Oravaküla naised võitlevad lauluga eesti keele eest

Oravaküla viimane tõeline laulumemm Meeta Ober. Foto: Jaanus Piirsalu

Oravaküla naiste folklooriansambli Kaste leivanumber on «Metsa läksid sa ja metsa läksin ma». «See meeldib kõigile, aga me laulame alati ainult kolm esimest salmi, sest edasi läheb ju nii kurvaks,» ütleb Inga Nizamutdinova. «Inimestele ei meeldi, kui on liiga kurb laul.»

Noogutan ja kujutan ette, kuidas Siberi inimestel silmad märjaks kisuvad, kui nad kuulevad valdavalt vanemas eas naisi neile võõras keeles laulmas sellest, kuidas kaks jahimeest korraga karu maha lasid ja sellel naha maha võtsid. Juba viis peaks ju edasi andma eestlastest jahimeeste jõhkrust!

43-aastane Nizamutdinova, sündinud Leiman, on Lääne-Siberis Novosibirski oblastis Oravaküla (vene keeles Oravka) kultuurimajas kultuuriorganisaator. Oravaküla oli kunagi üks suuremaid eestlaste külasid Novosibirski ümbruse steppides. Kuigi veel praegugi elab seal oma 50 eestlast, suudavad eesti keelt enam-vähem soravalt rääkida veel vaid mõned üksikud. Räägivad nad lõunaeesti murrakut, sest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul rändasid siiakanti välja peamiselt talupered Lõuna-Eestist, väidetavalt Orava küla kandist nüüdselt Põlvamaalt.