Üle veerandi politsei lühinumbri kõnedest pole hädaabiga seotud

Politsei juhtimiskeskus. Foto: Liis Treimann

Üle veerandi politsei lühinumbrile 110 helistanutest küsib küsimusi, millel pole hädaabiga mingit pistmist. Liinide vabastamiseks loodud infonumber pole 110 koormust paraku vähendanud.

«Naaber kuulab valju muusikat. Kas ma võin minna ja talle peksa anda?» «Ma unustasin täna vormelit vaadata. Kes võitis – kas Schumacher või Alonso?» «Millal pean naelrehve vahetama?»  «Palju kell on?»

Need on mõned näited kõnedest, mis saabuvad politsei lühinumbrile 110. Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juhtimiskeskuse juhi Vahur Tamuri sõnul on üle 30 protsendi lühinumbrile laekunud kõnedest juba aastaid olnud puhtalt infopäringud, millel pole hädaabiga vähimatki tgemist. Viimati oli see protsent siiski langenud 26-le.

«Tihti tundub, et oleme tasuta nõustamisnumber, aga sellised kõned on häirivad, seda enam et teised, reaalset abi vajavad inimesed on samal ajal ootel,» rääkis Tamuri. «Kui kaks-kolm kõnet on ootel, siis on operaator keerulises olukorras, kuidas selline kõne kiirelt lõpetada nii, et ta ei oleks ebaviisakas ja ei laekuks asjakohatut kaebust.»

Tamuri leiab, et Eesti ühiskond ei ole endale selgeks teinud, et 110 on ainult hädakõnede jaoks.
Juba 2009. aasta viimasest päevast töötab selle kõrval ka politsei infotelefon 612 3000. Kuna number on pikk ja sellest pole paljud ka kuulnud, pole imeks panna, et sinna helistab vaid ligi viissada inimest kuus. Aga kui just patrulli pole vaja, võiks pigem just sinna helistada.

«Millal on jaoskond avatud?» «Kes on minu uurija? Kust ma ta leian?» «Miks on siin tänaval ummik?» «Miks foor ei tööta?» 110st küsitakse nii kontaktandmeid kui kurdetakse kommunaalprobleeme.

Kui operaator soovitab pöörduda küsimustega infotelefoni poole, tuleb vahel ette, et ta saab lihtsalt sõimata. Pahameelt õigustatakse näiteks sellega, et mõni tuttav oli küll kunagi just 110 numbrilt infot saanud.

«Eriti hulluks läheb olukord siis, kui paks lumi maha sajab,» rääkis Tamuri. Küsitakse, miks on lumi koristamata, miks ei korraldata autode parkimist koristamise ajal. Kui öelda, et see pole politsei rida, kästakse mitte targutada, vaid teha oma tööd.

Nüüd liigub asi sinnapoole, et operaator hädaabiga mitte­seotud päringule ise vastuseid ei otsi, vaid annab infotelefoni numbri isegi siis, kui vastuse otsimine ei võtaks temalt tükki küljest ja ootejärjekorda pole. Nii tahetakse inimeste harjumusi muuta, sest muidu helistab sama inimene ka järgmisel korral, kui operaatoril ei pruugi aega olla.

«Kas teate kuskil head poodi, kus ma saaksin osta väikese pudeliga mõnusa deodorandi?» «Kolmandal korrusel töötab teil mingisugune naisuurija. Mis on tema telefoninumber?» «Tellige mulle takso!» «Saatke siia politseipatrull, mul on kesklinna vaja. Ma olen maksumaksja!»

Viimase sooviga pöördusid politsei poole kaks napsitanud sõbrannat. «Pärast kümnendat kõnet läks patrull kohale,» meenutas Tamuri. «Aga kesklinna asemel ööbisid nad Rahumäel ja hommikul lahkusid koos trahviotsusega.» Rahumäel asub Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskond.

«Kui helistaja hakkab oma kõnedega tõsiselt juhtimiskeskuse tööd häirima, siis tehakse juba kõik, et patrull läheks ja tegeleks tema probleemiga,» kinnitas Tamuri. Aga enamasti lõpetavad sellised kainestusmajas.

Laste lollitamist olevat vähemaks jäänud. «Nendega on lihtne, sest kui laps lollitab ja info jõuab vanemateni, siis sellist asja enam ei juhtu,» sõnas Tamuri. Ka pommiähvardajaid on üha vähem, kuna need saadakse alati kätte.

Kui lolli, hullu ja joodiku kombeid ei paranda nähtavasti miski, siis mõistlikud inimesed võiks enne lühinumbri 110 valimist mõelda, kas poleks targem helistada numbrile 612 3000.

«Kui selliseid kõnesid, millega infotelefon hakkama saab, tuleks hädaabinumbrile 30 protsenti vähem, siis oleks aega rohkem kvaliteedile ja inimesega suhtlemisele panustada,» nentis Tamuri.