Kui olin põlvepikkune poisike, olid perekondlikud käigud meie väikelinnast mõnda suuremasse harvad, kuid alati oli nende lahutamatu osa – ja tipphetk – mõni muuseumikülastus. Meremuuseum Tallinnas või zooloogiamuuseum Tartus olid teiste seas paigad, kuhu minekut lunisin. Miks, ei oska isegi praegu seletada. Ehk pakkusid need võimaluse siseneda ühte teise maailma. Võimaluse, millesarnaseid oli toona vähem kui praegu.