtta./…/
Miks riigikogu dokumendi salastas?
Selgitab parlamendi pressiesindaja Epp-Mare Kukemelk:
Riigikogu juhindub dokumendiregistris EV seadustest. Kindlasti ei tegemist salastamisega, vaid isikuandmete kaitsega. Antud juhul saame viidata, et Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel on juhend.
Muuhulgas leiab sealt ka viite, millest antud kirja puhul lähtusime. Alates 16.01.2016 on seadusandja kehtestanud selge keelu, et kui dokumendi saaja/saatja on füüsiline isik, siis ei tohi dokumendiregistri avalikus vaates avalikustada teavet, mis võimaldab füüsilist isikut tuvastada (AvTS § 12 lg 31). Eeltoodu tähendab seda, et dokumendiregistri avalikus vaates ei tohi kajastada füüsiliste isikute nimesid, aadresse ega muid füüsiliste isikute otsest tuvastamist võimaldavaid andmeid. Seda nii kirja saaja/saatja andmetes kui ka dokumendi pealkirjades.
Kell oli veidi pealt veerand kolme ja rahvast oli üllatavalt vähe. /…/ Lossi uksest vookles välja lühemat sorti saba, mille ilma suurema vaevata tuvastasime kui torni soovijate järjekorra. Inimesed järjekorras jagasid lahkelt selgitusi ja saime aru, et giid tuleb umbes poole tunni pärast ja võtab seltskonna endaga kaasa. Ainult pisut oodata tuleb. No milles küsimus.
Ei mingit infot
Igaks juhuks saatsime enda hulgast ka luuraja trepimademele, sealt paistvatelt valgetelt A4 infot ammutama. Info oli, nagu meid algselt kohale juhatanud veebisaidi jutt, üsna pealiskaudne, ja lubas, et torni saavad külastada kõik soovijad elava järje korra alusel.
No natukene vähe seda teksti tõepoolest oli ja ausalt öeldes arutasime omakeskis, et korraldajad oleks võinud ehk investeerida mõnda suuremasse infotahvlisse, ideaalsel juhul ehk isegi mõnesse ametniku, kelle ausaks ülesandeks oleks järjekorra lähedal selgitustööd teha ja rahvast lõbustada, aga jõudsime kiirelt järeldusele, et eks riigil ole rahadega kitsas ja üle kahe poogna paberit ei olnud lihtsalt selliseks tarbeks ette nähtud. Ja mis seal siis nii väga ikka keerulist, ootad kuni torni saad ja siis lõpuks saad.
Ootasime siis. Meie taha tekkis veel inimesi ja kella kolme ajal, kui tuur pidi juttude ja kirjade järgi pihta hakkama, oli huvilisi sabasse kogunenud vast poolesaja inimese ümber. Lahe.
Arusaamatud lipikud
Veidikene hakkasime närveerima, kui üksikud uued tulijad järjekorrast mööda, uksest sisse jalutasid, endil mingid paberilipikud käes. Aga kui nad siiski tagasi, järjekorra lõppu saadeti, siis rahunesime ja otsustasime, et tegu oli lihtsalt mingite «suvaliste trügijatega».
Lõpuks, umbes veerand neli astus uksest välja energilise olekuga noormees mustas jopes – ilmselgelt giid – ja teatas, et nüüd hakkab asi peale ja palus rahval endaga kaasa tulla. Kõik nii nagu lubatud. Kerge jutusumina saatel hakkasime trepist üles astuma ja ootasime pinevusega turvakontrolli, mille kohta giid selgitusi jagas. «Kott otsitakse läbi ja ilmselt on seal metallidetektor ka,» seletasin pojale. Ukse kõrvale oli ilmunud veel üks, hallis ülikonnas tegelane, kes midagi giidi ja paari sisenejaga arutas. Kuulsin sõna «pilet», aga kuna sisenemine jätkus ja giid miskit täpsustavat laiale ringile ei öelnud, jäi see vaid juhuslikuks sõnaks.
