Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

E-riigi reliktid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Erik Prozes

Et see lugu Eesti ID-kaardist räägib, pole sugugi inspireeritud hiljuti lahvatanud väidetavast turvaaugu-skandaalist. Lihtsalt tundus, et 15 aastat kasutusel olnud kaardil on siiski kuidagi vähe kasutusvõimalusi ning mõnesid dokumente esitatakse ametiasutustest seniajani nagu sajandeid tagasi – paberkandjal. Kaua võib?

Riigi infosüsteemi ameti analüütik Anto Veldre, endine õpetaja, on Arteri kohati naiivsetele ja võhiklikele küsimustele vastates igati tasakaalukas ja koostööaldis. Ent eks see peabki nõnda olema – usutavasti on paljude lugejategi teadmised infotehnoloogiat puudutavates küsimustes absoluutse nulli lähedased.

Tarkade kivi

Esmalt oleks põnev teada, mis asi see ID-kaardi kõige targem osa – kiip – õigupoolest on. «See on nagu väike arvuti, mille nn failid ja protsessor on ühe «kivi» peal koos,» selgitab Veldre, täiendades, et kivi on kiibi eestikeelne vaste. «Mis aga kõige kihvtim – tal on kaks osa, kus bitte ehk andmekogumeid hoitakse – ühed on bitid, mida tohib sealt ka välja võtta, teised sellised, mida mitte kunagi ja mitte mingitel asjaoludel ei tohi.»

Kivi on valmistatud ränist, millele lisatud galliumarseniidi ja teisi materjale; turvakiipidele lisatakse aga jälgede segamiseks ja lõhkumise rakendamiseks nn lõkse. Tehases toodetud kivis ehk väikeses arvutis endas elektrilaengut sees pole, voolu saab ta siis, kui on ühendatud näiteks ID-kaardi lugejaga. Selleks otstarbeks on kivis kuus või kaheksa klemmi.

Kivi mitmele kihile on paigutatud tarkvara. Üks kiht on see, mis kasutaja omaks saades personaliseeritakse – plastist kestale trükitakse näiteks kasutaja näopilt –, teisele kantakse Eestis loodud spetsiifiline identiteedi tarkvara. Sisselogimise võtmed, allkirjastamise võtmed, sertifikaat, mis tõestab, et politsei- ja piirivalveametis on kaardi kasutajat nähtud, temalt sõrmejäljed võetud jne. Kuigi välimuselt sarnaneb kivi panga- või satelliittelevisioonikaardiga, on need sisult täiesti erinevad.

Tundub lihtne olevat

Juba ammu on paljud poed, raamatukogud, bensiinijaamad, apteegid klientide mugavusele mõeldes loobunud plastist kliendikaartide pähemäärimisest ning muutnud püsikliendi tuvastamise ID-kaardi põhiseks. Tundub, et see käib neis asutustes väga lihtsalt, paari liigutusega.

«Oleme ausad. Kui apteeki rohu järele lähed, loetakse lihtsalt kaardilt, kes sa oled, ja see pole kaardi põhiprotseduur,» räägib Anto Veldre. «Nõks on selles, et sel protseduuril pole krüpto ega turvaga midagi pistmist. Lihtsalt selles kaardis on kirjas, kes sa oled. Ja kui sa oled 80-aastane tädi, kellel on vererõhurohtu vaja, pole tark sinult numbreid küsida. Naljaga pooleks võib sedasama teha puuhalu, mitte ID-kaardiga, aga et seda saab ka selle kaardiga teha – no tore on!»

Ja ikkagi, kui isiku tuvastamine on nii lihtne, on eri ametitel – ja seda pärast ID-kaardi 15-aastast ajalugu – vaja väljastada paberkandjal dokumente.

«Kui hakata ühest riigist tegema e-riiki, siis kas saad kõik ühe päevaga ära teha?» esitab Veldre retoorilise küsimuse. «Kuskilt peab alustama, ja ma ei tea, miks see mõnel pool ikka veel nii on. Mõni ametkond pole lihtsalt veel sinna jõudnud.»

Mõned reliktid

Uurime ühe maanteeameti haldusalasse jääva Tallinna autokooli väljastatud «Mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistust», mille lahtrid on täidetud käsitsi ning millel ilutseb lausa kolm templit. Autokoolis õppijale rõhutati, et paberit, mis asendab õppesõidul juhiluba, ei tohi mingil juhul kaotada, sest pitsatit ja allkirja ootab ka juhi lõppastme koolituse lahter ja see täidetakse alles kahe aasta pärast.

Selline dokument ulatati juhiõpilasele ühest Tallinna autokoolist, kuid maanteeameti hinnangul pole see vajalikki, sest autokool sisestab andmed nagunii vastavasse registrisse. | FOTO: Repro

Manitsus dokumenti mitte kaotada mõjub aga maanteeameti eksamiosakonna juhataja Tarmo Vanamõisa vastust lugedes kummalisena. Vanamõisa sõnul pole maanteeametile vaja esitada ühtegi paberkandjal kooli- ja lõppastme koolituse tunnistust: «Eeltoodud andmed edastab kool elektrooniliselt liiklusregistrisse. Erandiks on need tunnistused, mis väljastatud enne 2008. aastat, sest neid andmeid ei pruugi kõiki registris olla.»

