Riigikaitsekomisjon kaldub võimalikku Afganistani missiooni pooldama
Täiendatud kell 18.34

Estcoy-5 kaitseväelased Afganistanis Camp Bastionis.

FOTO: Kaitsejõudude peastaap

Suurem osa riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmeid kalduvad Eesti kaitseväelaste osalemist võimalikus Afganistani missioonis toetama, vaid Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluv  komisjoni aseesimees Mart Helme on selle vastu.

Juba tänavu kevadel hakati rääkima, et Ameerika Ühendriigid eraldi ja ka NATO tahavad viia Afganistani vägesid juurde. Praegu ei ole veel teada, millises mahus Afganistanis vägede arvu suurendatakse, samuti pole liitlased teinud Eestile konkreetseid ettepanekuid missioonis osalemiseks.

Kaitseminister Jüri Luik ütles intervjuus Postimehele, et Eestil oleks solidaarsuse näitamiseks missioonil osalemine loogiline, eriti kui arvestada, et liitlased on suurendanud viimastel aastatel julgeoleku suurendamiseks oma kaitseväelaste arvu Eestis.

Mart Helme: sõdurite saatmine Afganistani praeguses julgeolekuolukorras on rumalus

«Eesti ei peaks enam sõdureid Afganistani saatma. Me oleme seal olnud ja oma vereohvrid kandnud. Me asume geopoliitilisel murdejoonel, kus Venemaa omab hiiglaslikku ülekaalu nii meie kui NATO kiirreageerimisvõimekusega võrreldes,» ütles Helme.

Ta märkis, et saata sõdurid Afganistani olukorras, kus Ukrainas käib sõda, Venemaa korraldab meie piiride vahetus läheduses suurõppusi, loob uusi löögiüksusi ja moderniseerib oma relvajõude, on lihtsalt rumalus.

«Meenutame, et Gruusia sõja ajal oli Gruusial oma julgeoleku kindlustamiseks ja lääneriikide toetuse tagamiseks Iraagis arvukas väeüksus, kui mälu ei peta, siis 2000 meest. See eliitüksus ei jõudnudki sõjategevuse lõpuks Gruusiasse oma maad kaitsma. Meil on oma väheseid sõdureid vaja Eestis, mitte Afganistanis, kus sõda pole võimalik võita. Afganistanis kaotasid kohalikele nii britid, Nõukogude Liit kui nüüd USA oma liitlastega,» ütles Helme.

Tema sõnul tekib küsimus, mis on Afganistani sõja mõte. «Demokraatliku riigikorra sisseseadmine? On ebaõnnestunud ja ebaõnnestub jätkuvalt. Võitlus terrorismi vastu? On ebaõnnestunud ja ebaõnnestub jätkuvalt,» ütles ta.

Helme leiab, et Afganistanis kulutatav ressurss tuleks suunata piiride kontrollimiseks, sisejulgeoleku tugevdamiseks ja luure- ning infovahetamise parandamiseks-turvamiseks.

«Lääne sekkumised islamimaailmas on kaasa toonud kaose ja probleemide valgumise lääneriikidesse. Oleks aeg sellest õppida,» ütles Helme.

Mikko ei näe põhjust, mis ei võiks Eesti veelkord Afganistani panustada

Riigikogu riigikaitsekomisjoni sotsiaaldemokraadist liige Marianne Mikko ütles Postimehele, et nõustub kaitseminister Jüri Luigega, kes soovitab mitte spekuleerida olukorras, kus ameeriklaste plaanist veel väga vähe teada.

«Teisalt- pole Eesti kunagi varjanud oma soovi olla eeskujulik NATO liige. Meie enam kui kaks protsenti SKPst kaitsekulutustele on ilmselge näide, et Eesti pole vormiliselt NATO liige, vaid on seda tões ja vaimus. Sisuliselt,» ütles Mikko.

Ta märkis, et on isiklikult riigikogu ees seistes palunud Riigikogu liikmete poolehoidu saatmaks Eesti kaitseväelasi missiooni Resolute Support jaoks Afganistani.

