Seadusemuudatus pahandab väikesaarte elanikke

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Manija saar.

FOTO: Mailiis Ollino/

Plaan püsiasustusega väikesaarte seadust muuta pahandab saareelanikke, kelle meelest arvestab uus kord tegeliku elu asemel liialt Exceli tabelit ja ähvardab väikesaarte toetamist piirata. 

Riigikogu põhiseaduskomisjon saatis teisipäeval teisele lugemisele püsiasustusega väikesaarte eelnõu. Põhiseaduskomisjoni liige Kalle Laanet (Reformierakond) ütles Postimehele, et eelnõu eesmärgiks on muuta seadus töötavamaks.

Näiteks soovitakse muuta väikesaarte nimistu moodustamist. Kui praegu kehtivas seaduses on püsiasustusega väikesaared esitatud loendina, siis uue korra järgi loetakse nendeks kõik saared, mille pindala on kuni sada ruutkilomeetrit ja kus eelmise kalendriaasta jooksul elas rahvastikuregistri järgi vähemalt viis inimest.

Samas ei ole muudatusega rahul Eesti Saarte Kogu. Nende seisukoht on, et sissekirjutus üksinda ei näita, kas inimene tegelikult saarel elab. Näiteks tunnistas ametlikult ühe elanikuga Kõinastu saare külavanem Jüri Lember Postimehele, et talvel on saar tühi, sest elu seal on võimatu. Pealegi on pea kõigi saarega seotud inimeste ametlik elukoht kuskil mujal.

Eriti ilmekalt tuli suur erinevus saartel tegelikult elavate ja sissekirjutuste arvu vahel esile riigikogu tellitud 2008. aasta uurimusest, sõnas endine riigikogu liige Mark Soosaar (Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Uurimuse raames esitasid kõik vallavanemad üksteisest erinevad sissekirjutuste ja alaliste elanike arvud. Kõige suurem erinevus oli Ruhnus, kuhu toona oli sisse kirjutatud 160 inimest, kuid ületalve elas kõigest 40.

Ent alati ei pruugi probleemiks olla see, et saarel on paberil rohkem asukaid, kui seal tegelikult elab. Mõnel saarel paistab probleem hoopis vastupidine. Näiteks on Kesselaiule ennast sisse kirjutanud vaid neli inimest, kuid Indrek Allmanni sõnul on tänasel päeval saarega seotud umbes 15 inimest. «Tuleb lihtsalt kohalike seas tööd teha, et nad ennast saarele sisse kirjutaks,» arvas saarele oma kodu rajanud arhitekt. 

Miks siis inimesed ennast väikesaartele sisse ei kirjuta? «Ta võib-olla elab seal, aga teatud põhjustel on ta sunnitud end näiteks Tallinnasse sisse kirjutama, sest omavalitsused pakuvad selliseid soodustusi, milleta inimesel on rase toime tulla,» kommenteeris umbes poolesaja asukaga Manija saare elanik Soosaar.

Seetõttu ei olegi Eesti Saarte Kogu päri sellega, et püsielaniku staatus ainult sissekirjutusest sõltub. Lahendusena pakub Soosaar välja, et riik võiks püsiasustusega saarte nimekirja koostada saarte üldkogude abil, millel on oma kogukonnast kõige paremülevaade. «See ei ole keeruline, see on vaid hea tahte küsimus,» ütles ta.

Ühtlasi on Soosaar veendunud, et riigil ei ole võimatu välja selgitada, kus tegelikult elatakse. «Inimesed rahvaloendusel 2011. aastal ausalt ütlesid ju loendajatele,» sõnas ta.

Riigi või inimese mure?

Ent miks on on püsiasustusega väikesaarte nimekirja kuulumine või sellest väljajäämine saareelanike jaoks nõnda tähtis? Seaduses on välja toodud riigi kohustused väikesaarte ees. Näiteks tuleb tagada regulaarne mandriühendus ja väikesaari varustada elektriga. 

«Selge on ju see, et me ei suuda 200 saarele tagada püsiühendust, et seal käiksid laevad, lennukid või mis iganes,» kommenteeris Laanet. «Ideaalses maailmas ma olen absoluutselt nõus, et me peaksime suutma tagada saartele, kus inimesed elavad, riigi poolt ühenduse.»

«See ei ole võimalik Euroopas, et lihtsalt diskrimineeritakse teatud saarte elanikke ja neid ei võeta nimekirja või siis võetakse mingi meelevaldse kriteeriumi järgi,» ütles Soosaar uues seaduses toodud sissekirjutuse nõuet kommenteerides. Selle peale kostis Laanet, et tema ei näe, kuidas nimistusse pääsemiseks esitatud viie elaniku põhimõte nõrgestaks väikesaarte elanike põhiseaduslikke õigusi.

«Samamoodi me võime küsida, et kui ma otsustan ehitada omale maja kuhugi sellisesse kohta, kuhu avalikke teid ei vii juurde ja ei ole transpordiühendusi. See, kui ma teen oma otsuse, et no vot, tahan selles kohas elada, kas siis automaatselt riik või kohalik omavalitsus peab tagama sinna kõik võimalused,» arutles Laanet ja lisas, et ei peaks seda võrdseks kohtlemiseks.

Kui inimesed lähevad saarele elama, siis nad peavad arvestama nende tingimustega, mis seal elamine kaasa toob, leidis Laanet. «Jah, loomulikult me teeme kõik selleks, et seal elavatel inimestel oleks kõik võimalikult käepärane, aga igal juhul on ta mingil juhul piiratud,» ütles ta ja lisas, et sellise tasakaalupunkti leidmine on kindlasti eesmärgiks. 

Tähelepanu napib

Laanet usub, et uus seadus ei lõika nimistust välja jäänud väikesaartelt võimalusi ära. «Nagu eristuste puhul ikka. Tuleb arutada selle kohaliku omavalitsusega, mille alla väikesaar jääb,» arvas ta ja lisas, et ehk on võimalik leida erilahendusi.

Samas ei usu Allmann, et uue seaduse jõustumine Kesselaiu elanike jaoks õieti midagi muudaks. Tema sõnul pole riik ja kohalik omavalitsus kehtivast väikesaarteseadusest kinni pidanudki, sest Kesselaiule pole tagatud transpordiühendust ega elektrivarustust. Viimast toodetakse ise. Samalaadset olukorda kirjeldab ka Kõinastu külavanem Lember, kelle sõnul pole saarel ei elektrit ega postiühendust.

«See reaalsus on väga-väga karm väikesaarel elades ja toimetades. Sa pead olema kas väga suur entusiast või siis väga-väga kannatlik ja väga-väga rahulik inimene,» rääkis Allmann.

Lember on veendunud, et mingi elementaarne riigipoolne tähelepanu on vajalik ka neil saartel, kuhu on sisse kirjutatud ka alla viie inimese. «Kõige hullem on ju see, et kui saar, mis on mingil määral olnud asustatud, jääb nüüd tühjaks.»

Tagasi üles