Eesti jalgpallikoondise kauane arst Gunnar Männik kandis aastaid südames mõtet, mida ta ei söandanud kellegagi jagada. Kuni üks juhuslik kohtumine andis tõuke asuda mõttelt tegudele.
Tellijale
Kuulus spordiarst loob klaverimuusikat
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
3. november 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid, pikki aastaid tundis Gunnar Männik, Eesti hinnatumaid spordiarste, et ta hinges pakitseb üks salasoov. Aga polnud aega sellele järele anda. Tööd oli palju ja vastutus suur – ta oli nii Eesti jalgpallikoondise kui ka mitmekordse meistermeeskonna FC Flora arst. Lisaks töö Lääne-Tallinna keskhaigla taastusarsti-spordiarstina. Suur osa vabast ajast kulus sellele, et kirjutada põhjalikku raamatut spordivigastustest.