Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Karin Rask: Mulle meeldivad lood, mis esitavad vaatajale väljakutse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Sel sügisel on mitu head põhjust Karin Raskiga (38) lähemalt tuttavaks saada.
  • Karin astub Evana üles seriaalis "Nukumaja"ja jõuab lavale kahes teatritükis.
  • Kalamaja Printsessi märgi all valmis tal esimene kollektsioon täiskasvanutele.
Karin Rask | FOTO: Mihkel Maripuu

Sel sügisel on mitu head põhjust Karin Raskiga (38) lähemalt tuttavaks saada. Igal esmaspäevaõhtul astub ta meile elutuppa Evana uues, kõhedust tekitavas põnevussarjas «Nukumaja». Lisaks särab kahes valmivas teatritükis ning esitleb täiskasvanute kollektsiooni Kalamaja Printsessi moemärgi all.

Mõni inimene oleks justkui loodud kaugelt vaatamiseks – siis paistab ta imeline, hurmav ja huvitav, lähivaates aga kipub lummus hajuma ja sära tuhmuma. Teatrilavalt ja helendavalt areenilt leiab selliseid karaktereid eriti tihti… Karin Rask on eriline nähtus, sest temas keeb elu eredamaltki, kui ekraane ja dekoratsioone ette ei jää. Mida lähemalt vaatad, seda põnevamaks pilt muutub! Selles väikeses tõhusas tegelases on palju enamat kui haldjalikult habras figuur ja gretagarbolikult kaunid silmad: mägesid nihutavat energiat, spontaansust, kangust ja palju muudki. «Eks ma oma sisemaailmast leian ainet kõigi karakterite jaoks, keda kehastan. Kõigis meis on palju tahke, helgemaid ja tumedamaid,» ütleb näitlejanna.

Tihti peetakse Karinit kaunitariks, kes vaid hea välimuse tuules elust läbi hõljub ja ise eriti rassima ei pea. Kuid see on lausa ebaõigluse tipp! Karin on tegutseja, kes tahab kõigega just ise hakkama saada. Mis on aga ühtmoodi nii tuttavale kui ka võõrale, see on tema rõõm – selles suures naeratuses pole küll kübetki näitlejameisterlikkust, see lihtsalt ongi päris.

Asjaajamine Kariniga on kiire ja tõhus, vähem kui minutiga oleme harvad hetked tema tihedas ajakavas tuvastanud. Kohtume hommikul tema valges-helges Kalamaja kodus hetk pärast laste koolisaatmist ja enne Ponide häälestamist. Proovide, võtete ja Kalamaja Printsesside kantseldamise vahele mahutame ära ka pildistamise. Supertihe päevakava toimib Karini käes vilunult ja stressivabalt nagu köietants, millega teadagi igaüks hakkama ei saaks!

Karini oskus igas olukorras mängleva kergusega lahendus leida on omaette anne. «Sel trepil võiksin ma istuda nagu oma kodumaja trepil,» visandab ta valjusti stseeni. «Aga trepp on päris tolmune. Oot, ma võtan tekstiraamatu alla – milleks siis ometi tekstiraamat on?!» Ja ongi usutav kaader paika pandud. | FOTO: Mihkel Maripuu
Mulle pole omane jalaga uks lahti lüüa ja hüüda: «Võtke mind! Ma olen hullult äge!»

«Nukumaja» esimene osa kruttis vaatajate närvid pingule ja põnevuse üles. Aga ühtegi vastust meile ei antud. Mis meid ees ootab?

Üks haarav ja peente detailidega krimidraama. Sünge, aga mitte päris õudusfilm. Minu tegelaskuju Eva on see, kelle silmade läbi vaatajale kogu see lugu lahti rullub. Ma usun, et vaataja suudab temaga tihti samastuda, kuid Eval on ka selliseid külgi, mille peale inimene imestab: appi, miks ta nii teeb? Kogu selles loos on palju ebatavalist, põnevaid seoseid ja paralleele.

Ega vaatajale mõttelaiskust ei võimaldata – pudeneb palju teravaid kilde esialgu veel väga hõredast mosaiigist.

Jah, see on natuke nõudlikum vaatamine. Päris nii ei saa, et ühe silmaga vaatad, vahepeal sööd ja käid ära. Aga ma arvan, et see on hea! Mulle endale meeldivad ka seda tüüpi lood, mis esitavad vaatajale väljakutse.

Piiluks kulisside taha ka, kuhu telepublik ei näe. Mis õhkkond teil võtteplatsil valitseb?

