Venelane vaidleb kohtus, et on eestlane (107)
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
13. juuli 2017, 23:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/07/14/6889519t1hb99c.jpg)
Peterburis sündinud ja seal praegugi elaval Vene kodanikul Georgi Simulil (54) polnud veel mõne aasta eest Eestiga ülemäära tihedat sidet. Elu võttis aga sellise pöörde, et nüüd peab Simul end sünnipäraseks Eesti kodanikuks ja nõuab kohtus, et seda tunnistaks ka riik.
Heal majanduslikul järjel olev Peterburi kinnisvaraärimees käib iga kuu Eestis puhkamas. Viimati Õllesummeril ja seda Soome viisaga, mida olevat lihtsam saada. Eesti keelt Georgi Simul ei räägi, küll aga valdab peale vene keele veel inglise ja prantsuse keelt.
Ka Eesti kultuuri kohta pole tal erilisi teadmisi, kuid sellele vaatamata on ta valmis loobuma Vene kodakondsusest ning kolima siia koos naise ja nelja tütrega, kellest noorim on viie- ja vanim 21-aastane. «Oluline on olla vaba maailma kodanik, eriti minu tütarde tulevikku arvestades,» põhjendas Simul, kes loodab, et noorim tütar läheb esimesse klassi Tallinnas. «Ostaksime Piritale maja,» unistab ta ja lubab eesti keelegi selgeks õppida. «Tere hommikust, tere õhtust,» demonstreerib mees seniseid saavutusi.
Georgi tihedad Eesti-külastused algasid ligi kaks aastat tagasi. Umbes siis sai Simul enda sõnul ühest Peterburi reisiagentuurist soovituse oma päritolu uurimiseks, mille tulemusena peab ta siiani Eesti riigiga kohtulahingut. Selleks on ta palganud tippadvokaadi Olavi-Jüri Luige.
Teiste seas võib samamoodi kodakondsusele õigus olla ka Abhaasias elaval eesti keele õpetajal Ilma Krenstremil.
«Läksin viisat taotlema ja reisiagentuurist öeldi, et sinu nimi on väga huvitav, kust sa pärit oled,» meenutas Simul. «Kui ütlesin, et mul on sugulased Eestis, soovitati kontrollida, et äkki on minu esivanemad optandid,» rääkis mees. «Optandid? Mis see tähendab?» oli ta esialgu nõutu.
Optantideks nimetatakse enne iseseisvumist siit välja rännanud eestlasi, kellele anti Tartu rahulepingu alusel võimalus Venemaal elades Eesti kodakondsus valida. Valikuõiguse said ka Võrumaalt Sõmerpalust Pihkva oblastisse kolinud Jaan ja Karoline Simmul, kes kuulutati ühes seitsmeaastase poja Augustiga 1921. aastal Eesti kodanikeks. Seda tõendavad siinses rahvusarhiivis hoiul olevad dokumendid, mis Georgi Simul välja otsis. Nende põhjal peabki ta end sünnipäraseks Eesti kodanikuks, sest August on tema vanaisa.
Kes selgitaks Tartu rahu?
«Minu vanavanaema Karoline rääkis väga halvasti vene keelt ja mina ei saanud temast üldse aru, kui lapsena suvel külas käisin,» meenutas Simul ja rääkis loo, kuidas teda pärast arhiividokumentide leidmist Peterburi Eesti konsulaadis õnnitleti. «Öeldi palju õnne – teil on nüüd õigus saada kodakondsus.»
Õnnesoovid olid aga ennatlikud. Taotluse Eesti pass saada andis Vene ärimees politsei- ja piirivalveametis (PPA) sisse mullu aprillis koos 1921. aasta dokumentidega, kus mustvalgel kirjas, et tema vanaisa August on «kodakondsusse vastu võetud».
PPA sellega aga ei rahuldunud. Nimelt murtakse praeguseni pead, mida ikkagi Tartu rahulepingus mõeldi ja kellel on õigus Eesti kodakondsusele. Alles on küll palju vanu dokumente ja kirju, ent neid saab isemoodi tõlgendada. See on kaasa toonud õigusliku tohuvabohu, kus Eesti riik on otsustanud kord nii, kord naa. Kord on kodakondsust seesuguste dokumentide põhjal antud, siis jälle mitte. Ilmajääjad on pöördunud kohtusse, kus koos Simuliga vaidleb praegugi viis eestlaste järeltulijat.
Viimastel aastatel on PPA asunud seisukohale, et väliseestlastest, kes kodumaale tagasi ei tulnud, kodanikke ikkagi ei saanud. Ning kuna Jaan, Karoline ja August on kõik Venemaal surnud, siis polnud nad kodanikud. Nad ei täitnud Tartu rahulepingu tingimusi ega tulnud Eestisse, leiab PPA.
Albert sai, Georgi mitte
«See on diskrimineerimine! Mis vahe on minul ja Albertil, kellele anti kodakondsus?» viitas Georgi Simul 2002. aasta kohtuotsusele, mille põhjal sai kodakondsuse Eesti soost Albert. Tema ema oli samuti optant, kes kunagi Eestisse ei naasnud. «Rahulepingus ei ole sätestatud, et ühe aasta jooksul riigist lahkumise kohustuse mittetäitmine tooks kaasa kodakondsusest ilmajäämise,» märkis kohus toona ja lisas, et seda kinnitab ka Eesti riigi tegevus kodakondsuse valijate suhtes. Kui spetsiaalne komisjon inimese «Eesti kodakondsusse vastu võttis», väljastati talle kohe ka kodakondsustunnistus.