«Ei näe põhjust, miks seda veelkord suuremas ulatuses teha ei võiks. Meie sõdurid on hinnatud ja nad tõesti oskavad liitlastega koos võidelda. Eelmise Riigikogu koosseisu ajal Afganistanis kohapeal olukorda vaatamas käies kiitsid nii ameeriklased kui britid kõige kõrgemal sõjaväelisel tasemel, kui professionaalsed sõjaväelased Eesti kaitseväes on. Seda tuleb võtta suure tunnustusena,» lausus Mikko.

Ta lisas, et nagu ka kaitseminister Luik rõhutas, on eestil tark olla solidaarne ameeriklastega, seda eriti idapiiri taga aset leidvat Venemaa suurõppust Zapad silmas pidades. «Eesti on NATOs ja mis veel tähtsam NATO on Eestis. Vankumatult,» ütles Mikko.

Laaneots: kui liitlased meid vajavad, on abi pakkumine loomulik

Riigikaitsekomisjoni reformierakondlasest liige, erukindral Ants Laaneots peab loomulikuks, et kui liitlased vajavad Eesti abi Afganistani missioonil, siis seda ka pakutakse.

«Ega Eestil kui suure ja agressiivse Venemaaga  külgneval väikeriigil palju valikuid ju ei ole, kui ta tahab jätkuvalt jääda iseseisvaks ja vabaks. Tuletan siin meelde, et Puna-Venemaa ja hiljem NSV Liit on möödunud sajandil püüdnud iseseisvat Eestit okupeerida või okupeerinud kokku viis korda. Kahel korral, nii Vabadussõjas 1918-1920 aa kui detsembris 1924 Moskva korraldatud läbikukkunud riigipöörde katses õnnestus meil iseseisvus säilitada. Kolm korda – 1939.  septembris, 1940. aasta juunis ja 1944.aastal on meid kas annekteeritud või okupeeritud. Põhjus oli lihtne. Eesti oli üksi, ilma liitlasteta, seega kergeks saagiks stalinistlikule totalitaarriigile,» ütles Laaneots.

Ta meenutas, et selle hinnaks oli omariikluse kadumine, 18 protsenti eestlastest kas hukkus või oli sunnitud kodumaalt põgenema. Kui 1940. aastal moodustasid eestlased elanikkonnast 92 piotsenti, siis 1991. aastal oli neid vaid 64 protsenti. 

«NSV Liidu ajal sunniti meile teistkordselt peale venestamine. Kui me poleks 1991. aastal taastanud iseseisvuse, oleks eesti rahvas üsna pea kadunud nagu see juhtus teiste Venemaa Föderatsiooni kuulunud soome-ugri  väikerahvastega, nagu marid, komid, karjalased, ingerlased ja teised. Eksistentsiaalne hirm riigi ja rahva kadumise  pärast oli põhjus, miks Eesti ühines nii kiiresti kui võimalik vaba maailma kaitseorganisatsiooni NATOga ja majandusliidu Euroopa Liiduga. Piltlikult öeldes, me oleme meeskonnas ja peame ka väikeriigina vähemalt per-capita mängima võrdselt suurte partneritega. Oleme seda ka edukalt teinud,» nentis Laaneots.

Erukindrali sõnul pole Putini Venemaa kaugeltki maha matnud oma eesmärke – taastada kontroll post-nõukogude ruumi üle.

«Tuletame siin meelde kasvõi Venemaa isevalitseja sõnu Valdai klubi istungil septembris 2013: «Endise NSV Liidu integreerimine ühtseks geopoliitiliseks üksuseks kujutab endast võtmeprioriteeti». Kuid täna pole agressiivse Venemaaga silmitsi mitte Eesti, Läti või Leedu üksi, vaid rahvusvaheline kaitseorganisatsioon – NATO, mida Putin  vaevalt, et julgeb rünnata. Meie suurriikidest NATO partneritel on omad globaalsed huvid ja ülesanded. See puudutab ka Afganistani, kus ligi kolmkümmend aastat käib kodusõda.  Ameeriklased püüavad seal  juba 16 aastat taastada rahu ja inimeste normaalse elu. Me oleme ameeriklaste ja inglastega Afganistanis olnud pikaajalised partnerid. Ja seda kõige tulisemates kohtades. Oleme saavutanud nende täieliku respekti ja toetuse. Seda näeme oma silmaga nende üksuste näol  Eesti pinnal. Kui aga nad vajavad Afganistanis uuesti meie ja teiste liitlaste toetust, siis on loomulik, et me seda ka anname,» ütles Laaneots.

