Tallinnas Tõnismäel, Hariduse ja Tõnismäe tänava vahel on püstitatud valge telk, mille varjus käivad arheoloogilised kaevamised. Maa seest tuleb välja üks luustik teise järel.
Ministeeriumi ukseesine on surnukehi täis (5)
9. juuni 2017, 20:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seal asus kunagi Vana-Kaarli kalmistu, mis tuleb enne uue maja ehitamise algust läbi uurida. Vana-Kaarli kirik ehk esimene Kaarli kirik asus 17. ja 18. sajandil kas haridus- ja teadusministeeriumi või Reformierakonna hoone kohal või nende vahel, selle päris täpne asukoht polegi teada. Põhjasõja käigus, arvatavasti 1710. aastal põletati kirik maha, selle ümber tekkinud kalmistut aga kasutati veel mõnda aega.
Nüüd plaanitakse ministeeriumi ja Pärnu maantee vahele kuuekorruselist hoonet, ning kogu ehituse alla jääv ala tuleb arheoloogidel üle vaadata. «Praeguste arheoloogiliste esemete, hauapanuste järgi võiks oletada, et põhiline matmisperiood oli siin 16.–18 sajand. Haudadesse on kaasa pandud münte ja mitme matuse juurest on välja tulnud ka klaashelmestest keesid, mis seda näitavad,» rääkis kaevamisi juhtiv Tartu Ülikooli antropoloog Martin Malve.
Müntidest on leitud Rootsi ööre ning ka Vene dengasid. «Dengad tulid kasutusele pärast Põhjasõda, mõned on pärit 1740. aastatest. See näitabki, et pärast kiriku hävimist on kirikaeda matmispaigana edasi kasutatud. Ka öörid olid veel mõnda aega pärast Põhjasõda kasutusel,» lausus Malve.
Antropoloog lisas, et Tallinnas pole ammu ühtegi nii suurt kalmistu kaevamist olnud ning praeguste töödega saab kindlasti huvitavat materjali sealsest agulist ja väljaspool linnamüüri olnud elanikkonnast.
«Mina olen luu-uurija, tegelen muuhulgas ka inimeste põetud haiguste uurimisega. Siit on leitud üle kümne süüfilise tunnustega luustiku. See oli varauusajale omane, aga varem pole neid ühelt kalmistult nii palju välja tulnud,» rääkis Malve.
Enamasti on lahkunuid maetud korrapäraselt, peaga läände ja näoga itta, et näeks viimselpäeval üles tõusta. Leidub ka kaksikmatuseid, kus täiskasvanu on maetud koos lapsega.
«Väikelapsi ja lausa imikuid on päris palju, aga 17. ja 18. sajandil oligi nende suremus hästi kõrge. Näiteks 2014. aastal kaevati Tartus Püha Jakobi kalmistu asukohas. Seal oli 590 luustikku, neist 26 protsenti olid mehed, 27 protsenti naised ja ülejäänud alaealised,» lisas ta.
Enamasti on kadunukesed maetud kirstudes. Kirstupuitu on Tõnismäelt välja tulnud päris palju, sest pinnas on puidu säilimiseks soodne.
Vana-Kaarli kalmistu paistab silma ka kirstunaelte arvukuse poolest. «Need on üldiselt väga tugevasti korrodeerunud. Enamasti on need kirstunurkades, aga leidub ka muudes osades. Siinkandis leiab kirstunaelu väga palju. Kui Tartus sama perioodi kalmistul kaevata, siis seal on neid tunduvalt vähem,» ütles Malve.
Mingi osa kalmistust on aegade jooksul aga kõvasti kannatada saanud. Nii on ministeeriumi kõrvalhoovis kunagi ilmselt parkla rajamisel suur osa pinnast välja veetud. Mõnes kohas tulevad luustikud välja 10–20 sentimeetri sügavuselt, osa neist on aga nähtavasti nõukogude ajal teisaldatud.
Ka Pärnu maantee äärsel alal ei näidanud eeluuringud suurt midagi. Sealgi on pinnast teisaldatud: enne Teist maailmasõda olid tänava ääres ju majad. Sellegipoolest tehakse seal kaevetööde ajal arheoloogilist järelevalvet, juhuks kui kopp peaks maa seest midagi huvitavat päevavalgele tooma.