Meil on hästi pühendunud ja töökas tiim – logelemist ega üle jala tegemist ei ole! Aga sünge lugu ei tähenda, et meil ei oleks lõbus. Võttepäevad on pikad ja keegi ei saaks olla kolmteist tundi tohutu pinge, ängi ja raskuse all, siis tulemus kannataks. Vahepeal tahad ennast ikka välja elada ka!

Eks see on paras kunst, kuidas režissöör õiged karakterid osadesse valib ja kogu ansambli kokku kõlama paneb. Enamasti näitlejaid ikka tahavad osaleda ja leiavad aja, et seriaalis kaasa teha. Võtted on praegu umbes poole peal ja ega me ise ka kõike ette ei tea.

Seriaalirollidel on tihti komme näitleja pärisellu sekkuda – hakatakse arvama, et sa oledki päriselt see, keda mängid. Kas Eva võiks ennast sulle külge kleepida?

Ma ise olen ikka päris erinev Evast, keda kehastan. Tema on selline tundlik tegelane, õrn natuur. Kunstnik oma põhiolemuselt. Mingid kääksuvad uksed või kummitused mind küll ei häiri ja mul ei ole ka vanade majade vastu midagi, need pigem meeldivad mulle. Kuid selles loos on igal detailil oma seos ja mõte, need pole tühja koha pealt hirmud.

Viimasel ajal pole ette tundnud, et rollid ellu sekkuks, teen piisavalt palju eri asju. Aga teinekord on need kaasas tulnud küll – näiteks üks algusaja rolle Lucy («Kodu keset linna» – toim). Olen ise loomult rõõmus, eelistan inimestega kena olla ja imestasin väga, et võõrad suhtuvad minusse nii negatiivselt. Siis alles taipasin: aa, nad peavad mind Lucyks, kes ütles kõigile kohe halvasti, oli ülbe kuri joodik!

See on päris kõva kontrast tõesti – sina pole kuri, ülbe ja ammugi mitte joodik, sa ei võtagi napsi!

Jah, ma sama hästi kui üldse ei joo alkoholi. Naeran ise, et võib-olla see ongi minu ilutrikk. Iga kord, kui naisteajakirjad küsivad, et millised nipid mul on, et hea välja näha, siis ahastan: mul ei ole mitte midagi öelda! No pead pesen, kreemi panen, aga ma ei tee küll midagi selleks, et ilus olla. Näiteks lakki pähe lasta või küüsi värvida tundub mulle juba liiga palju möllamist.

Ehk klassikalised naiste ilujutud pole üldse sinu rida?

Ma ei käi ju ringi, mõeldes, kuidas ilus välja näha! Natali ütleb näiteks väga otse, et emme, sul on nii palju kortse! Minu meelest on see laste otseütlemine väga tore. Ma ise arvan, et eks see kortsuteema läks lastel sellepärast lahti, et nad hakkasid muretsema: emme on nii vana, äkki hakkab veidike juba ära surema või nii. Rasmus siis parandab, et ei, emme on ilus, ei hakka veel ära surema.

Aga mis puutub alkoholi, siis ega Rasmus ka ei joo eriti. See ei tähenda, et ma olen padukarsklane või sallimatu selle koha pealt. Igaühel oma teekond. Uusaastal võin võtta selle ühe klaasi Proseccot, sünnipäeval ka, aastas teeb see ehk kolm klaasikest kokku.

Samas, septembris on teema kõigil suus: ärme sel kuul joo.

Minu arvates on see hea algatus ja olin valmis kaasa lööma. Ehkki ma ei joonud ka augustis ega kavatse oktoobriski jooma hakata. Aga kampaania sõnum on oluline - ma sooviks, et noored tunneksid, et ilma joomata on sama tore.

Alkoholi nimetatakse sotsiaalseks libestiks, aga minu jaoks see kuidagi paika ei pea. Mul on sada miljon korda huvitavam olla peol kainena – olen juba iseenesest väga energiline inimene, siis ma lihtsalt suhtlen ja pidutsen. Kui võtan klaasikese, teeb see mind hoopis uniseks. Võib-olla mul on lihtsam, sest olen loomult ekstravert ja väljapoole elav inimene, mul pole raske suhelda. Minu kogemus on, et alkohol pigem segab suhtlemist.

Mingid toimivad taktikad on sul kindlasti veel, kuidas head vormi ja tasakaalu säilitada?

Minu jaoks algab hea enesetunne liikumisest. Ma lähen igale poole jala, iga päev. Rasmusele meeldib samuti väljas olla, tema liigub jalgrattaga. Meil peres autot ei olegi - nüüd, kus elame Kalamajas ning lapsed on suuremad, on see võimalik.