«Selle otsusega on Pandora laegas avatud,» arvab Simul.
Tema vaidluses jõudis Tallinna halduskohus tänavu mai lõpus aga risti vastupidisele seisukohale ja nõustus PPAga. «Venemaa kodakondsuse opteerijad peavad optatsiooni päevast alates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma [...]. Samuti võivad Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust,» tsiteeris kohus Tartu rahulepingu IV artiklit.
Samas ei ole seal kirjas, mis sai neist, kes aasta jooksul kodumaale tagasi ei läinud või keda lahkumisel näiteks takistati. Kas juba väljastatud kodakondsustunnistused kaotasid kehtivuse?
Mai otsuses leidis halduskohus, et ehkki Simmulite arhiividokumentidel seisab kiri «kodakondsusse vastu võetud», realiseeris inimene oma õiguse alles Eestisse jõudes. Venemaalt lahkumine oli tingimuseks.
Seda tõendab kohtu hinnangul mitu arhiividokumenti. Näiteks «Juhatuskiri Eesti kodakondsusse astumise kohta», kus kirjas täpsemad tingimused optantidele.
Sealjuures võttis halduskohus arvesse ka Vene riigi tegevust – kui väliseestlane sai Eesti kodakondsuse, väljastati talle välismaalase isikutunnistus, mis andis õiguse jääda veel üheks aastaks Venemaale. Aasta möödudes kaotasid optsioonitunnistused jõu, need asendati elamislubadega Nõukogude Venemaa kodanikele, leidis kohus.
Samas nõustus kohus Georgi Simuliga, et riigi suveräänsus oma kodanikkonna määratlemisel tähendab, et kodakondsus antakse ja võetakse ära kindla otsuse ja aktiga, mitte ei jäeta inimese staatust õhku rippuma. Kodakondsusseadus võeti vastu alles 1922. aasta lõpus, mil pandi paika kodanikkonna järgnevuse alused.
Riigikohtuni välja
Ka pidi kohus nentima, et ajaloost on üldteada, et tegelikkuses takistati Venemaa optantide lahkumist Eestisse. Samas pole teada, et Simmuleid takistati.
Tallinna halduskohus jõudis seisukohale, et Simmulite perekond ei saanud 20ndatel Venemaal elades loota, et nende Eesti kodakondsus säilib. Nad pidid olema kõigest teadlikud ja otsustasid ise Venemaa kasuks.
Simuli esindaja, Lextali vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik vaidleb aga tuliselt sellele vastu ja on sisse andnud juba ka apellatsioonkaebuse.
Luige sõnul lähevad kohtu ja PPA seisukohad tegeliku eluga vastuollu, sest on teada juhtumeid, kus Eesti kodanik naasis Eestisse alles 1939. aastal ja ka siis tunnistas riik tema kodakondsust. Lahkumist takistanud Venemaa võis inimestelt küll tunnistused ära korjata ja asendada need Nõukogude Venemaa elamislubadega, ent Venemaa isetegevus ei saa muuta Eesti seaduseid, ütles advokaat.
Ta leiab, et kohus rikkus märkimisväärselt menetlusnorme, sest otsuse tegemisel võeti arvesse suvalist ajaloomaterjali, aga mitte seaduse jõuga administratiivakte. Luik leiab, et välja antud kodakondsustunnistus on just haldusakt, mille kehtivusaeg pole piiratud.
Kuna rahuleping ei sätesta kodakondsuse äravõtmist, tuleb Luige sõnul analüüsida, kas Jaan Simmulilt on kodakondsus ära võetud või on ta selle kaotanud hiljem jõustunud kodakondsuse seaduse alusel. Administratiivakti kodakondsuse äravõtmise kohta pole. Lisaks leiab Luik, et kohus ja PPA rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, sest varem on samade dokumentide alusel inimesi sünnipärasteks kodanikeks tunnistatud.
Vaidlus võib jõuda riigikohtuni. Ajaloolase ja parlamendi liikme Aadu Musta (KE) hinnangul võib sünnijärgsele kodakondsusele õigus olla kuni 170 000 Venemaale väljarännanu järeltulijal, mistõttu on riigi ettevaatlik suhtumine mõistetav. Teiste seas võib samamoodi kodakondsusele õigus olla ka Abhaasias elaval eesti keele õpetajal Ilma Krenstremil, kellest Postimees on varem mitu korda kirjutanud. Lisaks ootab Abhaasia külades veel sadakond eesti keelt kõnelevat inimest küsimuse lahendamist.
***
Miks Sim(m)ulite eestlus katkes?
Kui Ilma Krenstremi eestlaseks olemist on raske küsimärgi alla seada, siis miks on Vene ärimehel, kes end sisuliselt üle öö eestlaseks peab, nii põgusad teadmised oma isamaa kohta? Vähemalt osaliselt võib seda seletada Venemaale kolinud Sim(m)ulite perekonna saatusega.
Eestluse kandjaks saigi olla vaid Tveri oblastisse maetud Georgi Simuli vanavanaema Karoline, kes elas 83-aastaseks ja suri 1975, kui Simul oli 12. Vanavanaisa Jaan suri 1958. aastal, mil Georgi polnud veel sündinud.
Karoline ja Jaani poeg August abiellus venelannaga ja kolis Leningradi, kuid suri blokaadi ajal kõigest 28-aastaselt nälga. Georgi isa Gennadi kasvas ema käe all niisiis juba vene vaimus, eemal oma eesti soost esivanematest.