Rahvastikuteadlane: praegune sündimus on võrreldav 1960ndate aastatega

FOTO: SCANPIX

Kui arvestada sündimuse statistikas ka sünnitavate naiste vanust, ei erine Eesti praegune sündimus eriti 1960.-1970. aastate omast, mil naised sünnitasid palju varem.

«Kui arvestame sündimuse noorenemist 1960ndatel ja vananemist praegu, siis tegelikult keskmine sündimus neil aastatel pole sugugi nii väga erinevad. Eristuvad tõesti vaid 1980. aastad, mil oli hästi kõrge sündimus,» lausus Tallinna Ülikooli demograafia instituudi juhtivteadur Allan Puur täna statistikakonverentsil.

Nimelt on rahvastikuteadlased hakanud jälgima sündimuse kõrval ka rahvastikuprotsesside ajastust ehk seda, millises vanuses lapsed perre sünnivad. Selles osas on märgatud suuri muutusi alates 1960ndatest – kui siis hakkas naiste sünnitamise iga noorenema, siis 1970ndatel Põhja- ja Lääne-Euroopas, 1980ndatel juba ka Lõuna-Euroopas, kõige viimasena Ida-Euroopas hakkas naiste vanus laste sündimisel suurenema.

Kui sündimus nihkub vanemasse ikka, näib see esialgu statistikas tegelikkusest madalam. 1990ndate lõpus leiti aga viis, kuidas seda arvude keelde panna ja tulemuseks olid joonised, mis korrigeerisid sündimust sõltuvalt naiste vanusest.

«See tähendab, et 1992-93. aastast alanud sündimuse langus on suuresti kantav vaid sündide edasilükkamise arvele,» rääkis Puur.

Eestis on praegu naiste keskmine vanus esimese lapse sünnil 26,5 aastat. «Seega oleme me umbes poolel teel 29-30 eluaastani, kuhu prognooside kohaselt jõuame,» märkis Puur. Selleks kulub meil veel 10-15 aastat.

«1970. sündinud naised lõpetavad keskmiselt oma fertiilkarjääri 1,8 sünni juures. See on tunduvalt kõrgem määrast, mida me oleme harjunud nägema perioodnäitajate puhul, seega on ajastuse mõju täiesti tuntav,» lausus Puur. Ka sellele järgnev põlvkond paistab tema sõnul üsna selle lähedale jõudvat.

«Raske on öelda kõige nooremate põlvkondade kohta, sest nende puhul on ainus võimalus pidepunkti otsides uurida, mis on nende kavatsused, kui palju lapsi nad perekonda soovivad,» sõnas teadur. Nelja eri põlvkonna võrdluses paistab, et endale perre soovitavate laste arv – keskmiselt 2 - ei ole eriti muutunud.

«See on positiivne, sest kaugeltki mitte kõigis Euroopa peredes pole see säilinud. See näitab, et laste väärtustamine on säilinud. Seega on meil poliitikate jaoks alus, millele toetuda, sest käitumussoovidele on võimalik poliitiliste meetmetega kaasa aidata,» ütles Puur.

Tema sõnul näib Eesti rahvusvahelises võrdluses pigem mõõduka kui madala sündimusega riik.

Tagasi üles