Tunnike tänavamuusikuna: eurod, dollar ja tööpakkumine

Viru tänaval on tänavamuusiku teenistus kõige parem: esimese kümne minutiga teenib viiulimänguga pea kümme eurot. Foto: Georg Kõrre

Tänavamuusika ja suvine Tallinna vanalinn käivad kokku nagu turist ja fotokas. Hiljuti kehtestati aga vanalinna moosekantidele nõue, et linnavalitsuse loa tõendamiseks tuleb kanda kaelakaarti. Võtsime appi noore viiuldaja Rita Irise (16) ja läksime ise tänavale vaatama, kas mupo tuleb meid kaelakaartide puudumise pärast ära ajama ja kui palju tunni ajaga tänaval mängides teenib.

Jõuame Viru tänava algusesse paar minutit enne kella kaht. Päike paistab, sooja on ligi 20 kraadi. Tänavamuusikut rõõmustab ilmast rohkemgi see, et parasjagu on Tallinna sadamasse saabunud kaks lõbusõidulaeva ja tänu sellele uudistab südalinna umbes 4000 turisti rohkem kui tavaliselt.

Teeme kiire tiiru Viru tänaval, et konkurendid üle vaadata. Tänava lõpus, otse enne Raekoja platsi märkame keelpillikvartetti, mis mängib tuntud klassikalisi palasid, ja üldse mitte halvasti. Kuna tahame samuti püüda kuulajate tähelepanu klassikalise viiulimuusikaga, näeme neis meie kuulajate röövijaid. Siiski on üllatav, et terve tänava peale tuleb ainult üks punt muusikuid. Tavaliselt tundub, et suvel on neid seal iga kümne meetri tagant.

Kümme minutit, kümme eurot

Otsustame seada ennast konkurentidest võimalikult kaugele ja võtame platsi päris tänava alguses, Viru ja Müürivahe nurgal. Mu kaaslane avab viiulikasti, paneb pilli häälde ja sätib kasti enda ette maha. Üheksa aastat Tallinna muusikakeskkoolis viiulit mänginud Rita paneb pilli Georg Philipp Telemanni soolofantaasia helides kõlama, mina panen kasti põhja seemneks mõned punased sendid, lootes sellega möödujate heldust julgustada.

Inimesi liigub palju ja teenistus on üllatavalt hea: esimese kümne minutiga koguneb müntides ligi kümme eurot.

Inimesi liigub palju ja teenistus on üllatavalt hea: esimese kümne minutiga koguneb müntides ligi kümme eurot. Visatakse peamiselt 20- ja 50-sendiseid, aga silma hakkab ka kaheeuroseid münte. Möödujate seas on ka punkari püstise juukseharja ja matkakotiga mees, kes viiuldajat nähes peatub ja klapid kõrvast võtab. Siis võtab telefoni ja filmib kuni loo lõpuni igat nooti.

Kui paari loo kordamine Rita ära tüütab, võtan südame rindu ja löön ka ise laulu lahti. Esitame koos Curly Stringsi laulu «Maailm heliseb», millel on väga kaasahaarav viiulipartii. Kuigi prooviaeg on olnud üsna napp, välja meid ei vilistata ja üks keskealine Ameerika mees poetab viiulikasti isegi dollarise rahatähe.

Lisaks müntidele maandub viiulikasti ka retrohõnguline rinnamärk kirjaga „Pulmakindlustus“. Foto: Georg Kõrre

Keskpäevane päike paistab lagipähe ja hakkame vaikselt mõistma, et konkurendid tänava teises otsas tegid targa valiku, kui seadsid ennast varju mängima. Pärast poolt tundi, 15 euro ja 23 sendi suurust teenistust ja kõrvalasuva välikohviku teenindaja tülpinud pilku otsustame õnne proovida mõnes teises kohas.