Kogenud harrastaja: ilm on jooksja sõber ja vaenlane

Aivar Reinap
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivar Reinap.
Aivar Reinap. Foto: Erakogu

Täna-homme teevad tuhanded jooksusõbrad oma aasta olulisima jooksu. Võistlustele tulek on juba suur saavutus, sest võistlemine pole ju jooksmise juures peamine. Pigem on tähtis rahuldus liikumisest.

Olles juba 2,5 aastat Täppsportlaste jooksuklubis treener Riho Mendi treeningkavade järgi treeninud, tuleb tunnistada, et nii mõnedki asjad pole selle aja jooksul muutunud. Kehvades oludes kannatad sama moodi kui enne treeningutega alustamist. Kui jooksed pulsi punasesse ja pead nii pikemkat aega vastu pidama, siis füüsiliselt on sama kehv olla, kui algajana alustades. Lihtsalt parema treenitusega on kiirused suuremad ja jooks kestab vähem, kuid pikalt maksimaalse pulsiga jooksmine mõjub sama kurnavalt.

Näiteks Rakvere ööjooksul olid sel aastal ootamatud ilmaolud – äikesetormi eel oli õhk paks, juba sörkides keris pulsi üles ja särk oli mõne kilomeetriga märg. Hapnikku justkui polnudki ning süda tõrkus korralikult töötamast. Jooksu alguses oli juba selge, et tavapärast tempot on keeruline hoida, hea, kui üldse lõpuni jõuaks. Nii tuli lõputult veninud kilomeetreid kannatada ning iseendaga aru pidada, et miks ma sellise enesepiitsutamisega vabatahtlikult tegelen.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles