Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Laevakaitsja ema ootab poega Mulgi kapsastega

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maret Veikati jaoks oli üks kindel: poeg Lauri peab koju jõudes saama mulgi kapsast. | FOTO: Madis Sinivee

Samal ajal kui laevakaitsjad ootasid Frankfurdi lennujaamas kodulendu, valmisid ühes Tallinna Pääsküla majas juba Mulgi kapsad, nagu üle nelja aasta koju naasev poeg oli emalt palunud.

Ööl vastu kolmapäeva, mil Indias vangis istunud mehed lõpuks kojusõitu alustasid, ei saanud ühe laevakaitsja Lauri Aderi ema Maret Veikat suurt magadagi. Tegelikult pole ta juba paar nädalat korralikult sõba silmale saanud, sest ärevus oli lihtsalt sedavõrd suur.

Kõigepealt painas ema küsimus, mida otsustab India kohus, siis juba küsimus, millal mehed vanglast välja lastakse. Viimased paar päeva ootas ta kannatamatult hetke, mil lennuk mehed India piirest välja toob.

Mida lähemale kojusaabumine jõudis, seda rohkem tekkis emal ka toimetusi. Nii otsis Maret täna päeval koos tütrega juba aegsasti välja joped, sest nägi piltidelt, et meestel ei paista üleriideid olevat.

«Ma vaatasin piltidelt, et pikad püksid on tal (pojal Lauri Aderil – toim) jalas ja pusa seljas, nii et kõige hullem polnudki. Igal juhul on see parem, kui et ta oleks T-särgi väel ja varbavaheplätudega tulnud,» rääkis Maret täna, mõni tund enne laevakaitsjate plaanitud kojujõudmist.

Lisaks podisesid Maretil juba varakult pliidil Mulgi kapsad. See oli Lauril kindel soov. Ka oli ema varunud piraka tüki liha, Tallinna kilusid, sinepit («See peab kindlasti olema!») ja paar pudelit kodumaist õlut. Kilu üritati varem meestele ka Indiasse saata, kuid kohale jõudes oli konservipurk punnis ja kilud paraku enam mitte söödavad.

Kui lennuk 14 Eesti kodanikuga teisipäeva hilisõhtul lõpuks startis, istus Maret arvuti taga. Ta jälgis lennuki õhkutõusu portaalist Flightradar24, mis kuvab lennumasina teekonda reaalajas. Tihtilugu lendavad lennukid sobiva tuulesuuna korral ka üle sellesama vangla, kus meie mehed mitu aastat veetsid.

«Ja siis me koos Üllega (laevakaitsja Kristo Koha ema – toim) pärast keskööd lihtsalt istusime ja jälgisime. Ja oi, kuidas me ootasime seda momenti, kui lennuk enam India kohal ei ole. Peaasi, et läheks ära!» rääkis Maret.

Suurema osa tänasest päevast veetsid mehed Frankfurdi lennujaamas kodulendu oodates. Samal ajal suhtlesid nende vanemad, õed-vennad ja elukaaslased kinnises Facebooki-grupis. Üksteisele jagati infot: millal mehed maanduvad, millal väljub järgmine lend ja kuidas neile õhtul lennujaama vastu minnakse.

Selle eest, et õigeks mõistetud laevakaitsjatele leiti kiiresti võimalus Eestisse naasta, on Maret tänulik välisministeeriumi asekantslerile Annely Kolgile. Lausa nii tänulik, et selle tunde kirjeldamiseks jääb tal sõnadestki puudu.

Maret küll uskus, et poeg koos teiste laevakaitsjatega mõistetakse õigeks ja nad vanglastki pääsevad, kuid et nad nii ruttu ka kodumaa pinnale jõuavad, seda ei julgenud ta kohe uskuda.

«Kui me otsuse kätte saime, siis tekkis ka usk, et issand, nad saavad vist tõesti koju. Siis ma hakkasin ka ise hästi positiivselt mõtlema ja sellesse uskuma. Aga Annely suutis oma käike ikkagi teha natuke enne, kui mina oleks osanud loota,» rääkis Lauri ema. «Annely ei ole meile enam lihtsalt ametnik. Ta on väga kallis inimene.»

Tagasi üles