Härra hallis pintsakus
Kui aga lähemale jõudsime, saime aru, et hallis ülikonnas härra eeldas, et sisenejatel on mingi huvitav «pilet» ja giid seletas, et seda pole vaja. Nüüd muutus situatsioon juba põnevaks. Olime aga juba ukse juures ja mu naine pojaga astus uksest sisse. Olin juba järele astumas, kui härra hallis ülikonnas, kes oli giidiga just jutu räägitud saanud, minu poole pöördus.
Leidis aset järgmine dialoog:
Härra hallis ülikonnas: «Et jah, et siin on sedasi, et me laseme sisse ainult piletiga, et esitage pilet palun!»
Mina (hämmeldunult): «Tere. Vabandust, mis piletist jutt käib, ma sain aru, et täna on tasuta külastus elava järjekorra alusel?»
Härra halli ülikonnaga: «Et, jah, et siin jagati pileteid inimestele, kes tahtsid tulla.»
Mina: «Vabandust, aga meile ei jagatud piletit, kust või kelle käest selle saama pidi?»
Härra halli ülikonnaga: «Siin umbes pool tundi jagati pileteid, ja nüüd on nende piletitega sissepääs!»
Mina: «Aga ma sain aru, et sisenemine on elava järjekorra alusel, nagu ka see silt siin lubab.»
Härra halli ülikonnaga «No saate aru, soovijaid on nii palju, et kõik ei mahu meile siia torni, eelmine seltskond on ka veel üleval.»
Mina: «Saan aru, aga me isegi ei näinud kedagi, kelle käest oleks selle pileti saanud.»
Härra halli ülikonnaga: «No hiljaks jäite võib-olla, piletid said otsa, inimesi on nii palju»
Mina: «Aga mis nüüd saab? Me oleme siin juba üle poole tunni seisnud aga piletit meil pole, kuna isegi ei teadnud, et see olema peab.»
Härra halli ülikonnaga: «Selge, piletit ei ole – astuge kõrvale!»
Ei mingit mõistmist
Nojah. Astusime sõpradega kõrvale, kuid ka tagant tulijad teatasid, et neil pole piletit ja ka nemad ei teadnud piletist midagi. Tekkis kergemat sorti rahulolematuse sumin. Nõuti selgitusi. Giid, kes üritas asja kiirendada, tuli ja pakkus uksel seisvale härrale, et võiks selle pileti teema «üle lasta», arvas, et «kõik mahuvad sisse» ja märkis, et «enamikel järjekorras olijatest niikuinii polegi piletit».
Härra hallis ülikonnas jäi aga endale kindlaks, isegi kui selgus, et tõepoolest, enamik taga seisjatest jagasid minuga sama saatust. Siis teatas härra hallis ülikonnas kõva ja selge häälega et sisse pääseb ainult piletiga ja palus kõigil pileti omanikel edasi astuda. Üllatuslikult selgus, et siiski oli ka hulgaliselt neid, kellel see maagiline pilet olemas oli ja need õnnelikud vantsisidki nüüd õiglaselt järjekorrast mööda.
Pisut aega ootasime sõpradega, kas meile ka kohta jääb, kuid siis võttis sõna ka giid, kes teatas, et sisenemiseks on ikka vaja piletit ja küsimusele. «Kas on lootust ilma piletita sisse pääseda?», vastas ta eitavalt. Kuna kell oli juba kolm läbi, siis olevat see ka viimane tuur. Mäng läbi.
Nördinud välismaalased
Pisut aega seisime veel noruspäi trepil. Naine, kes oli pojaga sisse saanud, helistas ja küsis, kus me oleme ja otsustas peale selgituste jagamist kollektiivist mitte irduda ning tuli samuti tagasi välja. Lahkusime sündmuskohalt suhteliselt segaste tunnetega ja suundusime tagasi Toomparki. Meiega koos lahkusid mitmed teisedki. Mitmed välismaa turistid, kellel samuti piletit ei olnud pärisid minu käest selgitusi ning avaldasid nördimust, et neid varem asjast ei teavitatud. Vabandasin Eesti kodanike nimel oma riigikogu möödalaskmise eest.
