Postimees 1920. aastal: suurtööstuse aktsiaid koondatagu rohkemal arvul omale maale

Sindi kalevivabrik Lihtne U-kujuline tootmiskompleks – tüüpiline näide 19. sajandi tellise-tööstusarhitektuurist, millele lisab hoogu historitsistlik veetorn. Sindi kalevimanufaktuur on Eesti esimene suurtööstus, mis rajati juba enne Kreenholmi 1832. aastal. Sindi linn ise aga on üks neist asumeist, mis kujunenud just vabriku ümber. Ülemöödunud sajandivahetusel töötas seal 1200 inimest! Pärast Eesti iseseisvumist läks vabrik pankrotti ja omanikud on vahetunud, praegu ootab tühi ja varemeis peahoone oma saatust. Foto: Ülemöödunud sajandivahetus. joonistus: Sindi muuseum

Meie kodumaa suurtööstuse aktsiaid ei tohiks mitte nõnda suure määral, nagu see tänini on sündinud, väljamaalaste omanduseks minna lasta.

Oli ju ennemalt terve rida aktsia seltsisid, kelle aktsiad peatselt eranditeta kogu väljamaa kapitalistide käes olid ja neile kuulmata kõrgeid protsentisid saavutasid – tähendab, viljamaa aktsionääridel oli ilma kurja und nägemata meie tööstuselt kõige suurem kasu, kuna meie ise ainult omaks üllatuseks nägema pidime, kuidas võõrad meie töövilja mõnusasti maitseda mõistsid ja meie ise oma tööviljakuse tulust suu puhtaks, pidime pühkima.

Sellele nähtusele on Eesti Suhkrutööstuse aktsia seltsi juhatus Viljandis hea kavatsusega vastu tulnud, s.o, ta loobub esiotsa aktsiate märkimisest väljamaa kapitalistidele ja võimaldab kavakindlalt nende omandamist oma riigi kodanikkudele, mis tõesti tubli teenus ja kiiduvääriline nähtus on – püüdku siis ka iga kodanik oma seisukohast võimatus mööda seda vastutulelikkuse kiiresti ära kasutada, parajat momenti tabades, et ta omale Põhja pangas ja selle jaoskondades mainitud aktsiaid ette telliks; tulu tuleks omale ja kodumaale. 4.12.1920