No ja vaata, mul on üldse päris hoogne amet! Teatris oled kogu aja püsti, liigud. Seriaalis ka ju ei istu, kogu aeg tegutsed. Lisaks on mul linna eri otstes hulk asju ajada, ateljeesse, proovi, kogu aeg kõnnid pikki vahemaid. Eraldi sporti ma ei tee kui mitte joogat spordiks nimetada.

Karinit näeme iga nädal kandvas rollis seriaalis «Nukumaja». «Ma ise olen ikka väga erinev Evast, keda kehastan. Päris Karin pole üldse kartlik tüüp ja kaugeltki mitte nõrganärviline, vanad majad ka pigem meeldivad mulle.» | FOTO: Mihkel Maripuu

Joogaga tegelen juba aastaid, ehkki alati tunnen, et võiksin sellele veelgi enam pühenduda. Näitlejatöös on jooga väga praktiline abimees, mis aitab suurepäraselt keskenduda. Enne etendust ja proovi teen alati teatud harjutusi. Nii jõuan kohale sinna, kus ma olen, ja tegelen ainult ühe asjaga. Hektilises maailmas, kus on korraga sada asja käsil, on see hästi oluline oskus. Jooga abil saad jätta üleliigse ukse taha ning olla paindlik, igas mõttes – ka elus laiemalt.

Siia pilti karske elu ja jooga kõrvale sobiks näiteks… vegani vaated?

Sa mõtled seda, et kas ma söön ainult taimset toitu? Tead, ei. Sööme kodus kõike. Kui võimalik, ostame eestimaist ja ökot, aga kui ei ole, siis ei osta. Niipalju kui võimalik, katsume ise kodus süüa valmistada. Aga kui ei jõua, siis ei tee. Kui oleme reisil, läheb bensiinijaama hot dog ka lõunakorrana arvesse.

Ilmselgelt oled sa osav planeerija, sest suudad oma ellu ära mahutada mitu tahku.

Jaa, mul on kaks täiskohaga tööd – näitleja ja disainer. Mul käib see kuidagi periooditi: kui on tihedalt proove ja võtteid, siis teen Kalamaja Printsessi asju enne proovi, pärast proovi ja öösiti. Mis võib-olla ei ole normaalne, aga nii on. Mul pole ju luksust olla seal ainult disainer, kuna oma väikeses ettevõttes olen ka müügijuht, autojuht, turundusjuht ja muidu juht. Disaineri roll on loomulikult see, mis mind kõige enam paelub, aga kõige muu korraldamise kõrval saab seda päris vähe teha. Aga see meeldib mulle tõesti nii väga, et võin sinna alla ka oma uneaega panna.

Ja kuna ma olen vabakutseline, ei tee ma kuidagi vahet ka oma näitlemisega seotud töödel. Olgu see siis teater või seriaal või multikate lugemine. Sellist tunnet pole mul mitte kunagi tekkinud, et ei tahaks näitleja olla, elukutsevalikus pole ma hetkegi kahelnud. Naudin kõiki neid asju, mida teen. Küll aga sain ma pärast laste sündi aru, mis mu elu ülesanne on ja mis mind õnnelikuks  teeb. See on looming. Mulle meeldib luua.

Eestis oled sina ilmselt ainus näitlejast disainer. Kust sul tuli see hulljulge idee oma moemärk püsti panna?

See mõte tuli mitme asja kokkulangemisest, nagu ikka elus asjad on. Olin lastega selleks hetkeks juba aastaid kodus olnud, kokku umbes neli. Ehkki seal vahepeal sai tehtud ka palju asju. Laste kõrvalt käisin vabatahtlikuna Uuskasutuskeskuses abiks. Alguses sorteerisin annetatud kaupu, aga siis sai minu ülesandeks poe stilistitöö. Sahmerdasin nende riietega seal, tegin väljapanekuid, riietasin mannekeene – ja avastasin, et mulle nii õudselt see meeldib! Mingi moehuvi ja harjumus detaile tähele panna on mul alati sees olnud. Keskuse juht Katriin Jüriska aeg-ajalt ikka ütles, et kuule, kui sul mingeid ideid on, siis meie toetame. Alguses olin ehk liiga tagasihoidlik, aga midagi jäi kuklasse idanema.

Looming võib ju olla ükskõik mis, miks just mood?

