/nginx/o/2017/08/25/7026359t1h575a.jpg)
Eestlanna ja inglane, kes loobusid tsivilisatsiooni moodsatest hüvedest, on rajanud Lahemaa rahvusparki justkui «Sõrmuste isanda» maailma. See tõmbab inimesi Euroopast Austraaliani lausa magnetina.
Tellijale
Peidame külalised metsa
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
25. august 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks noort Londonist näisid kui lootusetult eksinud. Nagu oleks mingi interneti-kaart nad metsa juhatanud. Seda sõna otseses mõttes. Sest just seal, metsas, nad selle nädala alguses end leidsidki, kummalgi tugevast materjalist raske kohver käe otsas. Rendiauto olid nad jätnud Eestimaa vihmadest porisevõitu metsavahetee äärde puude vahele tillukesse soppi.
Ometi olid nad jõudnud just sinna, kuhu tahtsid. Tania Sheratte, ametilt õpetaja, ja tema elukaaslane, projektijuht Stefan Cave, olid saabunud Lahemaa rahvusparki Loksa-lähedase Hara küla lähistele. Seal, kõrgete okaspuude all, kus pehmel samblasel pinnasel kasvab ohtralt nii mustikaid, kukeseeni kui ka metsmaasikaid, olid nad reserveerinud endale öömaja. Kusjuures, vähemasti Eesti standardite järgi, sugugi mitte odava – 65 eurot öö. Seejuures jäävad kemmerg ja duširuum, mis mõlemad on pehmelt öeldes spartalikud, vähemasti Londoni standardite järgi, ligi saja meetri kaugusele.
Ametlikult olid nad saabunud hostelisse. Täpsemini: ökohostelisse. Ehk ööbimispaika, kus miski peale kruvide ja metallnurkade, kui uskuda hosteli rajajaid, pole ostetud poest. Kõik, millest Maarja Õunaste ja Jim Self, rahvuselt inglane, on nelja aasta jooksul oma metsaaluse hosteli ehitanud, on kunagi kusagil juba kasutust leidnud – ja siis maha kantud või kõrvale heidetud.
Aga just moodsate mugavuste puudumist kaks külalist Londonist ihkasidki. Nad ei tahtnud nüüdisaegset hotelli, nagu eelmises peatuspaigas Helsingis, kuid ei tahtnud ka üdini metsikut telkimist. Nad tahtsid, nagu tunnistas Cave, «kämpimist, mis ei oleks päris kämpimine». Nad tahtsid, nagu ta lisas, pageda Londonist ja lõõgastuda.
Nende valik langes Lahemaa kohale nimega Projekt Kodu. «Omanikud olid veebis sõbralikud ja kohale antud tagasiside oli hea,» põhjendas Cave.
Armastus annab sooja
Tänavu juuni algusest külalisi võõrustav ökohostel Projekt Kodu meenutab linnamugavustega harjunuile küllap hipilaagrit. Jim Self (32), kes oma heleda lokkis juuksepahmakaga – ema geneetiline pärand – ja paaripäevase habemetüükaga sarnaneb pesueht metsamehega, võrdleb enda ja oma hea sõbra Maarja Õunaste (30) ning arvukate vabatahtlike kätetöö tulemust pigem «Sõrmuste isanda» maailmaga.
Kõik algas kolm aastat tagasi valminud põhusaunast, mille seinad on kaetud liiva-savikihiga, põrand on laotud puidust kaablirulli otstest ning sinistest reklaamtahvlitest katust katab tihe taimestik, sealhulgas vaarikad. Sauna, mille ukse ees on vähem kui ruutmeetrise veepinnaga nelinurkne pütt – kuhu Selfi kinnitusel on ometi mahtunud selfie’t tegema korraga kaheksa ihualasti inimest –, saavad külastajad igal õhtul kell üheksa. Sauna kõrval köeb kahel õhtul nädalas pitsaahi. Katusega väliköögis seisab kaks taaskasutatavat gaasipliiti ning jooksva veega valamu. Tõsi, talvel tuleb torud tühjaks lasta, et need õues lõhki ei külmuks. Köögi kõrval asub heledas telgis külaliste omavahelise suhtluse edendamiseks madalate sohvadega chillout lounge, kuhu ulatuv traadita internet on nii võimas, et korraga saab vaadata kas või viit filmi. Igatahes on wifi Lahemaa looduses võimsam kui kus tahes Inglismaal, kinnitab Self.
Ja neljakohaline kemmerg, kus uste asemel ripuvad Kolumbiast, Guatemalast ja Brasiiliast pärit kirjude kirjadega kohvikotid – see pole üksnes kahekorruseline («Vaatega vets», iseloomustab Self), vaid ka tagasihoidlikult novaatorlik. Vabandust järgneva naturalismi pärast, aga vedelam kraam tuleb lasta tumedasse renni, et see eraldada tahkemast kraamist, millele tuleb pärast protseduuri lõpetamist puistata kapast saepuru. Nii saab kahe aastaga komposti, seletab Self – kes, muide, räägib täitsa tublilt eesti keelt –, ehk loodus saab tagasi selle, mis algselt loodusest tulnud. Aga see ju ongi taaskasutamine. Taaskasutatud on ka metsikuvõitu aiamaa taga võsa servas asuvad vanad päikesepatareid, mis annavad pilvitul päeval nii palju energiat, et ühisruumide valgustid ja veepump püsiks töös ning telefonid ja rüperaalid saaks samuti laetud.
Külastajaile on hosteli ühisasutustest teisel pool metsateed mändide all kuus helebeeži telki. Need tõi Self möödunud jõulude paiku Inglismaalt. «Hullumeelselt kallid,» lausub ta. Kui kallid täpselt, seda ta ei ütle. Ainult naerab kavalalt. Telgis nimega Chanterelle, kuhu londonlased Sheratte ja Cave sisse poevad, ootab neid väike puitkummut, puupakk kahe klaasi ja veepudeliga ning lumivalgete linade ja erepunase tekiga voodi. Põrandat katavad kohvikotid. Ainus, mille puudumise üle suviselt jahedas ja niiskes Eestimaa kliimas kurta võiks, on ahi.