N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

See reis meenub isegi pärast surma

Verni Leivak
See reis meenub isegi pärast surma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Arno Pavel lapselaps Anniga.
Arno Pavel lapselaps Anniga. Foto: Georg Kõrre
  • Kose mees Arno Pavel naasis 10-aastase lapselapsega pikalt reisilt.
  • 1978. aastal toodetud UAZikuga läbiti paari nädalaga 5000 kilomeetrit.

Mõne aja eest kirjutasime, et Kose mees Arno Pavel (70) kavatseb ka sel suvel oma vana UAZikuga Venemaad avastama minna ja teeb seda seekord lapselaps Anniga (10). Praeguseks on 5000 kilomeetrit sõidetud ja tandem koju naasnud.

Foto: graafika: Alari Paluots

Tänavusele reisile, mis kulges Barentsi ja Valge mereni välja, suundus peale Arno Paveli ja Anni ka teisi huvilisi Eestist – kokku kuus autot. Venemaal Vologda oblastis liitus nendega Võtegras Sõktõvkari džiibimeeste seltskond, kellega Arno Pavel oli oma varasematel ekspeditsioonidel sõbraks saanud. Nõnda jätkati teekonda 28 autoga, igas masinas kaks inimest, nii et tutvumisõhtul oli nimede meelespidamisega päris suur tegu.

Pudenev seltskond

Muidugi ajas segadusse polaarpäev – kord, kui kella ei vaadanud, avastas vanaisa õudusega, et lapselaps oli kell üks öösel rannakarpe korjama läinud.

Pavel ütleb ette rutates, et reisi lõpuks oli suur seltskond üsna laiali vajunud ning Solovetsi saartele sõitsid nad Anniga ja ajaloolase Ants Kraudiga vaid kolmekesi. Vanaisa tahtis lapselapsele väga sealset loodust ja vangilaagreid näidata. Tegelikult hakkas grupp vaikselt lagunema juba varem, sest reisiga liitunute huvid ja raskuste taluvuse aste olid siiski väga erinevad. Keda huvitas ajalugu, keda loodus, keda hoopis poed. Esimene pudeneja, kes oli kaasas reisijana, väitis juba Petroskois, et juht tegeleb teele vaatamise asemel hoopis nutividinatega ja tema sedaviisi edasi sõita ei julge.

Petroskois sai Eesti Seltsi liikmetele rahvariided üle antud, talutud sääskede rünnakuid, mudaseid teid ja piiritsoonis – Barentsi mere äärsel mägisel Rõbatši poolsaarel – tutvutud nii mahajäetud sõjaväeosadega kui ka sealsete elanikega. Valge mere ääres Barsuga külas, millest edasi on tsivilisatsiooni lõpp, tutvus Pavel külavanemaga, kelle abikaasa on Siberis sündinud eestlanna. Neile kingiti pudel Vana Tallinnat ja pisut venekeelset kirjandust Eesti kohta.

Petroskoi Karjala-Eesti sõprusühingule kolm Kose kihelkonna rahvariide­komplekti üle antud.
Petroskoi Karjala-Eesti sõprusühingule kolm Kose kihelkonna rahvariide­komplekti üle antud. Foto: Erakogu
Barentsi mere äärse Rõbatši poolsaare idüll.
Barentsi mere äärse Rõbatši poolsaare idüll. Foto: Erakogu

Kaks sõpra

«Aga minule isiklikult jättis reisi suurima elamuse Anni,» kinnitab Arno Pavel. «Eelkõige sellepärast, et ta pidas üle kahe nädala kestnud sõidule vastu. Kuigi oli raske, ta ei virisenud.»

Kuigi mõni öö sai veedetud ka kohalikes majutusasutustes, tuli vanaisal ja lapselapsel kahekesi UAZikuski ööbida. «Üksinda oli mul tunduvalt lihtsam, siis oli voodi päev otsa lahti – nüüd tuli see kokku rullida, et lavats lahti saada, ja vastupidi. Igal hommikul pidin kõik asjad välja tõstma ja õhtul tagasi, see oli päris karm. Ja kuigi oli jahe ja niiske, oli magamiskottides soe – soojast kotist hommikul välja tulla oli kõige hullem, sest kraadiklaas näitas 7–8 kraadi,» meenutab Pavel. Muidugi ajas segadusse polaarpäev – kord, kui kella ei vaadanud, avastas vanaisa õudusega, et lapselaps oli kell üks öösel rannakarpe korjama läinud.

Anni ütleb omakorda, et talle jättis sügavaima elamuse tohututest poriloikudest läbisõitmine, kui vesi laia kaarega kahte lehte lõi, samuti mäed, kaunid kirikud Solovetsi saartel ja lõkkeõhtud reisi kaasa teinud vene lastega, kellega ta inglise keeles suhtles. Nüüd teab ta peale väljendi «idi sjuda» (vene k tule siia – toim) muidki sõnu.

Reisil juhtub kõike, ja kord läksid vanaisa ja lapselaps riidu. Mägedes ronides tekkis ju väsimus. Viisteist minutit jätkasid nad teekonda vaikides, kuni Anni vanaisa käest kinni võttis: «Anna sõbrakäsi.»

Anni on igatahes veendunud, et seda reisi vanaisaga mäletab ta isegi pärast surma.

Anni, UAZik ja Arno – kes neid suudaks lahutada!
Anni, UAZik ja Arno – kes neid suudaks lahutada! Foto: Erakogu

Mida rohkem Arno Pavel on Venemaale reisinud, seda enam on teda hämmastanud venelaste lahkus. «Kõik nad toonitasid, et lihtinimeste vahelised suhted on meie rahvastel väga head, aga seda rikuvad vaid poliitikud,» ütleb ta. «Minu kindel veendumus on, et peaksime rohkem teineteisel külas käima, oleme ju naabrid. Venelased tõid isegi lõpuõhtu päeva minu pärast varasemaks. Mul hakkas päris imelik,» tunnistab Pavel.

Järgmisel aastal ootavad Sõktõvkari džiiperid taas seltskondi Eestist, kes soovivad Venemaad avastada. Arno Paveli varasematest reisidest peaks aga augustis Tammerraamatu kirjastuses ilmuma terve raamat.

Mälestustaldrik venelastelt «tõelisele eestlasele» Arnole.
Mälestustaldrik venelastelt «tõelisele eestlasele» Arnole. Foto: Georg Kõrre
Märksõnad
Tagasi üles