Hiljem kuulsime, et kuna piletita inimeste hulk oli rahva hulgalise lahkumise tõttu piisavalt kokku kuivanud, siis lasti agaramad siiski sisse. Õnnitlused neile. /…/
Konstruktiivne laitus
Miks ma siis sellest kõigest üldse kirjutama hakkasin? Sest ma tahan näpuga näidata ja laita. Konstruktiivselt laita.
Olgu. Võtan süü omaks. Ma olen ise loll ja ei saanud aru, et sõnad «elav järjekord» tähendab tegelikult pileti alusel sissepääsu. Olgu. Ma olen ise loll, et ma ei läinud kohe ise trepist üles, järjekorrast mööda, uksest sisse, uurima, mis tingimustel torni pääseb. Olgu! Ma olen ise loll, et ma eeldasin, et järjekorras olijad teavad, mis järjekorras nad seisavad. Aga! Minusuguseid lolle on palju. Ja võib-olla on neid tulevastel üritustel ka. Äkki oleks mõistlik järgmisel korral juba avalikus infos sellised pisiasjad pikemalt lahti seletada.
Veel parem. Ehk oleks täiesti aktsepteeritav, kui süsteemiga kursis olevad härrad hallis ülikonnas pisut varem oma suu avaksid ja ukse ees vooklevale järjekorrale valju häälega konkreetseid suuniseid jagaksid. Mina isiklikult oleks ülimalt tänulik, kui ma saaksin mind ees ootavatest ebameeldivustest teada võimalikult varakult. Ma olen kindel, et poole tunni sees vähemalt korra olukorda tutvustada ei võtaks ühelgi endast lugupidaval meeskonnaliikmel tükki küljest. Piisaks kas või suurest punase kirjaga sildist «elav järjekord piletite alusel» ja juba oleks aru saada, et kõik polegi nii lihtne, kui pealtnäha paistab.
Ma saan aru, et meie kuulsaimat torni külastas eile kokku ligi seitsesada inimest. See on tohutu rahvamass, keda hallata ja müts maha meeskonna ees, selle tubli töö eest. Kindlasti oli enamik neist inimestest tuuriga väga rahul. Loodan, et järgmisel aastal, kui täna näpuga välja näidatud vead on kõrvaldatud, kuulun ka mina selle enamiku hulka.
Kommentaar
Riigikogu pressiesindaja Epp-Mare Kukemelk
Tänavusel lipupäeva tähistamisel pidasime vajalikuks teha Pika Hermanni torni külastamine soovijatele meeldivamaks ja paremaks. Seepärast otsustasime sissepääsu korraldada kohaletulnutele eelregistreerimisega paindlikumaks.
Tegemist oli elava järjekorraga. Selleks, et inimesed ei peaks järjekorras seisma, jagasime igale soovijale talongi, kuhu oli märgitud torni pääsemise orienteeruv kellaaeg. See säästis inimesi päikese käes liigsest ootamisest ja võimaldas neil oma aega paremini planeerida ning ka vanalinna päevade muid üritusi külastada. Lipupäeval said huvilised Pika Hermanni torni kella 11–15. Grupid kogunesid poole tunni kaupa: igal pool- ja täistunnil. Kuna soovijaid Pika Hermanni torni külastamiseks oli hulgaliselt, siis tegime juurde ühe lisagrupi, mis läks üles kell 15.15. Nii ekskursioonid Toompea lossis kui ka torni külastused on alati tasuta.
Eesti lipu päeva puhul käis tänavu Pika Hermanni tornis ligi 700 huvilist. Lisaks inimestele Eestist oli külalisi Ameerika Ühendriikidest, Hiinast, Indiast, Itaaliast, Jaapanist, Kanadast, Prantsusmaalt, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Ukrainast, Uus-Meremaalt ja Venemaalt.
Küsimused, millele riigikogu jättis vastamata: