Sotsioloog: Ilves pole end presidendina veel leidnud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

President Toomas Hendrik Ilves presidendi residentsi ees Kadriorus.

FOTO: Peeter Langovits

Sotsioloog Andrus Saar leidis, et president Toomas Hendrik Ilves pole ennast presidendina veel leidnud.

Sotsioloog Andrus Saar

FOTO: Peeter Langovits

«Antud hinnang käib sisepoliitilise rolli kohta, mis avaldub reeglina avalikes tekstides,» rõhutas Saar Postimees.ee’le.

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutas esmaspäevases Postimehes president Toomas Hendrik Ilvese esimest ametiaega ja presidendirolli täitmist analüüsides, et Ilves on ametis olnud ebakindel ja kogu aeg justkui kahevahel.

«Ilvese esimese ametiaja suurimaks nõrkuseks on, et tal puudub side Eesti elava ajaloolise kogemusega. Eesti riigijuhi väljakutse pole konstrueerida rahvale kõlbelist selgroogu, vaid tegeleda sellega, mida enam muuta ei saa - Vene aja traumadega,» leiab Lobjakas.

Lobjakas leiab, et president distantseerib end üha enam avalikkusest ning kahtleb, kas Ilves võidaks täna üldrahvalikud presidendivalimised tõsiseltvõetava oponendi ees.

«President peaks olema poliitiliselt sõltumatu, ühendav figuur - parem veel, poliitikast üle. Praegustes oludes nõuaks see isiklikke eeldusi, mida Eesti poliitilistes ringkondades ei leidu,» leiab Lobjakas.

Saar: president tundub ajuti kindralkubernerina

«Ajuti tundub, et president on nagu Eestisse määratud kindralkuberner, kuigi tegelikult on ta valitud presidendiks. Teiseks erinevuseks on asjaolu, et kindralkuberner saab keskvalitsuselt ülesanded, kuid presidendina tuleb tegutsemise eesmärgid ise formuleerida ja neid sihikindlalt realiseerida. Põhiseaduslikest raamidest jääb väheks,» leidis Saar.

«Nende sihtide seadmisest või nende puudumisest kostab kõrvu ebakõla. Sihtide sisu peavad analüütikud olemasolevate tekstide toel ise konstrueerima. Teatud ebamäärasus muutub ka presidendile probleemiks, sünnib ebakindlus ning enese distantseerimine publikust,» hindas Saar. 

«Ta ei oska ennast hästi suhestada nendega, kelle presidendiks on ta valitud. Ta proovis end mitmel erineval viisil kehtestada, kuid õiget lähenemist ei leidnud. Kord on tema sammud publikule lähemal, kord kaugemal, viimasel ajal pigem lähemal,» kirjeldas sotsioloog.

Presidenti näeb tihti, kuid ta on harva nähtav

«President kõneleb või loeb maha küllaltki sageli, kuid väga harva ta kõnetab neid inimesi, kellele sõnumid on mõeldud,» tõi Saar välja.

Tema hinnangul on presidendi sõnumid sagedasti kas juba mõtetelt kulunud või sirutuvad kosmilistesse kaugustesse, kus auditoorium ei tunneta sihiseadmisi lähielu korraldamiseks.

«Teda näeb sageli, kuid ta on harva nähtav ja lähedane. Pigem jääb klaassein vahele ning kohati tekib kuulajatel tunne: millega olen ma üleoleva suhtumise ära teeninud? Sellest suhtest ei teki saa tekkida empaatiat,» selgitas sotsioloog.

«Ehk on asi lihtsamast lihtsam: mitte kõigil meist ei ole presidendigeeni. Vähemalt selles mõttes, mis tähendab publikuga ühiskeele leidmist. Vähesed intellektuaalid tulevad edukalt toime presidendirolliga. Võib-olla president kehastab kvintessentsina Eestis aset leidnud poliitilise eliidi võõrandumist rahvast?» pakkus Saar.

«Kui jah, siis eliidi jaoks on asjad korras. Väga suure tõenäosusega valitakse president sellel aastal riigikogus ja sellega võim suurendab veelgi oma sõltumatust. Aga presidendil on ka välisroll täita ja ehk on ta siin olnud väga hea. Infot selle rolli täitmise kohta napib. Wikileaks pole antud valdkonnas suunaandja,» nentis sotsioloog Andrus Saar.

Tagasi üles