Lennujaam uueneb: tibusammul aina Tartu poole (2)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Asjatundmatule silmale võib tunduda, et Tallinna lennujaamas ja selle vahetus ümbruses valitseb hoomamatu kaos: lennurada on üles haugatud, tulevasel julgestusalal käib äge puurimine ja kopsimine, trammidepoost on püsti vaid müürid ja taksod ukerdavad saabumisväravasse imepisikesel ringteel.

«Vahepeal olin ilmselt ainus, kes uskus, et saame valmis,» muigab aga Postimehele eksklusiivretke teinud lennujaama taristu arendusdirektor Tõnu Mühle elutargalt. Euroopa Nõukogu eesistumiseni on jäänud pelgalt üle paarikümne päeva.

See, et usin Eesti juba juulist eesistujaks asub, mõjus parajalt külma dušina – ja mitte seepärast, et lennujaam ei suudaks oma 2,2 miljoni reisija juures kuuel kuul lisanduvat 25 000 külalist hallata. «Lihtsalt korraga hakkas kiire,» seletab Mühle. See tähendab, et mõni objekt, sealhulgas 1100 sõidukit mahutav kolmekorruseline parkimismaja, tuleb tulevikku jätta.

Peamine, et kohati lausa ööpäev ringi kestev ehitusmüra ja ülesküntud uudismaa lennureisijate liikumist ei häiriks.

Vilkaim tegevus reisiterminalis toimubki praegu lennujaama Tartu-poolses otsas, sest juba 1. juulist paiknevad siin uus julgestuskontrolli ala, kohvik ja vaateplatvorm. Selleks sai Moskva olümpiamängudeks püstitatud hoone endale klaasseintega juurdeehitise. «Võib tõesti öelda, et lennujaam kolib tervelt üheksa meetrit Tartule lähemale,» muheleb Mühle.

Uus ruumikas turvaala lõppeb kaugemas seinas kasespoonist ustega, mida läbides satub iga rändur otseloomulikult poodi. Meid retkel saatev lennujaama avalike ja välissuhete juht Priit Koff selgitab, et tegu pole siiski lennujaamade üleilmse vandenõuga – Eesti õhuvärava pidevaks arenguks on kaubanduskeskusest saadav müügitulu paraku hädatarvilik.

Kui lennujaamaesine polüuretaankatte ja erisoojendusega estakaad ning tulevane avar Kiss&Fly ala (kas see võiks eesti keeles kõlada ehk hala-ala või musila?) kõrvale jätta, siis huvitab lihträndurit linna ja lennujaama ühisarendus, trammiliini number 4 pikenemine lennujaamani. «Siia tuleb siis eskalaator, lift, klaasgalerii ja jalgrataste panipaigad,» kirjeldab Mühle.

Poolikuid müüre ja liimpuitplaatidest teeradu silmates on selge, et ajakava ei halasta – augusti lõpus jõuab esimene tramm lennujaama, moekas terminal koos lennujaama viiva klaasgaleriiga valmib oktoobris.

Lennujaama suurim ehitustöö uudishimuliku pilgu ette naljalt ei jõua, sest see puudutab lennurada, mille katet vahetati viimati 20 aastat tagasi. Lisaks paigaldatakse rajale uus leedtulede park. See omakorda tähendab, et maandumis- ja tõusurada on kilomeetri võrra lühem ning ööseks pannakse lennujaam lukku.

Ehk teisisõnu, kui lend juhtub ilmaolude tõttu või mõnel muul põhjusel hilinema, teeb otsuse piloot: lend tühistada või maanduda kusagil mujal – Helsingis, Riias, võimalusel isegi Tartus. Viimane sobib näiteks hästi Nordica lennukitele CRJ, ent mitte näiteks Lufthansa lennukitele.

Ukerdame veel Mühle roolitava linnamaasturiga mööda ajaloolist, 1936. aastast pärit lennurada (see jääb Tartu maantee veeres asuva lennujaama uue huvikeskuse ehk muuseumihoone taha) ja kuuleme lugusid sellest, kuidas ootamatusteks tuleb alati valmis olla – mullu tuli lennuraja lähistelt välja näiteks muinasasula ja kolm ohvrikivi. Üks neist, mille alt ilmus välja välja hunnik nõukaaegset olmeprügi, ootab tänini teisaldamist.

Ja ega ilmgi halasta, sest Eestis esimest korda kasutatavad uhked asfaldimasinad, mis ühtaegu sulatavad, freesivad, segavad ja paigaldavad, seisavad sedapuhku vihma tõttu jõude. Ümber masinate tiirlevad teineteisega nääklevad kajakad, kes ei tee väljagi, et aeg-ajalt tuleb nende lähistel müraki maha järjekordne reisilennuk – olgu kasvõi ligi kilomeeter lühemal maandumisrajal.

Tõnu Mühle on aga vana rahu ise. «Jõuab. Jõuab. Nipet-näpet ju jäänud.»

Kommentaarid (2)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles