Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
- Endine muusikaliprodutsent külastab üle aastate hüljatud kontserdimaja.
- Tallinna linnavalitsus laseb hoonel endiselt laguneda.
Valimised said läbi ja võitjad lubasid – nagu ikka –, et võtavad Tallinna linnahalli taastamise kindlasti lõpuks ette. Nii nagu seda on aastaid lubatud. Väisasime endiselt lagunevat muinsuskaitseobjekti seal kümme aastat legendaarseid menumuusikale produtseerinud Anne Veesaare ning 35 aastat tagasi valgustajana alustanud praeguse haldusjuhi Leo Lõokesega.
Veel aasta eest kuulutasid Tallinna linnavalitsejad, et neljakorruselise ja 37 000-ruutmeetrise netopinnaga linnahalli rekonstrueerimistöödega alustatakse 2018. aastal, need lõpevad aastal 2019 ja kõik see läheb maksma 100 miljonit eurot. Räägiti, et endise jäähalli ossa tuleb rahvusvaheline konverentsikeskus 2500 osalejale koos 12 eri suuruses saali, teatri- ja kinosaaliga, katusele tuleb aga 4000-ruutmeetrine klaaskonstruktsioon. Kontserdisaalis oleks praeguse 4200 asemel edaspidi 3500 istekohta ja võib-olla rajataks selle alla ka parkimiskorrus.
/nginx/o/2017/10/20/7235619t1h67d8.jpg)
Näitleja Anne Veesaarel, kes 1980. aastal valminud Vladimir Iljitš Lenini nimelises kultuuri- ja spordipalees omal ajal muusikale produtseerides kümme aastat peaaegu et elanud, pole ammu olnud põhjust sinna sisse astuda. Arteri palvel ta seda aga tegi. Üle väga pika aja.
Siseneme päevinäinud rohelise sildi «Administratsioon» juurest. Just see on uks, kuhu publikul – erinevalt administratsioonist ja artistidest – kunagi asja polnud. Pigem kogunesid omal ajal selle ette pärast kontserti kõige tulihingelisemad fännid, et oma iidolitelt autogrammi küsida.
Anne Veesaar: Ma ei nuta taga olnud aegu. Mul on lihtsalt kahju, et see maja endiselt laguneb ja keegi konkreetselt sellega midagi ei tee.
Nüüd tervitab meid ametikäigu fuajees haldusjuht Leo Lõoke, ning oleme tunnistajaks, kuidas kaks head tuttavat teineteise jällenägemise üle rõõmu tunnevad. Lõoke on tegelikult juba aastaid ennast imelikult tundnud – veider on käia tööl suures kultuuripalees, kus midagi ei toimu. Justkui aina ootaks, et midagi hakkaks toimuma. Lõhnab absurdihuumori järele. Ega Samuel Beckettki täpselt teadnud, mis või kes on see Godot, kui ta «Godot'd oodates» kirjutas.
Praegu tegutseb hallis vaid salvestusstuudio, pinda renditakse suvekohvikute pidamisega tegelevale firmale ja laevaettevõte Linda Line asjatab omaaegses linnahalli väikeses saalis. Ööklubi Poseideon, mis jaanuaris põlema «läks» ja kust kaks laipa leiti, on mõistagi tegevuse lõpetanud. Vahel leiab kasutamist ka kopterite maandumispaik.
/nginx/o/2017/10/20/7235623t1hd048.jpg)
/nginx/o/2017/10/20/7235647t1h4638.jpg)
Tarkovski teeb filmi
See, et põranda üleujutamise ennetamiseks – laest tilgub ju vett – on üksteise kõrvale hoolikalt anumad seatud, ei häiri esialgu üldse. Et linnahalli laest on siin-seal pea alati märjaga vett tilkunud, sellega olid kultuurimeka külastajad aegade algusest harjuda jõudnud. Ent mida aasta edasi, seda hullemini läbi sajab, sest maja katusel laaberdajad aitavad sellele tühja taarat äravooluaukudesse toppides usinalt kaasa.
Huviga seirab Anne Veesaar, surudes lausa näo vastu klaasi, ametiuksest vasakule jäävat nn klaaskappi, mis oli muusikaliprojekte tootnud ettevõtte Smithbridge Productions koduks. «Siin käis elu, see oli meie muusikaliteatri süda,» nendib Veesaar. Ruumi siseneda me ei saa, sest uks on lukus. «Siin oli kohvimasin, siin külmkapp, arvutid, värgid,» loetleb ta elavalt. Proovist või etenduselt naasnud või sinna minevad näitlejad maandusid just siin, et päevasündmusi arutada.
/nginx/o/2017/10/20/7235633t1hd99e.jpg)
Kontoriruumi ees asus kunstnahast diivani ja plekist nõukaaegse tuhatoosiga suitsunurk – suitsetamine oli aastate eest tunduvalt populaarsem tegevus kui praegu –, ja kontori esine mattus tihkesse halli pilve. Mis siis, et uks kinni tõmmati, vinesse mattus tegelikult ka muusikaliteatri süda. Rahvast saalis edasi-tagasi nii palju, et lõpuks käis kontrollimine, kes oma või võõras, kõigile üle jõu.
Ühe esietendusele järgnenud peo ajal oli keegi kontvõõras roninud läbi seina ja lae vahelise prao kontorisse ning varastanud sülearvuti ja Anne Veesaare käekoti koos kõigi dokumentidega.
«Mäletan, kuidas läksin ühegi dokumendita migratsiooniametisse ja teatasin, et mu nimi on Meryl Streep, kas te annaksite mulle uue passi?» naerab Veesaar. «Ma ei saanud ju tõestada, et ma seda pole!»
Anne silmitseb lähemalt seinakatteid. Ukse ees ripub siiani kaasprodutsent Tarvo Kralli toodud bambusruloo, kaks seinakattena kasutust leidnud vaipa osteti kunagisest odavate kodukaupade poest, sealt soetati ka kontorimööbel.
Positiivne paanika
Laskume trepist alla, sinna, kus muusikalide tegemise ajal veelgi kibedam elu käis. Grimmiruumid, näitlejate garderoobid, kostüümihoidlad… Sigin ja sagin ei lõppenud pahatihti isegi öötundideks. Veesaar meenutab, et kostüümidele litreid õmmeldes või viiekümne tantsija jalatsitele libisemisvastast materjali kleepides on siinsetes maa-alustes koridorides möödunud mitu unetut ööd.
«Appi, kui masendav, issand, kui masendav,» otsib Veesaar sõnu, vaadeldes kobrutavatelt seintelt lahmakatena langenud pinda. Ja muidugi tilkuvat lage. Tõesti nagu Tarkovski «Nostalgias», «Stalkeris» või «Peeglis»!
Selle loo kirjutajale omakorda meenub, kuidas millenniumi algusaastatel sai siin seisnud mustadel nahkdiivanitel omaaegset menubändi Baccarat usutletud, ja ruum oli nii külm, et Hispaania lauljannad ei võtnudki kasukaid seljast.
Veesaar viitab: siin olid, jah, diivanid, seal kohvi- ja suupistelauad artistidele. Ning räägib, et pikas koridoris, kuhu praegu ei pääse, sest võti on lootusetult kadunud (hiljem tunnistab Leo Lõoke siiski, et iga prügihunnikut pole kah vaja näidata – toim), paiknesid kunagi kostüümiladu ja õmblustöökoda, aga ka enamiku artistide garderoobid. Ainult solistid elasid eraldi, korrus kõrgemal. Ühte artistide rõivistusse pääseme siiski sisse ja see näeb päris kobe välja, ehkki kõik on koristamata ja jäänud samasuguseks, nagu selle viimased asukad kaheksa aasta eest jätsid.
/nginx/o/2017/10/20/7235637t1h5c6f.jpg)
Leo Lõoke meenutab, et eesriie langes lõplikult 27. detsembril 2009, kui siin jagati Looduse Omnibussi aastaauhindu. Üldse on aga talle linnahallis veedetud aastakümnetest eelkõige meelde jäänud üliuhked sümfooniaorkestriga lillepeod, samuti see, kuidas Nõukogude Liidu suurim estraaditäht Alla Pugatšova kontserdieelsel proovil keerutamata ja otse kõik, mida arvas, välja ütles. «Sealt tuli igasugust folkloori,» muigab ta.
Anne Veesaarele meenuvad lavatagusest möllust eelkõige proovi- või etenduse-eelne positiivne paanika ning see, kuidas keegi oli järjekordselt kostüümihoidla ukse lukku keeranud, võtme enda kätte unustanud ja uttu tõmmanud. Lõpuks sai igaüks ikkagi esinemisriided kätte, ust maha ei lõhutud, kuid ekstsesside vältimiseks palgati spetsiaalne võtmetädi. Kes hoiupaiga lukku pani, andis võtme alati tema kätte, ning tädi istus stoiliselt lavataguse peaukse kõrval. Tädi tööülesannete hulka kuulus ka kohvi keetmine, ning kuna Paulig oli sponsor, ei tuntud hüvast joogist kunagi puudust.
