Pärast seda, kui pereisa Bastiampillai 2006. aastal Sri Lanka sõjavintsutuste eest põgenes, kulus veel neli aastat, enne kui ta oma naist ja kahte poega taas nägi ja seda mitte kuumal paradiisisaarel, vaid perekonna uuel kodumaal Eestis.
Sri Lanka pere sai kokku Eestis pärast 4-aastast lahusolekut
7. mai 2011, 19:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende koju minnes saab üsna kiiresti aimu, et see pere ei ole Tallinnasse kolinud mitte Valga- või Järvamaalt, vaid hoopis kaugemalt ning hoopis teisest kultuurist. Perenaine toob lauale Sri Lanka kohvi, plaadimängijas keerleb Sri Lanka muusikaga plaat ning elutoa seinal ripub üks hinduismi sümboleid – pilt elevandipealisest tarkuse- ja õnnejumalast Ganeshast.
Meie jutuajamine pereisaga toimub inglise keeles – eesti keel tal veel suus ei ole, kuigi eesti keele õpik on laua peal ootevalmis. Pereemaga saame suhelda vaid naeratuste keeles, sest inglise ja eesti keelt ta vähem kui aastaga Eestis veel ei valda ning ajakirjanik omakorda ei oska perekonna emakeeles - tamili keeles ühtegi väljendit kosta.
Kodusõjas paradiisisaar
Tamilid, kelle sekka see Sri Lanka pere kuulub, on Sri Lanka suurim rahvusvähemus, samas kui singalid moodustavad selle saare elanikest umbes 74 protsenti. Kuigi turismikataloogides kirjeldatakse Sri Lankat kui kauni looduse ja sõbralike inimestega paradiisisaart, kestis seal 26 aastat verine kodusõda, mille peamisteks vastaspoolteks olid tamilitele saare põhja- ja idaosas iseseisvat riiki nõudnud poliitilis-sõjaline organisatsioon Tamili Tiigrid ja Sri Lanka võimud. Ametlikel andmetel lõppes kodusõda alles hiljuti, 2009. aastal. Bastiampillai sõnul ei ole olukord seal siiani veel täielikult stabiliseerunud.
Juba varasest lapsepõlvest on Bastiampillai pidevalt pidanud kolima ja oma elu erinevates paikades otsast peale alustama.
2004. aastal, mil mehel oli juba loodud perekond, oma kodu ja avatud ka väike pood, tabas Sri Lankat tsunami, mille tõttu paljude perede kodust jäid alles vaid varemed. Ka Bastiampillai pere jäi koduta ning seetõttu otsustasid nad mehe ema juurde kolida, kuid sealgi ei saanud nad rahu. Nende uue elupaiga lähedal toimus 2005. aasta lõpus inimelusid nõudnud pommiplahvatus ning kümnete tuhandete inimeste surma põhjustanud kodusõda saigi põhjuseks, miks mees riigist 2006. aasta jaanuaris põgeneda otsustas. Naisel ja lastel kohe kaasa tulla ei õnnestunud ning nad jäid Sri Lankale, kus nad said isaga ühendust vaid umbes kord kuus telefoni teel, täites enne võimude jaoks avalduse, kellele kõne tehakse ja mis teemad arutlusele tulevad.
Teekond Eestisse
Esimesed 9 kuud elas Bastiampillai Indias, edasi aga sõitis koos sõbraga Malaisiasse, sealt Taisse, Laosesse, Hiinasse ja lõpuks Venemaale. Jaanuaris 2007 jõudis Bastiampillai läbi Narva piiripunkti Eestisse. Meenutades oma esimesi mälestusi Eestist, nendib mees, et alguses oli tema inglise keele oskus ikka väga konarlik ja ta ei osanud ametnikele selgeks teha, mida ta tahab ja miks ta siin on. Peale korduvat põgenemise asjaolude selgitamist õnnestus mehel Eestis varjupaik siiski saada.
Et oma perega kohtuda, kulus Bastiampillail neli pikka aastat. Perekonna taasühinemist valmistasid Eestis ette mitmed erinevad ametiasutused, välisesindused ja rahvusvahelised organisatioonid ning kohtumisele kaasa elajaid oli ka Eestis selleks ajaks tekkinud sõprade ringis.
Taasühinemine oli paras kadalipp: kui naine ja lapsed esimesel korral, märtsis 2010, viisa said, jäi sõit Islandi vulkaanipurske tõttu ära. Seejärel selgus, et ostetud üheotsapiletist ei piisa ning Sri Lanka valitsuse nõudel tuli osta ka tagasisõidu piletid. Naine ja lapsed jõudsid juba Türki lennata, kuid edasisõit jäi taas Islandi tuhapilve tõttu ära. Möödunud aasta maikuus õnnestus Bastiampillail Tallinnas oma perekonda taas näha ja seda pärast nelja lahus oldud aastat. Noorem poeg ei tundnud isa äragi ning puges ema selja taha. «Ta küsis, et emme, kes see onu on?» meenutab Bastiampillai.
Eestis ei peagi helikoptereid kartma
Laste jaoks tundus alguses uskumatu, et Tallinnas ei pea politseinikke ega kaitseväelasi kartma ning et helikopterid ei lendagi taevas selleks, et mõni pomm maa poole saata. Kord olid kaitseväevormis noormehed bussis ning pojad tõmbusid neid nähes kohe isa ligi. «Ütlesin lastele, et siin ei juhtu midagi halba – te võite isegi lehvitada nendele onudele. Mu väiksem poeg hakkaski käega lehvitama ja kaitseväelased lehvitasid talle vastu,» räägib Bastiampillai.
Turvaline elukeskkond ongi perekonna jaoks kõige olulisem märksõna, mis neile Eestis meeldib. «Muidugi oleme siin õnnelikud, me ei pea enam kuulma pommiplahvatusi. Kui me Sri Lankal oleme, siis me ei tea, mis homme juhtub. Eestis saan aga mõelda laste tulevikule.»
Lastele on ta südamele pannud, et eesti keel tuleb kiiresti ja hästi selgeks saada. «Noorem poeg tahab piloodiks ja vanem politseinikuks saada. Ütlesin neile, et peate kõigepealt keele ära õppima, siis on kõik võimalik,» märgib Bastiampillai.
Eesti keelest saavad mõlemad poisid omajagu aru ning et keel ikka paremini külge jääks, osteti koju ka televiisor, kust eestikeelseid saateid vaadata. Poisid tõlgivad neid isalegi. «Ma ei tahtnud kaabeltelevisiooni, vaid ainult Eesti telekanaleid – siis lapsed saavad eesti keelt õppida ja näevad, mis siin maal toimub,» räägib pereisa.
Poiste eesti keele oskust arendab kõige rohkem vanema poja puhul kool ning noorema puhul lasteaed. Bastiampillai sõnul on poistel ka oma sõbrad tekkinud ja vanemal pojal oli väga hea meel, kui ta 14. veebruaril ehk sõbrapäeval klassikaaslastelt ka sõbrapäevakaarte sai.
Kõige raskem on Bastiampillai jaoks olnud Eestis töö leidmine. Pärast mitut kuud otsimist õnnestus mehel tänu sõpradele töö siiski leida. Naine otsis seitse kuud, kuni leidis samuti tänu kontaktidele püsiva töö. Kuigi uus algus Eestis oli perekonnale rahaliselt ja emotsionaalselt raske, on nad siiski optimistlikud ja tunnevad heameelt, et lapsed on mõistlikud. «Mu lapsed ei küsi kunagi, et issi, ma tahan seda või teist,» märgib pereisa. «Kõige olulisem tingimus – turvatunne, on meil Eestis täidetud ja selle eest oleme tänulikud.»
Vanema poja klassijuhataja kommentaar
«Söökla, kommete ja toiduga harjus N. kiiresti ja ta kiidab väga meie kooli toitu. Ka klassikaaslastega sõbraks saamine läks ruttu, sest selleks polegi ju palju sõnu vaja. Teda haarati kõikidesse vahetunni tegemistesse ja muretseti, et tal ikka hea ning tore oleks.
N. on kiire peastarvutaja ja valmis kogu aeg vastama nii suuliselt kui kirjalikult. Pikemate ja keerukamate tekstülesannete puhul on saanud isegi pantomiimietendusi teha, et N. ülesande mõttest aru saaks.
Esimesed suured eduelamused keeleõppes ilmnesid kolmanda veerandi alguses ja nüüd on ta juba ise toeks ja õpetajaks uuele õpilasele, kes saabus samuti väljaspoolt Eestit.
Teda on haaratud klassis lavastatud näidenditesse ning oma osa loeb ta vapralt ette. Väga andekas on N. ka kunstitundides. Klassikaaslased ei väsi imetlemast tema joonistusi ja meisterdamisi. Samas on N. väga abivamis, kui keegi oma kunstitööga hätta jääb. Sõbrapäeval valiti ta klassi kõige sõbralikumaks poisiks.»