Viimaste aastate jooksul kadus Eesti sotsiaalsüsteemist 30 000 inimest

Anneli Ammas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Pärnu ja Paide linna ning Põlva maakonna täiel ehk 82 000 inimesel ei ole Eestis ravikindlustust, kusjuures Põlvamaa osa ehk 30 000 on mõne viimase aasta jooksul lisandunud nende hulka, kellest täpsemalt ei tea riik midagi.

Kes võivad olla need viimastel aastatel lisandunud 30 000 inimest, kes Eesti riigi sotsiaalsüsteemist välja on astunud? Täpselt ei tea keegi.

Arvatakse, et need on pikaajalised töötud ehk heitunud, välismaale ametlikult või «mustalt» tööle asunud, siinsamas Eestis «mustalt» tööd tegevad. Kui palju neist kedagi võiks olla, kui palju inimesi tegelikult hädas on, võib vaid oletada.

Statistikaameti hinnangul kuuluvad n-ö kadunute hulka kindlasti pikaajalised töötud ehk heitunud. «Neid oli meie uuringu põhjal eelmise aasta lõpus hinnanguliselt 10 200,» ütles statistikaameti juhtivstatistik Ülle Pettai.

Töötuks registreeritute hulk on viimaste kuude jooksul kümmekonna tuhande võrra vähenenud, mis võiks ju ilusa stsenaariumi järgi tähendada, et tööandja kindlustatute hulk kasvab. Aga see kahaneb jätkuvalt.

Paljud löövad käega

Töötukassa juhatuse liikme Pille Liimali sõnul leiab kaks kolmandikku töötukassast arvelt lahkunuist tõesti töö. Ta lisas, et viiendik neist, kes vahepeal enam töötukassas ei käi, aga tööd pole ka leidnud, tuleb mõne kuu pärast uuesti end arvele võtma.

«Ja kolmandik tuleb kuue kuu jooksul uuesti,» ütles Liimal. Vahepeal kasvatavad need inimesed kindlustamata isikute hulka.

«Loogiline, et inimesed, kes näevad, et töötukassast ei ole nad abi saanud, ning ei oska ka ise end enam kuidagi aidata, löövad käega ja neile ei lähe enam korda mitte miski, ka mitte oma tervis,» ütles haigekassa juht Hannes Danilov.

Alates 2007. aastast on Eestis kõigil töötukassas arvel olijail ka haiguskindlustus. Näiteks möödunud aastal maksis riik töötute eest 360 miljonit krooni haiguskindlustust.

Seadusest mööda vaadates on nii mõnigi kord juhtunud, et haigeks jäänud ja töötukassas käimast loobunud heitunu töötustaatus on tagantjärele taastatud – et haigla võiks inimest nii kaua ja palju ravida, kui vaja. Aga see on pigem erand kui reegel.

«Kui inimesel on soov ravikindlustust saada, see talle tagatakse. Kõik võivad töötukassasse minna ja end seal töötuna arvele võtta ning saada ühtlasi haiguskindlustuse,» ütles sotsiaalminister Hanno Pevkur. «Kõigile on tagatud vältimatu abi. Eks osa nn kadunuid leitaksegi siis üles, kui nad erakorralisse abisse satuvad.»

Haigekassa juht Danilov ütles, et kellel on võimalus vaid vältimatut abi saada, pöörduvad arsti poole sageli liiga hilja ja nende ravimine läheb haigekassale kallimaks.

«Korduvalt on arutatud, et kõigile Eesti elanikele võiks olla tagatud ka üldarstiabi ehk perearst, aga sellest pole siiani asja saanud,» lausus ta, märkides, et osa kohalikke omavalitsusi kannab neid kulusid oma heast tahtest.

Töötukassa asejuht Liimal märkis, et põhjuseks, miks nende poole pöörduda ja end töötuna arvele võtta, ei peaks siiski olema ravikindlustus, vaid soov otsida tööd ja valmisolek tööle asuda.

«Praegu on töötukassal kliente, kes oma raske pikaajalise haiguse, igapäevaeluga toimetulematuse, kodutuse, sõltuvuse või muude keeruliste sotsiaalsete probleemide tõttu ei ole suutelised tööd otsima ega töötama,» lausus ta.

Liimali sõnul vajavad need inimesed kõigepealt ravi, rehabilitatsiooni või sotsiaalteenuseid. «Neid ei ole inimlik sundida tööd otsima selleks, et neil oleks õigus arsti- ja sotsiaalabile,» lisas ta.

Haigeks ei tohtinud jääda

Haigekassa statistika näitab, et osa endistest töötutest on leidnud võimaluse pääseda töövõimetuspensionile ja seeläbi saanud ka haiguskindlustuse. Nende kindlustatute hulk on pidevalt kasvanud. Nemad ei kuulu «kadunud» 30 000 inimese hulka.