Astume eesriide taha – siin asus muusikalide ajal orkester. Nüüd hoitakse seal lihtsalt kila-kola. Dirigendikepi vehkimist transleeriti artistidele monitoriekraanidel saali, et nood õigel ajal lauluga sisse tuleksid ja soleerimise õigel ajal lõpetaksid. Siitsamast lava tagant on aga rahva ette sõitnud isegi autod, astunud hobune ja «Kuningas ja mina» puhul kaaluti lausa päris elevandi lavale toomist. See jäi loomaaia toonase direktori Mati Kaalu otsusel siiski ära, et looma mitte šokeerida. Tsirkuste koosseisus on aga isegi londisted linnahalli laval tatsanud.
Laval sadas laia lund
Veel mõned sammud ja juba olemegi laval. Peab ütlema, et päris mõnus tunne oleks näha enda ees 4200-pealist auditooriumi – kui prožektorid silmi ei pimesta, tuvastab lavalt vaadates isegi viimastes ridades istujate nägusid. Kontserdi või etenduse ajal on lood aga vastupidi, ja siis pidi hoolt kandma, et sa mõnda lavaauku või lavalt sootuks maha ei kuku. Leo Lõokese sõnul on tema säärast asja vaid üks kord oma silmaga pealt näinud – valgustaja olevat klounaadi lõpuminuteil prožektori veidi vara välja lülitanud, mistõttu kloun esimeses reas istunud vaatajate ette kukkus. Peale paari vägisõna polevat muud kostnud ja neljamehe luud-kondid olla terveks jäänud.
Ja kui need tuhanded vaatajad koos aplodeerivad, tekib õnnis tunne. Veesaargi on seda kogenud, «Tuhkatriinus» mängis ta ju Võõrasema.
/nginx/o/2017/10/20/7235643t1hfed8.jpg)
Ent muusikalilavalgi on üht-teist põhjapanevat juhtunud. See oli vist aastal 2007, algas muusikali «Fantoom» kontrolletendus ja saal oli puupüsti rahvast täis. Tõtt-öelda etenduse algus viibis, sest inimesed ei saanud libeduse, tuisu ja meeletu lumesaju tõttu linnahalli treppidest üles – paljud liikusid edasi lausa neljakäpukil. Halli saabudes oli daamide ripsmetušš laiali jooksnud ning Veesaar, Krall ja kolmas produtsent Mikk Purre varustasid kõiki soovijaid infoletis salvrätikutega.
Veesaare auto seisis veel pikki päevi paksu lume all, enne kui see sulas, ning suur osa seltskonnast jäi pikaks ajaks majja, sest teed olid umbes ja etendusi tuli nagunii anda.
Mis aga kõige olulisem – just sel ajaloolisel «Fantoomi» etendusel sadas prožektorivalgel lavale kõige ehtsamat lund. Täpselt siis, kui vaja, aga tegelikult tuiskas lund truupidest sisse. Lõoke kinnitab, et kunagi varem ega hiljem pole midagi sellist juhtunud.
«Linnupuuri» ajal hakkasid toona Eestis haruldased raadiomikrofonid tõrkuma. Need toodi Soomest, aga toojast helimees oli pisut liialt longerot manustanud, mistõttu jäi mikrofonde häälestus poolikuks. «Heli oli niisugune praak, et kui praegu selline asi juhtuks, küsiks publik raudselt piletiraha tagasi,» on Veesaar veendunud. Osa mikrofonidest oli häälestatud teisele sagedusele, mistõttu hakkasid «sisse tulema» isegi sadama päritoluga helid.
Purre ja Krall ajasid pärast etendust, et mingu nüüd Veesaar ja vabandagu publiku ees. «Ma ei öelnud, et poiss jõi longerot ja me ei jõudnud mikreid häälestada. Ütlesin, et tegijal juhtub, me vabandame väga ja tänan artiste, kes alt ei hüpanud,» meenutab Veesaar oma nutukõnet. Tõnu Oja, Peeter Oja, Tõnu Kilgas – kõik peaosalised võtsid end kokku. Isegi Ain Lutsepp võttis. «Ehkki tema mikrofon oli korras, ei töötanud see millegipärast kunagi korralikult, aga ta tuli ja tegi oma rolli alati suure hääle ja suure kujuga ära.»
Veel meenub «Hüljatute» viimane etendus, kui pealtvaatajad lausa treppidel istusid ning viimase rea taha olid lisatoolid pandud. Artistid kutsusid etenduse lõppedes produtsente lavale kummardama, aga lugupeetud kolmik sinna rahvasumma tõttu ei pääsenudki. Võib-olla oligi saalis 5300 inimest, nii nagu linnahalli esialgu, siis, kui seal veel väikesed plasttoolid olid, publikut mahtus.