Täpselt! Mind teeb õnnelikuks ka toidutegemine, see on samamoodi looming. Mitte midagi ei ole, oli kartul ja porgand, aga paned kokku – on püreesupp. Aga lisaks loomisrõõmule tahtsin ise vastutada! Mulle oli tähtis teadmine, et mina ise midagi teen. Kui see läheb untsu, siis läheb untsu. Balletitantsijaks on ju tiba hilja hakata ja lauljat minus pole, kuid mood ja riided – see teema on mind ala alati tõmmanud. Taaskasutus ja keskkonnasäästlikkus sobivad minu mõtteviisiga ning lisaks oli mul väike printsess endal kodus kasvamas. Vaikselt tõmbus see ring koomale ja nii need tükid ise paika läksid. Ühel hetkel oligi asi selge! Mood, lasteriided ja Kalamaja Printsess.

Hetkeks hoidis mind küll tagasi tunne, et mul pole luba seda teha, ma ei ole ju moodi õppinud. Aga õnneks rääkisin oma ideest kõva häälega ning paljud disaineritest sõbrad julgustasid mind. Kõik ütlesid, et mis siin muretseda, hakka peale, tee ära! Sellest hetkest, kui olin otsuse langetanud, läks kõik ilusasti, leidsin toreda õmbleja ja sama hooga tegime terve kollektsiooni valmis. Ja pean ütlema, et midagi ei läinud isegi untsu, kõik toimis nii, nagu mina tahtsin!

Kõik rõivad Karini seljas pärinevad tema enda loodud Kalamaja Printsessi kollektsioonist. | FOTO: Mihkel Maripuu

Loomingus on otsus – mina tahan teha just nii – tegelikult kõige raskem koht. Kust sinul see otsusekindlus tuleb?

Lähtun puhtalt oma maitsest! Olen kuidagi eluaeg harjunud moodi märkama ja analüüsima, nii on päris täpselt välja kujunenud, mis mulle meeldib ja mis mitte. Näiteks kui on vähe igavam teatrietendus või film, siis ma peamiselt vaatan riideid – oo, kui huvitavad varrukad, nii lahedad vastandvoldid. Alles hetk hiljem võib meenuda, et ah jaa, mis ta räägib seal… Kogu aeg vaatan ja fikseerin ja sobival hetkel tuleb see volt jälle kohale!

Mida ma moealal teadlikult teen: hoidun jälgimast, mida teised teevad. See paneks mind loominguliselt kinni. Tekib tunne, et ma ei saa teha seda, mida keegi on juba kusagil teinud. Aga see pole õige tunnetus, originaalsus tuleb loomulikult, mitte pingutades. Ideed on ju õhus ja mõned asjad tulevad paratamatult sarnased, ilmselt on see stiil või siluett siis lihtsalt selle ajahetke nägu.

Rõivaäris läbilöömine on samas ikkagi üks raskematest valikutest, mida teha.

Eriti veel laste disain, eriti veel taaskasutuse üksikmudelid ja eriti veel Eestis. Jaa, ongi kõige raskem! (Karin hüüatab seda ülirõõmsalt – K. H.) Seda ma kindlasti ei ütle, et see ennast hullult hästi ära tasub ja et niisuguse tööga saab tohutult rikkaks. Seda ei ole! Ma ei tee seda raha pärast, vaid kutsumusest.

Äriinimesed soovitavad haaret laiendada ja suuremalt mõelda. Mul on kõik hästi väike, aga eks ma kasvan ja kohanen. Mulle pole omane jalaga uks lahti lüüa ja hüüda: võtke mind, ma olen hullult äge! Ei tahaks minna ise ennast kuhugi pakkuma. Pikka aega ei tahtnud ma enda kohta ka disaineri nimetust kasutada. Ütlesin, et ah, ma veits teen lasteriideid, siin kuskil tagaplaanil, ärge pange tähele. Aga nüüd olen aru saanud, et ettevõtluses tuleb kogu aeg sundida end tegema asju, mis ei ole mugavad.

Kõrvalt paistab disain lihtne ja ilus ala, tegelikult nõuab see hullupööra energiat. Mis sind käivitas, et ideed teoks teha?

Alguses tahtsin endale tõestada, et saan hakkama. Usun, et seda olen tõestanud. Praegu tahan jätkata, sest mulle meeldib disain ja ideid on mul hullupööra.

Kalamaja Printsessil on sügisest olemas ka naistekollektsioon. Eks neile, kes oskasid küsida, oli see varem ka, kuid nüüd on valminud siis päris ametlikult esimene kollektsioon ja ütlen selle avalikult välja.

Tänu sellele brändile olen ka ettevõtja, mida ma samuti pole ühtegi sekundit oma elust õppinud! Ega ma miskeid pikki plaane ja strateegiaid ei sepista, toimin puhtalt talupojamõistuse järgi: osta odavamalt, müü kallimalt, eks! Tee hästi, tee hingega – kui raske see ikka olla saab? Aga eks ma küsin nõu ka. Rasmus on moraalseks toeks ja tütrelt saan tagasisidet. Natali on väga konkreetse ütlemisega.

