Kuriteo ohvriks langenud inimene ei peaks olema üks menetlusosaline, vaid selle keskmes ning talle tuleks võimaldada tugiisiku abi, selgus täna tutvustatud uuringust.
Uuring: kuriteo ohver vajab tugiisikut
/nginx/o/2017/09/18/7114605t1hebf1.jpg)
22. november 2017, 17:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna tutvustati justiitsministeeriumis uuringut, millega sooviti välja selgitada, milline on olukord kuriteoohvrite õiguste ning kaitsemeetmete tagamisel Eestis.
Üldiselt toimib Eesti õigussüsteem hästi ja suurem osa (60 protsenti) uuringus osalenud ohvritest peab seda usaldusväärseks. Siiski tulid uuringust esile mõned kitsaskohad, mille parandamiseks edaspidi erinevatel ametiasutustel tuleb tööd teha.
Ühe probleemina tõi uuring välja vajaduse kujundada ümber õiguskaitsesüsteem selliselt, et see vaataks ohvri poole. Praegu koheldakse ohvrit kui üht menetlusosalist, mitte inimesena, kelle õiguste tagamiseks menetlust üldse alustati. Tegeleda tuleks ohvri probleemidega, mis kuriteo tagajärjel on tema vaimses ja füüsilises heaolus ning sotsiaalses ja majanduslikus toimetulekus tekkinud.
Selleks peaks kannatanule tagama tugiisiku, kes aitaks tal menetluse teekonda läbi käia ja selle erinevates etappides orienteeruda. Tugiisikuks ei pea olema mõni spetsialist, see võib olla ka mõni pereliige või sõber.
Väga oluline on näiteks see, kuidas suhtlusolukorras kannatanut koheldakse, sõnas uuringu üks läbiviija, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE analüütik Maie Kiisel. Tema sõnul selgus, et üldiselt napib eksperdioskuseid nõustada kannatanut viisil, et ta ei tunneks ennast puudutatuna.
Ta lisas, et tüüpiline ohvrite kaebus oligi, et menetluse käigus suheldes paistis neile nagu antaks mõista, et ta on ise juhtunus kuidagi süüdi. «Ei ole kuigi meeldiv minna oma õigusi kaitsma, kui sa pead ennast pidevalt ka õigussüsteemi eest kaitsma,» ütles Kiisel.
Tarvis rohkem vastutulelikkust
Kolmanda olulise asjana toob uuring välja küsimuse, kas kannatanul on üldse oskused ja võimalused menetluses osaleda. Menetlus toob paratamatult kaasa selle, et tuleb käia ütlusi andmas, kuid paljud ei saa seda teha näiteks võrdlemisi jäiga tööaja pärast või ei võimalda seda nende majanduslik olukord. Sellistel puhkudel oleks väga tervitatav võimalus anda ütlusi näiteks läbi Skype'i, rääkis Kiisel.
Samuti selgus, et iga viies vastaja tõi välja, et oleks vajanud menetluses osalemiseks tekkinud kulude katteks hüvitist, kuid ei saanud seda. «Sellised väga praktilised asjad võivad olla olulised,» sõnas Kiisel.
Rohkem elulisi näiteid
Omaette probleemina toodi välja, et kannatanule pole tavaliselt teavet tema kriminaalasja menetlejate kohta või puudub tal julgus neid tülitada, mistõttu on tal raske oma juhtumi arenguga kursis olla. Lisaks pärsib kannatanul toimuva mõistmist juriidiline keel ja mõistetavate näidete vähesus.
Nende probleemide lahendusena pakutakse välja, et toimida võiks e-Eestiga seotud menetlusteabe portaal. Seal võiks lisaks üldisele menetluses osalemist lihtsustavatele juhistele olla võimaluse vaadelda asja lahendamise käiku. Ka leitakse, et kannatanuga tuleks suhelda lihtsas keeles, kõrvale tuleks jätta juriidiline kantseliit ja selle asemel kasutada elulisi näiteid.
Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuringu valimi moodustasid 2016. aastal kuriteo tõttu kannatanud, kõrvale jäid alaealised ja välismaalased. Uuringu viis läbi Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE justiitsministeeriumi tellimusel.