Päevatoimetaja:
Alexandra Saarniit

Eesti mees võitles öö otsa Vaikses ookeanis (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Päike kerkib Vaikse ookeani serva tagant. Teet Daaniel tunneb kroolides, kuidas meeleolu läheb lootusrikkamaks. Teda saadab kajakimees.
Päike kerkib Vaikse ookeani serva tagant. Teet Daaniel tunneb kroolides, kuidas meeleolu läheb lootusrikkamaks. Teda saadab kajakimees. Foto: Erakogu

Teet Daaniel, ainult ujumispüksid jalas, nägi pilkases pimeduses põrgulikku vaeva, et jõuda Vaikse ookeani salapäraste hoovuste kiuste California päästvale rannikule.

Mitte ainult külm ei tahtnud naha alla pugeda. Hirm tahtis ka.

Ja pugeski.

Väljas oli ju kottpime. Mitte midagi polnud näha.

Hirm oli kohati koguni nii suur, et ta pigistas kroolides silmad kinni. Mis siis, et nagunii oli väljas kottpime. Kuni ühel hetkel tundis, et tõmbab sõrmeotstega piki midagi... Mida?!

Jalge all polnud ainsatki toetuspinda, käeulatuses ei ühtki pidepunkti.

Seljas polnud peaaegu midagi. Ainult ujumispüksid.

Aga ümberringi... Kurat seda teab, mis või kes on ümberringi.

Midagi polnud ju näha.

Teet Daaniel (43) oli tund enne südaööd astunud Santa Catalina saarelt Vaiksesse ookeani. Järgmised kümme, üksteist, võib-olla rohkemgi tundi tuli tal ihuüksi vetega võidelda.

Siis, kui jõud vastu peab – ja mis sama tähtis, kui vaim vastu peab! –, oli tal lootust jõuda kuivale maale. Päikselise California rannikule.

Aga ookeanivesi, alati nii ettearvamatu, võib teha kõike, mida heaks arvab, et ta sinna ei jõuaks. Paneb hoovused risti-rästi visklema. Tekitab jõulisi laineid. Liigutab külma vett põhjakihtidest pinnale.

Vees, mil sooja vaid 17, paremal juhul 19 kraadi, võib teha karastavat suplust. Aga viibige selles kas või pool tundi – ja te tunnete, kuidas külm tungib läbi lihaste luudeni.

See kõik ei tulnud Daanielile muidugi üllatusena. Ta oli selleks aasta otsa valmistunud. Valmistunud pärast seda, kui ujus mullu sügisel üle Gibraltari väina Euroopast Aafrikasse. Esimese eestlasena.

Sedapuhku, eelmisel nädalal, oli ta esimese eestlasena võtnud uue eesmärgi: ujuda 21 meremiili, linnulennult ligi 40 kilomeetrit, üle Catalina väina Lõuna-California rannikule.

Tema suur unistus on saada esimese eestlasena hakkama Ocean’s Seven'iga ehk ületada ujudes maailma seitse kuulsat väina. Seda peetakse sama kõvaks saavutuseks, nagu on mägironijate seas Seven Summits'i ehk seitsme kontinendi seitsme kõrgeima mäetipu vallutamine.

Tegelikult on seitsme väina ületamine mägede alistamisest haruldasemgi. Seni on seda maailmas suutnud vaid seitse inimest. Neid, kes kuuluvad seitsme mäetipu klubisse, on üle kahesaja, mõningail andmeil isegi üle kolmesaja.

Seega, arvestades ettevõetud katsumuse raskust, pole imestada, kui Daanieli, ametilt ujumistreenerit ja meedikut, haaras Catalina väinas hirm.

Kohati koguni nii suur, et ta pigistas kroolides silmad kinni. Mis siis, et nagunii oli väljas kottpime.

Kuni ühel hetkel tundis, et tõmbab sõrmeotstega piki midagi... Mida?!

Rahustavad hormoonid

See juhtus neli aastat tagasi, kui inglane Adam Walker, üks seitsmest, kes ületanud seitse kuulsat väina, ujus üle sellesama Catalina väina. Järsku märkas ta, et tema ümber, hoides umbes sajameetrilist kaugust, hakkasid tiirlema haid. Ja tõmbasid iga tiiruga ringi üha koomale. Tõenäoliselt luurasid, kas ujuja on ründamist väärt.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, päästis Walkeri delfiiniparv, kes saatis teda järgmised poolteist tundi. Kuni haid taandusid.

Aga Daaniel ei saanud üldse aru, keda ta sõrmedega puudutas. Ta oli enda all aimanud liikumas midagi suurt ja heledat. See võis olla hai. See võis olla mõni muu hiiglaslik kala.

Kes iganes see oli, igatahes tekitas ta külmas ja pimedas õudu.

Seal ei aita muu, kui tuleb hirmust lihtsalt võitu saada.

Daaniel sai. Sest pärast esimest kolme-nelja kilomeetrit tundis ta, kuidas keha hakkab tootma rahustavaid õnnehormoone.

Tagasi üles