Sõda, mida tunned iga rakuga

Kaader filmist «Dunkirk». Foto: outnow.ch

Mõni lavastaja seostub konkreteselt mõne filmižanriga  – näiteks Quentin Tarantino tegemas vesterni («Aheldamata Django») või Wes Anderson nukuanimatsiooni («Fantastiline härra Reinuvader»). Sama kehtib Cristopher Nolani ja sõjafilmi kohta. 

Kuigi 46-aastane britt on ammutanud viimasel kümnendil ainest pigem koomiksitest («Pimeduse rüütli» triloogia) ja ulmest («Algus», «Tähtedevaheline»), on tema töödes pea alati näha sõjafilmile omast suurejoonelisust, isegi eepilisust. Seega ei ole eriti üllatuslik, et tema värskeim töö on II maailmasõja ühest kurioossemast operatsioonist kõnelev «Dunkirk».

1940. aasta mais jäid umbes 400 000 liitlasvägede sõdurit Natsi-Saksamaa pealetungi järel lõksu rannaribale Prantsusmaal Dunkirkis, vaid 70 kilomeetri kaugusel Inglismaa rannikust. Umbes nädala jooksul tuli kõigi mõeldavate vahenditega teostada üks militaarajaloo suurimaid evakuatsioone, et mitte kaotada märkimisväärset osa Suurbritannia armeest, mis võinuks omakorda mõjutada tugevalt kogu sõja edasist kulgu.