Kuidas on teie peres asjad korraldatud? Vastastikune toetus on kindel, aga kummalgi oma ettevõtmised.

Muidugi aitab Rasmus kõiges kaasa, ehkki Kalamaja Printsess on puhtalt minu projekt. Samamoodi nagu Avatud Kool on jälle Rasmuse projekt. Me toetame teineteist ja räägime kõigest.

Sel sügisel värskelt uksed valla löönud Avatud Kool on samuti teema, millest saab tõmmata nähtamatud niidid sinuni. Mille poolest see kool eriline on?

Rasmus oleks koolist muidugi õigem rääkima, see on ikka tema südameasi. Eks see idee tuli koos oma laste jõudmisega koolimineku ikka, et nad oleksid õnnelikud ja neil oleks hästi toetav arengukeskkond. Seda on kolm-neli aastat tänaseks ette valmistatud – kõik võtab aega. Natali on sügisest Avatud Kooli õpilane, Hugo jätkab vanalinna hariduskolleegiumis. Ta on seal väga rahul ja kõik on nii head sõbrad. Ning ega uues koolis neljandat klassi veel pole ka, on kaks esimest ja üks klassikomplekt teist klassi.

Tohutu ettevõtmise taga on suur hulk vabatahtlikku tööd ning analüüsi, lugematu hulk koolikülastusi Eestis ning välisriikides. Kõik eesmärgiga luua koolimudel, mis arvestaks 21.sajandi vajadusi ning võimaldaks igale lapsele luua arendav ja õnnelik kasvukeskkond. Kooli ehk kõige eristuvamaks tunnuseks on kahesuunaline keelekümblus - eesti ja vene lapsed õpivad koos, ühes klassis. Osa aega eesti keeles, siis jälle vene keeles. Keeled ja ained on lõimitud ning põimitud projektiõppega. Koolipäev algab kell üheksa ja iga päev saavad lapsed tunni õues olla. Natalile paistab meeldivat.

Väljapoole suunatud tegevuste kõrval oskad sa ka kodus head atmosfääri hoida. Anna mõni hea soovitus, kuidas oma pere keskel õnnelik olla.

Oi, see on väga lihtne! Kõik panevad telefonid ära ja ongi juba korras. Palju räägitakse laste telefonisõltuvusest, aga vanematel endil on täpselt sama probleem! Hea on seda maskeerida tähtsate tööasjadega, mida on kiiresti ja nüüd kohe vaja teha, aga keegi ei pea ju olema lakkamatult operatiivne, igal hetkel kättesaadav. Meie peres mingit erinevust ei ole – suurtele kehtib sama reegel ja kõik panevad telefonid suurde tuppa laua peale.

Lastel on telefoni kasutamise aeg loomulikult piiratud ja ma jälgin, et keegi ei läheks vaikselt oma tuppa telefoniga. Eks me tibakene lubame ka arvutis mängida ja multikat vaadata, aga peab väga jälgima, et see maailm sõltuvust ei tekitaks. Vahel jälle lapsed kutsuvad meid korrale, siis panen ma ise samamoodi telefoni ära. Mina ju ka ei pea koheselt igale meilile reageerima. Pingutame, et jääks piisavalt aega olla lastega, teha koos süüa, mängida, õppida koos kui vaja. Näiteks on väga minulik lastega koos mängida ja lollitada.

Mängimine pole üldse nii lihtne, paljud täiskasvanud ei oska seda enam. Kuidas see teie kodus käib?

Oo, minule väga meeldib lastega mängida ja mul ongi päriselt huvitav nendega! Me teeme kõike lauamängudest rollimängudeni ja arutame kõiki asju. Tihti on eestvedajaks ja lavastajaks Natali, temal on teatrigeen päris kindlasti veres. Issi teeb ka tihti kaasa. Ega tal poleks pääsu ka, Natali väga kindlameelselt ütleb, et me teeme seda kogu perega. Ja kõik teevad, nurinata! Näiteks läheme eri tubadesse, vahetame kostüümid ja etendame teiste pereliikmete rolle, mina teen etüüdi näiteks sellest, kuidas olen Hugo, ja issi on Natali. Huvitav on see, et lapsed tabavad karakterit õudselt täpselt – leiavad kohe paar keskset asja, mis annavad teise iseloomu edasi. Vahel teeme mingeid laule järele. Hugo ja Natali jõuavad ikka, kus muusika muutub elus järjest olulisemaks, ja seda huvi ma kindlasti piirata ei taha. Kõigest sellest tuleb alati tohutult palju nalja!