Samuti mõjuvad tõelise reliktina paberil pensionitunnistus või puuet tõendav dokument. Tõsi, viimast väljastati paberil veel mullu, praegu asendab seda plastikkaart. Läinud nädalal kinnitas sotsiaalkindlustusameti kantsler Marika Priske Pärnu Postimehele, et sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi SKAIS2 arendus on takerdunud ja ta on vajadusel nõus võtma vastutuse.

"Jah, täna kahjuks muud lahendused puuduvad," kinnitab ameti hüvitiste osakonna juht Kati Kümnik, kelle sõnul kasutatakse pensionitunnistust ja puudega isiku kaarti eelkõige erinevate soodustuste saamiseks. Kui kaua läheb aega paberivaba, ID-kaardi põhise dokumentatsiooni juurutamiseks, pakub ta aastat või pooltteist, kuid selle maksumust ei oska veel öelda. Kümnik ütleb, et puude puhul on tegemist delikaatsete isikuandmetega, mis teeb ülesande keerulisemaks ja mistõttu tuleb leida õige viis, et andmed oleksid kaitstud ja inimene saaks talle ettenähtud soodustuse. Praegu riskikohtade leidmise ja lahendamisega ka tegeldakse, kuid palju sõltub sellest, kuidas erinevad teenusepakkujad on valmis uuele süsteemile üle minema.

Abiellujatele ulatatakse pidulikult paberil abielutunnistus, ent sel on vaid emotsionaalne väärtus. «Nagu teisedki perekonnasündmused, kantakse abiellumise andmed kohe rahvastikuregistrisse ja eraldi pabereid ei pea ametiasutuses abielustaatuse tõestamiseks esitama,» kinnitab Merje Klopets siseministeeriumist.

Enne läheb jumala päike looja

«Eesti on olnud õnnelik, teinud oma süsteemid kõik ära. Kui vaatad Saksamaad, siis seal jõuab vaid 40 protsenti neist õiges ajakavas ja õige eelarvega valmis. Meil on kõik korda läinud, mõnikord paar päeva hiljem. Maksuametis käisime kunagi tuludeklaratsiooni paberil täitmas, aga nad matsid internetipõhisesse varianti hulga raha, ja nüüd see töötab,» nendib Anto Veldre.

Tema sõnul on uute süsteemide juurutamine kallis ja keeruline. «Kui sa isegi itimehena neid skeeme vaatad, siis… Lihtsalt tuleb tööd teha. Meie ei käi küla peal süsteeme tegemas. Meie vaatame, et baastehnoloogia oleks olemas ja kasutatav, aga iga asutus peab selle oma haldusalas ise ära tegema. Nii nagu jõutakse ja nagu eelarves raha on,» nendib Veldre.

Infoturbeeksperdi ja analüütiku Anto Veldre sõnul ei saa riigi infosüsteem vist kunagi ideaalselt täiuslikuks. | FOTO: Erik Prozes

Ja uurib veel kord juba jutuks olnud «Mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistust». «Siin on kokku umbes 20 väärtust, mis tuleb panna ühte tabelisse kirja ja millest pooled on viited. Ainuüksi netipõhise esimese mustandi väljatöötamiseks kulub mitmeid tuhandeid eurosid. Seejärel pannakse paika tehnoloogia, siis hakkab tööle programmeerija. Ent lisaks mootorsõidukijuhi paberile eksisteerib ka paadijuhi paber, ja töö hakkab uuesti peale,» selgitab analüütik. «Järelikult on mõttekas see töö korraga ära teha, mistõttu on ühel hetkel keerukust väga palju. On juhtrühm, kes istub nõupidamisruumis laua taga, on toatäied progejaid, keegi, kes jälgib kulusid, kes töökohad organiseerib, ja töö käigus peab ju tehtut testima, registritele ligipääsemist korraldama… Kogu selle keerukuse mõistmiseks pead olema varem programmeerinud, ja mitte üksi kodus arvuti taga, vaid vähemalt mitmekümnest inimesest koosneva tiimiga suuri projekte ellu viinud.»

Ja nüüd viimane küsimus. Kas me oma e-riigis üldse jõuame kunagi, noh, näiteks meie eluajal ühtse ja täiusliku infosüsteemini?

«Selles küsimuses on kohe mitu piiravat tingimust, näiteks «kunagi». Kui Päikesesüsteemi päike läheb supernoovaks, lõpeb ka ajalugu. «Meie eluajal» tähendab, et musta ja valge vahel on hallid toonid – kogu aeg läheb paremaks, iga aastaga ja maru kiiresti. Millal aga iga õhuvõngutamise ära automatiseerime, et lööd nipsu või mõtled õigele paberile ja see kukub kohe printerist välja, seda ma ei tea.»

Tagasi üles