Kalleim vara
Praegu ehib aga lava Enn Põldroosi loodud maailma suurim (42 x 9 meetrit, teistel andmetel 50 x 10 meetrit – toim) gobelään «Inimeste elu» (1985). Prantsusmaalt toodud villast lõnga läks selle sisse lausa poolteist tonni. Kuna gobelääni taha on kinnitatud klaasriie, õmmeldi omakorda kahe kihi vahele naftaliinitablette, et koid haruldast taiest ei rikuks. Seda pole ka juhtunud – õnneks ei soovi need putukad säärases külmas ja niiskes keskkonnas elada.
Kuid gobelääni maha võtta ka ei saa, sest pole, kuhu seda panna. Isegi Eesti Rahva Muuseumisse mitte. On kaalutud, kas harutada teos paanideks lahti, aga kes ja kus ta pärast uuesti kokku õmbleb. Kokku õmblesid ARSi töötajad selle ju linnahallis kohapeal. Kokkurullituna «Inimeste elu» aga säilitada ei saa.
«See on meie kõige kallim vara,» konstateerib Leo.
Astume trepist üles fuajee poole, mõned saali istmed on kaetud musta kilega – siingi väntab taevane Tarkovski filmi.
Kui need seinad räägiksid…
Pöörame saali poolt vaadates vasakule, sest just seal peeti muusikaliteatri eriti pööraseid esietenduse- ja lõpupidusid. «Kui need seinad suudaksid rääkida… Aga õnneks need seinad ei räägi,» naerab Anne Veesaar paljutähendavalt, «sest need peod olid ikka väga vägevad. Kõige toredam oli, et artistid, kes olid suutnud ära teha suure etenduse, korraldasid tihti oma rahvale ka ekstra esinemise või paroodiaga üllatuse, mida alati põnevusega ootasime.»
Kord valas keegi kogemata vaibale suure hulga magusat jooki, nii et Smithbridge Productions pidi katte puhastamise kinni maksma.
/nginx/o/2017/10/20/7235655t1h6f2d.jpg)
Veesaare pilk rändab mere poole, kus asub siiani üks mitmest nüüdseks metsistunud verandast. Aga toona oli raske leida paremat paika, kus näiteks vastlapäeva viktoriiniga grillipidu pidada, napsi ja nalja visata. Praegu on suur osa aknatagusest lausa võrega kaetud, sest vandaalid – lisaks sellele, et aknaid täis sodida ja klaase lõhkuda – hakkasid tasapisi saali imbuma. Seda kõike hoolimata aastaajast; lisaks drinkimisele on päikese hunnitu loojumise jälgimiseks linnahalli põhjapoolne osa ideaalne.
Elu läheb edasi
Kõnnime nüüd publiku sissepääsu juurde. Muide, kui jalutada linnahallis terve ring ära, teeb see 400 meetrit, ja Veesaar jõuab vaid kahetseda, et tollal sammulugejaid ei kasutatud. Produtsendid oleksid raudselt Eesti rekordeid püstitanud, ja võib-olla on näitlejanna praeguseski kadestamisväärses kehalises vormis oma osa kümnetel linnahallis maha joostud kilomeetritel.
«Ma ei nuta taga olnud aegu. Mul on lihtsalt kahju, et see maja endiselt laguneb ja keegi konkreetselt sellega midagi ei tee. Käib ainult mingi udutamine, aga see on ju Tallinna linna hall, järelikult peab linn võtma vastutuse,» on Veesaar veendunud. «Inetu lugu!»
/nginx/o/2017/10/20/7235661t1hcb31.jpg)
/nginx/o/2017/10/20/7235663t1hdc89.jpg)
Aga elu läheb ju edasi. Praegu valmistub endine muusikaliprodutsent novembris publiku soovil taas etenduvaks Ingmar Bergmani näitemänguks «Pärast proovi», mida mängitakse vastavatud Maarjamäe filmimuuseumis. Ja leiab kõigele vaatamata, et pealtnäha polegi linnhalli saal nii lootusetu, nagu võiks oletada. «Mis sa arvad, Leo, ei olegi ju nii hull? Koristame ära ja teeme uue muusikali!» pakub ta entusiastlikult, kuid Lõoke võtab tuure maha – päästeamet ei luba majja üle viie inimese korraga.
/nginx/o/2017/10/20/7235621t1h62ec.jpg)
Mis saab edasi
«Ootame,» kostab Leo Lõoke (fotol paremal). «Enne kui midagi muutuma hakkab, peab tulema luba. Kui kõik läheb nii nagu… läheb, siis 2019. aastal võiks ehk hakata midagi toimuma,» kostab ta. «Kui raha tuleb, läheb alles projekteerimiseks.»