Sinu mõlemad lapsed on päris lahedad väikesed isiksused. Oled sa seda meelt, et lastel tuleb lubada ise otsustada ja vastutada?

Jah, mina arvan küll nii. Lastele meeldib ennast suurena tunda ja üldiselt on nad mõistlikud ja saavad hästi hakkama. Minu meelest on see suur luksus, et elame üsna väikeses linnas, vahemaad pole pikad, lapsed saavad igale poole ise jala minna. Terve mõistuse järgi tuleb seda vabadust kogu aeg juurde anda. Muidugi ma ei jäta neid päevadeks omapead, alati olen tegelikult kusagil olemas ja kindel, et kõik toimib.

Muidugi on teinekord tunne, et tahaks pidevalt kõike kontrollida. Aga last ei tee see üldse õnnelikumaks, kui ta ise mitte millegi eest vastutada ei saa. Lastele meeldib see tunne: ma saan ise hakkama!

Laste hulgas oled sa kindlasti veel kõige suurem staar, ponid räägivad ju sinu häälega!

Kas tead, paljud suured teavad mind samuti eelkõige selle multika kaudu. Käisin just klassikokkutulekul, meil oli kakskümmend aastat möödas. Sõbrad ütlesid, et selline tunne, et sind näeks nagu iga päev, su hääl kogu aeg kostab kõrvaltoast.

Ma olen harjunud, et tüdrukute jaoks olengi ma poni. Oo, poni tuli tuppa – see teeb palju nalja. Kui me sinuga jutud räägitud saame, lähen ka ponimaale. On teisi ägedaid multikaid ka, olen igasugu asju lugenud, aga ponid on hetkel vist kõige tuntumad.

Igal ponil on ju väikese nüansiga oma hääl ja erinev karakter ning neid on väga lõbus luua. Mul on seal oma lemmik ka: Roosa Pirukas. Ta on lihtsalt nii naljakas tegelane, täiesti üle võlli tüüp! Tihtipeale peame salvestuse katkestama, naerame südamest ja siis teeme edasi. Kui endal lõbus ei oleks, ega siis seda tööd ei teeks ka.

No sellepärast need lapsedki naeravad! Sama energiaga, millega asi on tehtud, ta ju publikuni jõuab, seal kehtib see vana hea jäävuse seadus.

Jaa, teatris, teles, disainis – igal pool on täpselt sama. Kui mul poleks endal huvitav, siis ma seda ei teeks. Keegi ei sunni mind ju! Aga kuna see on minu oma asi ja oma valik, tunnen end hästi vabalt, võin kõike teha. Ja kui ühtepidi ei õnnestu, siis lähed lihtsalt teist teed.

Toore jõuga läbimurdmisesse mina ei usu. Ma arvan, et kui midagi elus väga sulle vastupanu osutab, ju siis ikka seda ei peaks tegema. Mitte et asjad peaks ka tohutu kergelt ja mängeldes tulema. Tööd tuleb alati sisse panna, aga tunne peab olema õige.

Oled sa kogenud ka kaunite näitlejannade kurja saatust, et sulle pakutakse muudkui kaunitaride rolle, mida pole kuigi huvitav teha?

Tead, kui ma alustasin oma tööd nukuteatris, siis mängisin ainult vanamutte. Mul on vist vedanud, aga ma polegi neid kaunitare väga mänginud! Ja mu telekarjäär algas Lucyga, kes oli ikka päris negatiivne ja vastik tegelane. Mul on vabakutselisena ka palju rohkem mänguruumi leida enda jaoks intrigeerivaid töid. Olen väga õnnelik, et mulle pakutakse keerulisi, kihilisi, vastuolulisi naiskaraktereid. Mitte nii, et ole ilus piff miniseelikus, kes seisab kuskil tagaplaanil ja ulatab kirja…

Karakterite loomiseks leiab Karin ainest oma sisemaailmast:  «Kõigis meis on palju tahke, helgemaid ja tumedamaid.» | FOTO: Mihkel Maripuu

Kuid väljaspool lava, kas ilu hirmutab vahel inimesi? Või ahvatleb tegema mingeid ennatlikke järeldusi?

Minu puhul on pigem see, et mõnda võib hetkeks segada tuntus või meediakuvand, mis minust on loodud. Selle kõrval võib võõral olla raske uskuda, et olen päris inimene. See on naljakas, sest mingit kuulsusetaaka ma ise üldse ei tunne. Tallinnas elades reeglina keegi mind tänaval ei märka… Siiski vahel kogen eelarvamust, milline Karin on. Tavaliselt inimesed üllatuvad, kui suhtlema hakkavad: oo, sa oled palju soojem, hoopis teistsugune.

