Filmiarvustus: «Emoji film» on põrkav, vilkuv, väsitav ja küsitav positiivsusepomm

Kaader filmist «Emoji film». Foto: outnow.ch

Suurem osa lastele mõeldud multikaid on vanemale pigem kannatlikkuse proov. Ehkki tihti on filmitegijad lahked ja mitmekihilisse multikasse on sisse kirjutatud oma lugu, naljad ja vihjed ka täiskasvanute keeles, mida lapsed ei hoomagi.

Film, mille peategelased on ringi patseerivad nutitelefoni emotikonid, sisaldab küll hulgaliselt kihte, äppe ja eri erksavärvilisi maailmu, kuid selline intellektuaalsemat laadi liin siin puudub. Ja eks olegi ilmselt vale koht, kust seda otsida. Nagu suurtel inimestel on raske nautida karusselliga südame pahaks sõitmist või suhkruvati närimist, on meil päris raske mõista ka sõbrale telefoni teel «meh»-i, «naeratuse» või «junni» saatmise mõttekusest. Niisiis olekski tegelikult targem küsida tagasisidet asjatundlikelt sihtrühma esindajatelt.

«See film oli superäge! Ja õpetas, et mitmekülgne olla on palju lahedam, kui olla kogu aeg mingi nüri ja üksluine,» arvab kümnene. Kõrvu tampiva tuima elektrotümmi kohta arvavad väikesed vaatajad näiteks, et filmi musa oli õudselt hea. «Mu meelest lapsed tegelt teavad seda, mõnikord nad tahavad teha sama asju, mis sõbrad teevad, aga ikka olla erinevad. Keegi ei taha olla teiste moodi. See mingi uus mõte küll ei ole, ma olen enne ka nii mõelnud.»

«Mina arvan sellest kollasest tädist nii, et see, kes teeb nägu, et ta on hea, võib olla päriselt paha,» analüüsib neljane mõtlikult silmakirjaliku smaili karakterit, multika põhi-pahalast.