Aaviksoo: see oli ideoloogiline ja sildistav rünnak

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaak Aaviksoo

FOTO: Scanpix Sweden

Endine kaitseminister ning nüüd haridus- ja teadusministeeriumi juhiks läinud Jaak Aaviksoo ütles usutluses Postimehel, et ta jääb ajakirjas Diplomaatia esitatud arvamuse juurde, mis tekitas tuliseid vaidlusi.

Aaviksoo kirjutas ajakirjas Diplomaatia muu hulgas, et «Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.»

Aaviksoo mõtisklus tekitas tulist vastukaja ja näiteks Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud ühines üleskutsega, et Aavisoo ei tohiks jätkata ministrina.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja ja filosoofiaprofessor Margit Sutrop kirjutas samas aga, et filosofeeriv minister on haruldus, keda tuleb kaitsta.

Kas ajalooõpik peaks olema pigem nagu Mart Laari ja Lauri Vahtre Kodu Lugu (tugeva rahvusliku rõhuga ajalookäsitlus ärkamise ajast – N.N.) või pigem ajaloolaste kolleegiumi poolt kirja pandud Tõe Lugu?

Ma ei oska sellele küsimusele isegi midagi vastata. Ajalugu kooliõpikutes on rahvuslikel õppekavadel põhinev tekst ja iga riik loob selle loomulikult lähtuvalt oma rahvuslikest arusaamadest.

Loomulikult on need arusaamad ajastuti ja riigiti erinevad. Ega siis ilmaasjata pole raske kokku kirjutada saksa ja prantsuse ühist ajalugu vaatamata sellele, et mõlema riigi akadeemilised kogukonnad püüavad seda teha.

Igasugune subjektiivne enesemäärang ongi subjektiivne ja jääb igavesti subjektiivseks – sinna ei ole midagi teha, ükskõik kui palju me ka ei püüdleks mingi absoluutse tõe poole.

Lugesin selle ettekande läbi. Võibolla oleks pidanud kasutama selles sõna «valed» asemel sõna «müüdid»?

Ma saan neist ideoloogilistest ja emotsionaalsetest reaktsioonidest aru, aga akadeemiliste inimesena peaksime vaatama elu nii, nagu ta on. Ja kui meile mõni asi ei meeldi, siis on lihtsalt rumal see maha salata ja väita, et seda ei ole. Kui vaadata erinevate süsteemide, organisatsioonide ja subjektide toimimist ja teha selle kohta objektiivseid tähelepanekuid, siis nende tähelepanekute sildistamine või ideoloogiline ründamine kuulub minu jaoks võitleva marksismi ajastusse, mitte tänapäevasesse ühiskonda.

Võibolla olite mõne väljendiga liiga otsekohene, võibolla pidasite sõna «valed» asemel silmas müüte ja/või konstrueeritud arusaamu identiteedist?

Jah, muidugi. Me ju kõik kirjeldame ennast mingisuguste sõnadega ja loome neist sõnadest mingi loo. Selle loo loomisel käitume parimas usus ja teadmises sellest, mis on ühiskonnale hea.

Aga selle kohta, mil määral on see lugu seotud tõega, on piisavalt teaduslikke uuringuid. Seda ei ole ma ise välja mõelnud. On tohutu suur lõhe selle vahel, kellena me ennast ise ette kujutame ja kellena meid nähakse objektiivselt. Sinna ei ole midagi parata.

Aga see  järgnenud rünnak haavas teid vist päris tugevalt? Miks?

Ei noh... see oli niisugune ideoloogiline ja sildistav rünnak.

Ründajad olid ju tunnustatud ühiskonnaliikmed?

Eks nad vastutavad ise oma seisukohtade ja sõnade eest – akadeemilisest diskussioonist oli see asi minu arvates suhteliselt kaugel. Eks ka see minu tekst oli suhteliselt nõudlik.

Aga ma jään enda arvamuse juurde, et kui kaks korda kaks on neli, siis ei ole vaja seda luisata suuremaks ega väiksemaks.

Tagasi üles