Samas pilt, mida sinust meedias maalitakse, kipub sageli liiga ilus ja üheplaaniline tulema.

Et natuke nagu liiga roosa? Oh, ma võtan seda huumoriga. Igaüks ju peegeldab mind nii, nagu ta tol hetkel näeb. See armas, roosa maailm on minu sees ju ka olemas, see on tõene! Lihtsalt seal on palju muud ka, võib-olla ta seda ei osanud siis näha.

Eks meil kõigil ole omad teemad, millega enda kallal tööd teha. Natuke on mind ka kimbutanud see nn hea tüdruku sündroom – tahan olla tubli, kõigile meeldida ja ootan, et mind kiidetaks! Aga hakkan sellest välja kasvama. Ma ei vaja enam teiste heakskiitu, teen, mida teen, ja olen, kes olen – elu on nii palju lihtsam.

Ma arvan, et hea tüdruku sündroom on oluline teema – tüdrukuid ju kasvatatakse nii. Ning siis on päris elus raske. See võib omakorda tekitada ebakindlust. Naisena tunnen, et minu ülesanne on olla otsustavam ja julgem. Näiteks on ju tavapärane, et naised küsivad oma töö eest vähem palka, teevad tasuta ületunde ja ei tõsta ka ebaõigluse puhul häält. Et mis siin tühjast tüli teha - väldime konflikte, selle asemel et ennast maksma panna. Ebakindlusest tuleb üle olla, see on võib-olla väike asi ühiskonnale, aga suur asi inimesele endale.

Sellega tuleb kõik kaasa – oskus sisetunnet kuulata, valikuid teha ja vajadusel ka ei öelda.

Milliseid jooni Karini tumedama poole peal leida võiks?

Ma ei salli üldse enda juures seda, kui mul on kiire ning muutun närviliseks – sahmin seal, põsed roosad, ja kiirustan lapsi tagant. Siis ma võtan lihtsalt jõuga aja maha, jääme kas või bussist maha või jõuame hiljem. See on palju väiksem mure kui see, et peaks kellegi peale karjuma või oma närve kulutama. See on minu valik! Mida ma olulisemaks hindan. See ongi loomulik, et inimese sees on palju eri värve ja iseloomujooni, tal on oma tahe ja ta ei ole kõigega nõus. See ei sega olemast hea inimene. Ma ise arvan, et ma olengi täitsa hea inimene!

Näitlejana on sul sada eri nägu. Kust sina oma karakterid leiad?

Igal näitlejal on mingi meetod, kuidas nad rolle teevad. Mina vaatan mingeid oma külgi – kõigis meis on palju tahke, helgemaid ja tumedamaid. Eks ma oma sisemaailmast leian ainet kõigi karakterite jaoks, keda kehastan, ja siis lihtsalt võimendan neid jooni, mida tegelase jaoks vaja.

Sel sügisel saab kergejalgne ja graatsiline Karin vabaks lasta oma tantsuarmastuse ja kehastuda Ella Ilbakuks. «Oo, ma olen täitsa koreograaf ju! Sellise tantsu tegin praegu,» hõiskab ta siira rõõmuga, kui Arterile spontaanse tantsunumbri lavastab. | FOTO: Mihkel Maripuu

Sel sügisel on mul näiteks käsil kaks väga erinevat teatrirolli ja novembris tuleb paaripäevase vahega kaks esietendust. Keila-Joa lossis etendub «Vürst ja tantsijanna», kus mul on väga südamelähedane roll – kehastan Eesti esimest elukutselist tantsijat Ella Ilbakut ning tõepoolest, mul on seal paar tantsunumbrit ka!

Teine on noorte lugu «KNI – Kõik Normaalsed Inimesed». Seal kehastan ema, kel on tõsised mured oma teismeliste lastega. See on mulle samuti põnev väljakutse! Päris elus on mu lapsed veel nii väikesed, et praegu pole ka mingeid suuremaid muresid. Aga ma ise väga loodan, et kui sa lood usaldusliku suhte ja lapsed saavad sinuga kõigest rääkida, siis julgevad nad rääkima tulla ka siis, kui kunagi päriselt mured tulevad.

Ükstapuha mis hinge peal on, kui saad seda lähedastega jagada, pole miski siin maailmas lahendamatu.

TEISED KARINIST:

Natali Rask (Karini tütar):

Emme oskab hästi nalja teha, temaga on hästi tore. Meil kodus saab iga päev naerda! Kõige rohkem teeb nalja issi, aga emme teeb ka ja Hugo ka. Ainult mina ei tee üldse.