Paur: vastastikune abi on liitlassuhetes normaalne

Riigikogu riigikaitsekomisjoni keskerakondlasest liige Toomas Paur ütles Postimehele, et liitlassuhetesse tuleb suhtuda väga suure tähelepanu ja pühendumusega.

«Nagu öeldakse, et sõpra tunned hädas. Kui meie liitlased peavad missioonidel oma kohalolu suurendama ja meilt vajatakse selleks konkreetset toetust, siis peame tegema kõik endast sõltuva selleks, et seda toetust ka pakkuda.  Siin ei ole võimalik kuidagi põõsasse peituda või kohustuste eest ära joosta.  Ja loomulikult ei ole ka soovi kuidagi võetud kohustuste eest pakku pugeda,» ütles Paur.

Ta nentis, et kui Eesti muretseb oma julgeoleku pärast, siis on liitlased meid siin igal moel toetamas - saadavad oma inimesi ja tehnikat, et meil julgem oleks ja maailm mõistaks, et Eestimaal valitseb rahu nii täna ja ka homme. 

«Liitlased ei vasta meile demagoogiaga, et rahu ajal ei pea sõjalist jõudu kohale tooma, militaarteadmisi vahetama ja muidu kaitsekulutustele rõhku panema.  Liitlased on olemas, kui me neid vajame – ja mitte ainult teoreetiliselt, vaid reaalselt, varaliselt ja vaimselt panustades,» ütles Paur.

Pauri sõnul ei ole küsimuse selles, kas Eesti peab Afganistani liitlastele appi minema, vaid selles, kas Eesti soovib appi minna, kui selleks vähegi vajadus tõstatub. 

«Nii, nagu meie liitlaspartnerid tagavad meie julgeolekut ja meelekindlust homse suhtes Eestis, niisamuti tagame meie toetust neile, kus iganes seda parasjagu vaja peaks minema,» ütles Paur.

 Ta lisas, et tehnilise poole pealt vaadates tuleb loomulikult riigikaitse asjatundjatel läbi töötada ja välja pakkuda tehnilised lahendused, millisel viisil Eesti osalemine nimetatud missioonil oleks kõige mõttekam ja tulemuslikum. 

«Ideoloogilis-moraalselt oleme valmis täiel määral ja kogu pühendumisega kaasa lööma, kuid ressursside ja võimekuse poole pealt tuleb analüüsida selle osalemise kõige targemat ja efektiivsemat lähtenurka.  Seda analüüsi tuleb loomulikult teha koos liitlaste esindajatega ning leida vastus seega küsimustele, et millisel viisil on Eesti kui väikeriigi tehnilis-ressursiliselt ikkagi piiratud sõjalist võimekust mõistlik jagada erinevate missioonide ja oma koduriigi kaitse vahel.  Kuid need analüüsid tehakse ja osaliselt on kindlasti ammu tehtud ning sealt parimad variandid välja ka pakutakse,» lausus Paur.

 Ta lisas, et põhimõtete koha pealt on Eesti vankumatu. «Meie toetame oma julgeolekupartnereid täpselt samal moel ja täie pühendumusega, nagu nemad toetavad meid.  Siin ei ole võimalikud ei mingid moraalsed ega materiaalsed kompromissid või «ärahiilimised». Me oleme üks perekond ja me seisame teineteise eest,» ütles Paur.

Lutsepp: missioonidel osalemine on osa liitlaskohustustest

Riigikogu riigikaitsekomisjoni vabaerakondlasest liige Ain Lutsepp toetab samuti Eesti kaitseväelaste osalemist võimalikul Afganistani missioonil.

«Osalemine missioonidel on üks osa liitlaskohustustest,» ütles ta.

Tagasi üles