Lõoke ennustab lagunevale muinsuskaitsealusele hoonele samas stiilis vaikelu jätkumise puhul (enne lõplikku ja lootusetut hääbumist) mitte rohkem kui kümme aastat, sest õnneks on kandvad osad üsna hästi säilinud. Maja köetakse talvekuudel endiselt, ja kümme soojakraadi peaks seal ka suure külmaga püsima.
Leo Lõokese kinnitusel tuleb linnahall põhimõtteliselt uuesti üles ehitada, säilitada saaks vaid kandvaid osi. Mistõttu tundub talle hiljutine muinsuskaitse otsus – pärast Märt Sultsi eestvõttel toimunud värvimistöid – värvijaid karistada veider, sest dolomiit tuleb tööde käigus nagunii kogu ulatuses välja vahetada. Ent ta nendib ka, et muinsuskaitseseadus on täitmiseks. Põhimõtteliselt.
Jäähalli osa läheb tõenäoliselt lammutamisele, kuid uuenenud jäähalli ehk tulevase konverentsikeskuse välimus tuleb ikkagi samasugune, nagu see ehitati, sest tribüüni osa on halli kandvate osadega seotud ning seda eemaldada ei saa. Hallipealne klaaskonstruktsioon, millest aasta eest kõneldi, on aga vaid idee, kinnitab Lõoke, mida ellu viia äärmiselt keeruline, sest hoone kõrgust ei tohi muuta.
---
Ajaloost
1975–1976 – projekteerimine, arhitekt Raine Karp
1976–1980 – ehitamine
1997 – kuulutatakse kultuurimälestiseks, hoone põhifunktsioon peab jääma samaks
2003 – antakse üle Tallinna linnale
2009 – kirjutatakse alla arendusleping Tallinn Entertainment LCCga
2009 – jäähall suletakse ja kuulutatakse kasutamiskõlbmatuks
2010 – kontserdisaal suletakse ja kuulutatakse kasutamiskõlbmatuks
2015 – lõpetatakse leping Tallinn Entertainment LCCga, linnavolikogus otsustatakse linnahall rekonstrueerida
2016 – lähteülesande koostamine
2017 – renoveerimisprojekti koostamine, ehitushange (pole siiani välja kuulutatud – toim)
Allikas: linnahall.ee
Linnahalli rekonstrueerimise kava
5. mail (2016 – toim) toimunud Tallinna linnavolikogu istungil kinnitati volikogu otsusega Tallinna linnahalli rekonstrueerimise kava. Vastavalt otsusele peab linnahall olema avamiseks valmis 2019. aasta kevadel.
Linnahalli hoone rekonstrueerimine toimub alljärgneva ajakava alusel eeldusel, et linnahalli rekonstrueerimisprojektiga ei kavandata linnahalli olulisi laiendusi või välisilme muutmist, mis nõuab detailplaneeringut ja arhitektuurivõistluse korraldamist:
2015 IV kvartal kuni 2016 II kvartal – ekspertiisid, analüüsid ja konsultatsioonid, konstruktsioonide avamine ja tehnilise seisukorra ülevaatus.
2016 II kuni III kvartal – tellija lähteülesande koostamine projekteerimise hankele (hoone mõõdistamine, ruumiprogramm, tehnilised nõuded, automaatika nõuded, kvaliteedinõuded jne).
2016 III kvartal – renoveerimise projekteerimise hanke ettevalmistus ja läbiviimine.
2016 III kvartal kuni 2017 IV kvartal – renoveerimisprojekti koostamine.
2016 III kvartal – lammutusprojekti koostamine.
2016 III kuni IV kvartal – lammutusluba.
2016 IV kvartal kuni 2017 I kvartal – lammutustööde hange ja lammutustööd.
2017 IV kvartal – ehitushange (põhiprojekti baasil – 3 kuud).
2017 IV kvartal kuni 2018 II kvartal – ehitustööd (täpsem ehitustööde periood selgub pärast ehitusekspertiisi valmimist ja renoveerimisprojekti koostamist).
2018 II kvartal kuni 2018 IV kvartal – sisustus ja hoone üldtehnoloogia (küttelahendus mere- jm alternatiivkütte baasil töötatakse välja eraldi ja rajada eraldi ajakavas, mitte üldehitushanke osana).
2018 IV kvartal kuni 2019 I kvartal – viimistlus ja eritehnoloogia (lava, valgus, kohvik jne).
2019 kevad – linnahalli avamine.
Allikas: tallinn.ee