Emme on sellepärast ilus, et tal on hästi pikad juuksed, aga sellepärast on kole, et tal on kortsud. Kortsud on ju koledad.

Näitlejatöö meeldib mulle väga, ma tahan ise ka suurena näitlejaks saada. Aga moekunstnikutöö mulle ei meeldi – asjade joonistamine võtab liiga kaua aega ja on päris väsitav. Ja siis peab teistele palju raha maksma.  Mulle tundub, et emme annab liiga palju raha ära sellest, mis ta teenib. Aga ta joonistab küll väga ilusti, meie peres teisena kõige paremini. Sest kõige ilusamini joonistab meil ikkagi Hugo!

Emme teeb praegu telekas Nukumaja, seal ta mängib kahte kaksikut. Ta näeb seal välja väga emme moodi, aga käitub hoopis erinevalt. Meie emme ei ole arg! Aga ta ei ole päris julge ka – ronida ta näiteks ei julge üldse. Aga selle eest ta on naljakas ja kogu aeg rõõmus!

Ergo Kuld (Nukumaja režissöör):

Kui ma oleks ainult enne Rasmus Raski Haapsallu jõudnud... Režissöörid peavad hoolima oma loo kangelastest, muidu ei saa loost ilmselt asja.

Ma olen režissöörina oma kangelannadesse alati salaja armunud. Küll mitte klassikalisel moel, aga mingi kütkestavus peab olema, et ma neid pikad võtteperioodid läbi kaamerasilma jõllata tahan. Karin on inimesena soe, naisena särtsakas ja atraktiivne, näitlejana kannatlik, põhjalik ja roppu moodi andekas.

Lavastuslik vorm on alati tegijate nägu ja selle määrab suuresti teha tahtmise rõõm, platsi õhustik ja sünergia. Karin on Kassikulla inimene, mida see täpsemalt tähendab teame ilmselt ainult meie ise, kogu selle hulluse ja avantüüriga seotud inimesed. Seda on raske seletada, oleme seda ise lihtsustatult põhjendanud nii - sa kas oled seriaali inimene või mitte. Karin on.

Naljakas on see, et Karin ei lähe kunagi närvi, ta pole kunagi häiritud, pahur ega väsinud. See ajab kohati isegi närvi.

Selleks peab näitleja midagi endast platsile maha jätma ja ses osas Karin allahindlusi ei tee. Ta on  äärmiselt põhjalik ja pühendunud ja julgen öelda, et üks väheseid seriaalinäitlejaid, kes meie pikad võttepäevad ja ebainimliku töörütmi ihu- ja hingehädadeta lõpuni üle elab. Ta on nagu aatomik – ise väike, aga jõud on suur.

Karin Rask

Näitleja, moedisainer ja ettevõtja

Sündinud 21. aprillil 1979

1997 Haapsalu gümnaasium

1997–98 Tallinna Pedagoogikaülikool, raadiorežii

2002 lõpetas EMA kõrgema lavakunstikooli näitleja erialal

2002–2014 nuku- ja noorsooteatri näitleja

2013 moebrändi Kalamaja Printsess asutaja ja disainer

2014. a alates vabakutseline näitleja

Mänginud kõikvõimalikke rolle kaunitaridest perenaise hobuseni nukuteatris, Tallinna Linnateatris, Von Krahlis ja projektiteatrites

Rolle filmides: «Klassikokkutulek» (Simone), «Supilinna salaselts» (Sadu ema), «Võõras» (Andres Kivi naine)

Arvukalt teletöid: «Nukumaja» (peaosaline Eva), varasematest näiteks «Kodu keset linna» (Lucy), «Kelgukoerad» (Triin), «Kättemaksukontor» (Liis, Katrin), «Nurjatud tüdrukud» (Kiku), «Varjudemaa» (Rita) jpt

Sel sügisel astub peagi lavale veel kahes teatritükis:

«Vürst ja tantsijanna ehk Klaasist mälu» Keila-Joa lossis

«KNI – Kõik Normaalsed Inimesed» Vaba Laval

Abikaasa Rasmus Rask, lapsed Hugo (11) ja Natali (8)

Karini olemuses on peidus pisike poeetiline piraat. Kuid ta ei röövi ega ründa, lihtsalt seisab kindlameelselt ega luba endale varba peale astuda. | FOTO: Mihkel Maripuu

RÕIVAD: KALAMAJA PRINTSESS

PILDISTATUD HOPNERI MAJAS, TÄNAME ANNE VELTI.

Tagasi üles