Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Fotod: kormoranid Tallinna lahel

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Mere ääres võib näha kividel seismas, vees ujumas või vee kohal lendamas suuri läikivmusti pikakaelalisi linde - need on kormoranid, pelikanide sugulased kalasööjad.

Ujumiselt sukelduvad nad vahetevahel, et kalu püüda. Mõnikord võib neid näha ka kaldapuude otsas istumas. Paigal olles on neil tihti tiivad poollahti või päris laiutatud – nõnda käib tuul sulgedest paremini läbi ja kuivatab neid, kui saagijaht peetud. Pisut ürgse välimusega kormoranidel pole tava oma sulgi rasumäärdega võida, nagu seda teevad pardid-haned-luiged, ja seetõttu saab sulestiku pealiskiht läbimärjaks. Muide, märgunud suled lubavad soodsamalt sukelduda, sest nende vahel pole ju õhku, võib lugeda Maaelust.

Kui Euroopas oli selle kalandusele kahju toova linnu massiline küttimine viinud ta väljasuremise äärele (1960. aasta paiku oli neid vaid 800 paari), leiti, et ta on kaitset vääriv liik. Nüüdseks on tema koguarv meie mandril 1,2 miljonit ja kalakasvandustes lubatakse neid küttida. Eestis on liik kolmandiku sajandiga jõudnud kosuda nullist 15 000 haudepaarini (pluss mittepesitsevad nooremad aastakäigud). Kormoranide arvu lubatakse piirata munade õlitamise (see häirib loote hingamist) või läbitorkamise teel. Norras aga kütitakse kormorane toiduks, igal aastal vähemalt 10 000.

Esimene kormoranipesa Eestis leiti 1983. aastal Malusi saartelt, seejärel hakkasid nad pesitsema Väinamere väikesaartel, eelmise aastasaja lõpuks olid nad hõlvanud ka Pärnumaa saarekesed ja läänesaarte ümbruse ning jõudnud Kolga lahe saartele. Seejärel asus neid ka sisevetele (mujal Euroopas on nad sisemaal tavalised): 1994. aastal lõid mitmekümnepaarilise koloonia näiteks Võrtsjärvel Võnn- ehk Tondisaarele, kus puud seetõttu massiliselt kuivasid.

Märksõnad

Tagasi üles