Tööta jäänud Toomas otsustas end mitte töötuna arvele võtta, vaid saada ise hakkama ja lõi oma väikefirma. Et aga kokku hoida, ei hakanud ta esimestel kuudel endale isegi miinimumpalka määrama ja loobus selle otsusega ka ravikindlustusest. «Lootsin, et ei jää haigeks,» ütles mees.

Toomasel läks õnneks. Poole aasta möödudes hakkas ta endale palka ja seega ka haiguskindlustust maksma.

Töötu Nataljale pakkus tuttava firma esialgu «musta» tööd ja oli valmis ta ametlikult tööle vormistama, kui naisel tekkis õigus saada töötukassast palgatoetust. Selleks peab ta veel mitu kuud töötuna arvel olema, et aastane töötustaaž täis saaks. Patuga pooleks, aga vähemalt haiguskindlustus tal kehtis.

Töötu Tiina sai ajutiselt töövõtulepingu alusel tööd.

«Olin õnnelik, et võisin ise teenida, aga samal ajal kaotasin töötustaatuse ja haiguskindlustuse,» rääkis naine. «Võinuksin ju mõneks kuuks teha vabatahtliku kindlustuse, aga mul olid juba võlad kaelas ning iga sent kulus nende tasumiseks ja igapäevaste kulude peale.»

Eelmisel aastal kasvas märgatavalt nende hulk, kes välismaale tööle läksid. Statistikaameti hinnangul võis aasta lõpus välismaal töötada üle 28 000 Eesti elaniku. Kui paljud neist ametlikult, makse makstes ja sotsiaalset kaitset saades tööd tegid, ei oska Eestis keegi hinnata.

Kadunud hinged

Kindlasti on «kadunud» 30 000 inimese seas ka neid, kes saavad haiguskindlustust töökohariigilt, aga kindlasti pole vähe neid, kes loodavad nii siin kui ka seal heale õnnele, et ehk ei jää haigeks.

Mullu suurenes nendegi hulk, kellele Eesti tööandjad neid välismaale tööle lähetades Eestis korrektse haiguskindlustuse tagasid. Kui 2009. aastal oli lähetuses töötajaist sotsiaalkindlustusametis arvele võetud vaid 10 000, siis mullu oli arv kasvanud juba üle 16 000.

Seevastu eelmisel kevadel tööta jäänud Urve käis mullu suvel Soomes maasikaid korjamas ja sai sellest tugeva seljavalu, millest taastumine võttis paar kuud. Haiguskindlustust polnud tal ei Eestis ega Soomes. Õnneks leidis naine sügisel Eestis püsiva töö.

Kommentaar

Priit Kruus
Praxise tervisepoliitika analüütik

Eesti puhul tähendaks kindlustamata isikute ravikindlustusega katmine kõigepealt konkreetsete sihtrühmade kindlakstegemist, kelle eest peaks sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa maksma hakkama.

Ühelt poolt tähendaks see riigieelarvele lisakulu, kuid teisalt on oluline ennetus: mida varem haigusega tegeldakse, seda odavam on selle ravimine ja väiksem krooniliste haiguste tekke oht. Kui inimene läheb aga viimases hädas erakorralise meditsiini osakonda, on ravi keerulisem ja sellest tulenevalt ka kulud suuremad.

Universaalne ravikindlustus kehtib enamikus OECD riikides (sh Soomes, Rootsis, Tšehhis, Kreekas), kus kindlustatud on sada protsenti elanikest. Näiteks Rootsis on kindlustuse hüvitiste saamise aluseks residendi staatus.

Eestis on ravikindlustus seotud osalemisega tööturul, mis tähendab, et hüvise saamise eelduseks on panustamine selle finantseerimisse. Lisaks on hulk sihtrühmi, kelle eest maksab sotsiaalmaksu riik (registreeritud töötud, lapsehoolduspuhkusel olijad, ajateenijad jt).

Veel on meil nn võrdsustatud isikud, kelle eest sotsiaalmaksu ei tasuta, kuid kes on sellegipoolest kindlustatud (lapsed, pensionärid, õpilased jt). Kindlustamata võivad olla nn heitunud, aga ka need, kes on läinud välismaale. Samuti on kindlustamata akadeemilisel puhkusel olevad tudengid, kes ei tööta, ja need, kes elatuvad rendituludest, dividendidest jms.

Seejuures on neil võimalus osta haigekassast vabatahtlik kindlustus, mille hind on 13 protsenti varasema aasta riigi keskmisest palgast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles